kihistumise muutusi aasta valtel- talvel on jarve temp uhtlaselt kulm ja veetsirkulatsiooni ei ole, kuid kevade saabumisel soojuskiirgus soojendab jarve ulemise kihi ning hakkab toimuma segunemine ja alumised kihid soojenevad samuti ules. Kui paikese poolt antav soojuskiirgus lakkab siis pealmine kiht jahtub ning tekib jarve ulemisse otsa kulm kiht vett,mis hakkab segunema(konvektsioon) alumise sooja veega ning tulemuseks on jalle uhtlaselt kulm vesi. · Selgitada moisteid epilimnion, termokliin ja hupolimnion- epilimnion-kihistunud veekogu (enamasti jarve) koige ulemine veekiht. Epilimnion on hupolimnioniga vorreldes soojem, enamasti korgema pH ja lahustunud O2 kontsentratsiooniga. Et epilimnion on veekogu koige pealmine kiht, on see tugevasti mojutatud tuulest ja sageli sellest tingitud turbulentsusest hupolimnion-kihistunud veekogu (enamasti jarve) koige alumine veekiht. Üldjuhul on see kiht koige kulmem suvel ja koige soojem talvel, mil veekogu voib katta jaa.
Rannajärved Lammijärved Soojärved Meteoriiditekkelised Karstijärved Tehisjärved (ka paisjärved) 9. Järvede toitumine, järvede tüübid (umbjärv, lähtejärv, jne) Sademevee-, põhjavee-, valgvee-(pindmine juurdevool), vooluveetoitelised. Järvede tüübid sisse- ja väljavoolu alusel: - Umbjärved - Lähtejärved - Läbimisjärved - Suubumisjärved 10. Järvede segunemine ja kihistumine (epilimnion, jne) Segunemine toimub päikse ja tuule mõjul. Vee segunemist mõjutab päikesekiirguse neeldumisest tingitud pinnakihi temperatuuri muutus, sama toimub ka temperatuuri langemisel. Kihistumine e stratifikatsioon veekogu (nt järve) vertikaalsihis esinevad erinevate keemiliste ja/või füüsikaliste omadustega kihid. (soojuslik või soolsusest tingitud) Epilimnion / pealisvesi kõige ülemine veekiht. Soojem kui alumine kiht, tugevasti mõjutatud tuulest, gaasivahetus atmosfääriga
MULDKESKKOND Muld kui oleluskeskkond Muld on maakoore pindmine kobe kiht, mida kasutavad ja mõjutavad organismid ning mida kujundavad ümber organismide jäänuste muundumise saadused. Kivimitel, mis moodustavad maakoore, algas mulla kujunemine siis, kui maismaal hakkas arenema elu ning toimuma orgaanilise aine süntees, muundumine ja lagunemine. Praeguses biosfääris on muld olulisemaid komponente, sest mulla areng on seotud elu (eriti taimede) arengu ja täiustamisega. Mida suurem on mulla viljakus (võime varustada rohelisi taimi vee ja mineraaltoitainetega ning taimejuuri hapnikuga), seda suurem on taimkatte produktiivsus ja tagasiside mullale. Seetõttu on muld ka tootmisvahend põllu-ja metsamajandusele; muld ei vanane eha kulu, kuid vajab hooldust. Rohelistele taimedele on muld kinnituspinnaks (substraadiks) ja osaliseks oleluskeskkonnaks (meediumiks), kus toimub...
mehhaaniline väljakanne. Veeringe Eluta looduses toimub veeringe päikeselt saadava energia ja raskusjõu mõjul. Väikese veeringe- Päikeseenergia toimel vesi aurustub ja aur kandub atmosfääri., kus ta temperatuuri languse, aurukontsentratsiooni suurenemise tagajärjel kondenseerub taas veeks ja tekivad sademed. Vesi langeb maapinnale ja koguneb hüdrosfääri. Enamik (u. 92%) maailmamerest aurunud vett langeb sinna tagasi, moodustades nn väikese veeringe. Vertikaalne jaotumine: epilimnion, termokliin, hüpolimnion. Voored on mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhjelise tegevuse tagajärjel liustikuserva lähedal tekkinud madalad sujuvate piirjoontega piklikud peamiselt moreenist koosnevad künkad. Vulkanism on protsesside kogum, mis hõlmab magama teket, selle liikumist vahevöös ja maakoores ning selle tungimist maapinnale. Õhumassid- Parasvöötme ja troopilised õhumassid parasvöötme õhumass on õhumass, mis kujuneb paraslaiuskraadidel. Päikesekiirte
kestev tuulevaikus ja tugev järvede õitsemine, võib järves ka kesksuvel tekkida öösiti hapnikupuudus. Järved hakkavad jäätuma novembri lõpul,jääminek toimub u. aprilli lõpul. Vee kihistumine seguneb 2x a, kevadel ja sügisel. Suvel on kihistunud. Külm põhajs ja päikese soe peal. Talvel vastupidi. Külm jääall, soe põhjas. Termokliin- ehk metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temp järsult 1-3°C iga meetri kohta. Veeõitseng- Toitainerohkes järves võib ka kesksuvel tekkida hapnikupuudus (veeõitseng): kuumad ilmad, taimhõljum paljuneb väga kiiresti. Järvede gaasireziim- Meie väikejärved on suhteliselt kehvadem hapnikutingimustega. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on seotu anaeroobsete bakteriaalsete lagunemisprotsessidega
ja NO3-) Fosfor: fosfaadid (PO43-) meredes 0.001-0.1 mg/l, magevees ca 0.2 mg/l, ldfosfori kontsentratsioon 0.03-1.5 mg/l 3. Morfoloogilised parameetrid: sgavus, hoovused, sisse-ja vljavool 2. Keskkonnategurite vertikaalsed gradiendid veekogus Valgusgradient: lemist veekihti, kus valgustatus on suurem kui 1% pinnalelangevast, nimetatakse eufootiliseks kihiks. Selles veekihis toimub fotosntees. Temperatuurigradient: jrvedes tekib vee soojenemisel kihistumine-epilimnion, mis on lemine lbisegunenud veekiht ja hpolimnion, madalama temperatuuriga segunemisele mitteallutatud veekiht. Epilimnioni ja hpolimnioni eraldab temperatuuri hppekiht e termokliin. Sarnane vertikaalne temperatuurigradient on ka meredes. Hapnikugradient: kihistunud veekogus on epilimnion krgema hapniku kontsentratsiooniga kui hpolimnion. 3. Pelaagiline aineringe PELAGIAAL ehk avaveeosa. Seda biotoopi asustav eluvorm on pelaagos. Vees vabalt hljuvaid organisme nimetatakse planktoniks
Hoolimata veekogu tüübist ja suurusest on biogeokeemiliste tsüklite ja biootiliste koosluste funktsioneerimise aluseks alati komplekssed füüsikalised, keemilised ja bioloogilised protsessid ja nende vastatikused seosed. Need protsessid on suhteliselt sarnased. Enamusel järvedel ja kõikidel ookeanidel 3 selgesti eristatavat kihti. Ülemine, hästivalgustatud ja suhteliselt soe kiht õhuke, ookeanis segunenud kiht; järvedes epilimnion. Keskmine ookeanis termokliin, järvedes metalimnion. Alumine kiht, kuhu valgus ei tungi ja fotosünteesi sisuliselt ei esine hüpolimnion võib puududa kõrgmäestikes ja teistes kohtades Järvede lõikes võib soojuskihistust täpsemalt märgata. Memomiktilised ( vb meromiktilised)järved pidevalt stratifitseerinud, ei toimu kevadist ja sügisest segunemist. Holomiktilised järved segunemine toimub vähemalt korra aastas (kui aga kaks korda - kevadel ja sügisel
Järved ja ookeanid kui funktsionaalsed tervikud Järved erinevad suuruselt, sügavuselt, soola sisalduse poolest ja vanuse poolest. Biogeokeemiliste tsüklite ja biootiliste koosluste funktsioneerimise aluseks on kompleksed füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside vastastikkused seosed. Need protsessid omakorda sõltuvad süsteemis toimuvate protsesside tagasisidemetest ja asukohast. Eristatkse 3 kihti: Valgustatud, segunenud soe kiht – epilimnion Keskmine kiht – termokliin või metalimnion Arktilistes piirkondades stratifikatsioon puudub. 2-30 m järvedes; 100-1000m ookeanides. Miromiktilised järved – (ühendus merega põhjavee vms kaudu või sooli lahustub aluspinnast juurde) seal soolsuskihistus. Enamik järvi kihistunud. Madalad järved võivad stratifitseeruda mitu korda suvel – polümiktilised ka troopikas. Hüpolimnion – allpool metalimnioni = süvameri. Seal on liiga pime, et fotosüntees saaks toimuda
Talvel takistavad jää ja lumi hapniku liikumist õhust vette ning peavad kinni ka suure osa valgusest. Siis on veetaimedes fotosüntees aeglane ning vette eraldub vähe hapnikku. Kui veeloomad ja taimed kasutavad ära kõik vees oleva hapniku, jäävad järved ja tiigid hapnikupuudusest ummuksisse. vee kihistumine termokliin - e. metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temperatuur järsult 1-3 kraadi iga meetri kohta. järvede gaasirežiim meie väikejärved on suhtelised kehvade hapnikutingimustega ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on seotus anaeroobsete bakteriaalsete lagunemisprotsessidega sagedasti esinev vesiniksulfiid ja ammoniaak muudavad vee hulkraksete eluks ebasobivaks valgustingimused.
maitse. · Termaalne reostus: elektrijaamade läheduses (vetikad: rohevetikatele parim 3O-35°C, sinirohevetikatele 35-40°C: viimased toksilisemad; kalad: ohus järelkasv; keemiline tasakaal: lahustuvus). Orgaanika Looduslik, põllumajandus, tööstus, olme. Aeroobne ja anaeroobne lagunemine, gaaside teke. BHT, lahustunud hapniku sisaldus. Eutrofeerumine järvedes: nitraadid, fosfaadid. Vetikate vohamine (hea valgustusega tsoonis pinna lähedal [epilimnion]) - vetikate hukk (temperatuur, teised taimed) - surnud vetikad põhja - (kui termaalne kihistumine) veevahetust vertikaalses suunas pole, põhjakihtides [hüpolimnion] anoksia (fotosünteesi ja respiratsiooni vahekord). Põhjas kontsentreeruvad fosfaadid, Al, Mn, Fe. Vetikad toodavad toksiine. Meetodid: nitraatide, fosfaatide kontroll; kemikaalid vetikate tõrjeks; hapniku sissepumpamine (ettevaatust põhjamudaga). Lubatud sissekanne (g/m2a) järve sügavuse järgi: 5m (N 1, P 0
ka miksotroofseid järvi, kuid nad on küllaltki selgesti piiritletavad morfomeetriliste ja hüdrokeemiliste parameetrite poolest. Praktiliselt leidub seda tüüpi järvi igas Eesti piirkonnas. Enamikel juhtudel on sellised järved kujunenud inimtegevuse tulemusena. Sellist tüüpi järvede peamisteks tunnusteks on väike keskmine sügavus, piisavalt kõrge vee mineraalsus, pidev vaba CO2 puudumine suvel ja tugevalt aluselise reaktsiooniga epilimnion. Oligotroofsed järved on esindatud vähearvukalt ning rangelt võttes pole Eestis enam ühtegi selle rühma tüüpilist esindajat. Enamasti on nüüdseks tegemist juba mesotroofsesse staadiumi jõudnud veekogudega. Seetõttu käsitletakse oligotroofsete veekogudena selliseid, mis olid tüüpilised veel 1950ndatel aastatel ja on praeguseks säilitanud osa iseloomulikust elustikust. Nende heleroheline või sinakas-roheline vesi on läbipaistvusega 4 m.
ripaal; keskosa e. mediaal. Käär e. meander. Järved nõo tekke järgi: a)tektoonilised (maakooretekkelised) b)karstilised (põhjaveetekkelised) c)jäätekkelised järved(Eestis enamik) d)rabalaukad 1304 üle 1 ha suurust jõge Eestis, 20 000 rabalaugast. Peipsi pindala 3509 km2. Üle 1 km2 on 45 järve. Kaspia maailmas suurim, Euroopas Laadoga. Sügavaim Rõuge Suurjärv 38 m, maailmas sügavam Baikal. 13 järve on meil sügavamad kui 25 m, 80% on alla 4m. Kihistunud järve pelagiaal: a)Epilimnion e. segunev kiht (kihistunud veekogu kõige pealmine kiht) b)Metalimnion e. hüppekiht e. termokliin (hapniku puhul oksükliin) c)Hüpolimnion e. segunemata kiht Bentaali jaotus järvedes: litoraal (kuni 1m), sublitoraal, profundaal. 3 Sood- taimedega täituvad tekkivad või kaduvad veekogud, milles toimub turba moodustumine. Võrdluseks- järvedes toimub mudastumine. Madalsood- toituvad põhjavetest,
ainult talvel, mil tugevneb vete segunemine lainetuse mõjul, on märgatav nõrk planktoni arvukuse tõus. Planktoni produktiivsus on suurem kui subtroopikas, jaotuselt ebaühtlane ning keskmiselt ei küüni parasvöötme tasemeni. Mageveekeskkond: kihistumine, toitained. 99% valgusest neeldub 50 m sügavusel. Punane lainepikkus neeldub kergemini. 4°C vesi kõige raskem. Parasvöötme järved segunevad 2 x aastas. Parasvöötme järved produktiivsed. · Epilimnion pindmine veekiht, milles vesi suveperioodil tugevasti ja enam- vähem ühtlaselt soojeneb ning talvel jahtub 3-0 kraadini. · Hüpolimnion süvakiht, milles vesi on suvel külmem ja talvel soojem kui epilimnionis. · Matalimnion kahte eelmist eraldav õhuke veekiht, mille piires suvel järsult muutuvad vee temp, gaaside ja biogeenide sisaldus ja omadused. Ookeani soolsuse ja temperatuuri varieerumine. Soolsus ookeanides jaguneb ebavõrdselt
-pind soojeneb suvel tugevamini (nt. Nohipalu, Mustjärv) Väikesed ja sügavad järved -vesi kihistub samuti temperatuuri järgi -kui augustipäike kütab neis pealmise veekihi 25-30 kraadini, siis põhjakihis on see sageli vaid 4 kraadi. Kevadise vee soojenemise ja sügisese jahtumise käigus vesi seguneb ning temperatuur ühtlustub. Termokliin e. metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temperatuur järsult 1-3 kraadi iga meetri kohta. Järvetüübid Oligotroofne – vähetoiteline -toitelisus: vee mineraal-, biogeensete- ja orgaaniliste ainete sisaldus väga väike -läbipaistvus: enamasti vesi sügavalt läbipaistev -reaktsioon: neutraalne või nõrgalt aluseline -leidub: Põhja- ja Lõuna-Eestis (Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino, Nohipalu, Valgjärv)
annaabi.ee 
