Naha funktsioonideks on katte ja kaitsefunktsioon ehk kaitse välistegurit eest. Nahal on antibakteriaalne kaitse. HingamisfunktsioonLapseeas on see tähtsam, täiskasvanuna vähem tähtis Eritusfunktsioonnaha kaudu eritatakse osa niiskusest ja sooladest Ainevahetuslik funktsioonalusnaha rasvakude on energiadepooks ja karotiin Dvitamiini eellane. TermoregulatsioonHoiab keha temperatuuri, laseb rohkem soojust välja või vähem. Mis on naha tekised? Nimetage. Epidermisest tekib mitmeid eriülesannetega elundeid. karvad, küüned, näärmed. Neid nimetatakse naha tekisteks ehk derivaatideks. N a h a n ä ä r m e d Nimetage näärmed, milliseid asub nahas suurel hulgal? Mida nad toodavad? Milleks on eritis vajalik Nahas leidub suurel hulgal higi ja rasunäärmeid. Higinäärmed paiknevad pärisnaha sügavamas kihis ja alusnahas. Nende kerakujulised lõpposakesed päsmakesed paiknevad pärisnaha võrkkihi ja alusnaha piiril
paljunemine. Naha erinevates piirkondades ei ole epidermise kihid ühtlaselt arenenud. Näiteks jalataldadel ja peopesadel koosneb sarvkiht mitmekümnest rakkude reast, kuna pea on karvadega kaetud osas on ainult 2-3 rida rakke. Välissurve suurenemise korral muutub marrasknahk paksemaks. Tõstesportlastel on rinnal sama paks nahk kui peopesadel. Epidermises veresooned puuduvad, närvikiud kulgevad sinna pärisnahast ja moodustavad epidermise sügavamates kihtides vabu närvilõpmeid. Epidermisest ei tungi läbi tõvestavad mikroobid ja paljud kahjulikud ained. P ä r i s n a h k (derma, dermis) on umbes kolm korda paksem kui epidermis. Ta on sidekoeline, sisaldab rohkesti kollageenseid ja elastseid kiude , mistõttu on nahk sitke ja painduv. Pärisnahas eristatakse kaht selgelt piiritletud kihti - näsakihti ja võrkkihti. * Näsa- e. papillaarkiht koosneb kohevast kiulisest sidekoest. Selle kihi näsad ulatuvad
juhtimisvöötmes -- kujunevad külgjuured. Juurekarvad on selles juureosas surnud, mistõttu vööde ise vett ja mineraalsooli ei ima, vaid ainult juhib neid edasi. Epidermise rakumembraanid sisaldavad aktiivseid valke, mis osalevad mineraalainete ioonide transpordis pinnasest läbi taimeraku seina kattekoe Taimeraku seinas tekkiv mineraalainete suur kontsentratsioon, põhjustab veemolekulide liikumist osmoosi toimel epidermisest cortex-isse. Sealt edasi endodermisesse ja vaskulaarsesse kesksilindrisse (floeem+ ksüleem) Caspary jooned – iga rakk on 4-küljest ümbritsetud veekindla plaadikesega, mis takistab vee tagasivoolu vaskulaarsest silindrist Ksüleemis on kerge eristada väikese läbimõõduga trahheiididest protoksüleemi (ksüleemikiirte tippudes) ja suurtest astrik-, võrk- ja poortrahheedest koosnevat metaksüleemi.
Üks tõukumise mehhanism: Eph-Ephrin süsteem. Mesp2 indutseerib Eph- retseptorid, need omakorda Efriinid veel determineerimata mesodermi rakkudel -> tõukumine.Vastsündinud somiit: epiteeliga ümbritsetud pluripotentsed mesenhüümirakud. Somiidi diferentseeruvad: sklerotoom - selgrolüülideks; müotoom - seljaks, rindkereks ja kohtmises kehaseinaks; dermatoom - selja pärisnahaks. Skeletilihaste diferentseerumine (müogenees). Dermamüotoomi teke: Wnt ja Shh morfogeenid neuraaltorust ja epidermisest -> homeodomään transkriptsioonifaktorid Pax3 ja Pax7 -> müogeensed regulatoorsed faktorid:bHLH transkriptsioonifaktorid Myf5, Mrf4, MyoD. Dermamüotoom eristub müotoomiks ja dermatoomiks. Differentseeruvad unipotentseteks müoblastideks. Müoblastid liituvad lihastorudeks; Lihastorud organiseeruvad paralleelseteks lihaskiududeks ja need omakorda lihaskimpudeks. Samaaegselt liitumisega lihasrakud differentseeruvad. bHLH faktorid Myogenin, ka MyoD ja
- sihtmärkrakult tulevad signaalid, parakriinsed faktorid gliia ja neuronite kehadest, teistelt neuronitelt tulevad neuraalsed signaalid · Ektodermaalsed plakoodid teatud piirkonnad, mis on võimelised alust andma neuronitele. Lens- läätseplakood - sellest areneb välja silmalääts, ei anna neuroneid. Osalevad meeleelundite arengus (silm, sisekõrv) · Neuraalhari, selle liigendus ja saatus Neuraalhari ei teki neuraaltorust ega ka epidermisest, vaid sealsest piirpinnast. Inimeses hakkavad neuraalharja rakud migreeruma peale toru sulgumist, hiires enne sulgumist. Neuraalharja rakkudest saavad neuronid, Schwanni rakud, pigmendirakud e melanotsüüdid ja kromatiini rakud (toodavad adrenaliini) · Mida kujutab endast perifeerne närvisüsteem ja millised arengulised struktuurid annavad sellele aluse ... ehk piirdenärvisüsteem koosneb ülejäänud närvidest ja närvirakkude kehade
kujunevad külgjuured. Juurekarvad on selles juureosas surnud, mistõttu vööde ise vett ja mineraalsooli ei ima, vaid ainult juhib neid edasi. Epidermise rakumembraanid sisaldavad aktiivseid valke, mis osalevad mineraalainete ioonide transpordis pinnasest läbi taimeraku seina kattekoe Taimeraku seinas tekkiv mineraalainete suur kontsentratsioon, põhjustab veemolekulide liikumist osmoosi toimel epidermisest cortex’isse. Sealt edasi endodermisesse ja vaskulaarsesse kesksilindrisse (floeem+ ksüleem) Caspary jooned – iga rakk on 4-küljest ümbritsetud veekindla plaadikesega, mis takistab vee tagasivoolu vaskulaarsest silindrist Ksüleemis on kerge eristada väikese läbimõõduga trahheiididest protoksüleemi (ksüleemikiirte tippudes) ja suurtest astrik-, võrk- ja poortrahheedest koosnevat metaksüleemi.
vahel (toitub köite liimist) ning võib tekitada kellatiksumisele sarnast heli "surmakell". Teine tavalisem liik on tolmutäi Trogium pulsatorium. Liikide arv: 1000, Eestis 40 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Phthiraptera Alamselts: Väivilised Mallophaga Väivid on väikesed (0,5-11,0 mm), saleda keha ja suure ning laia peaga putukad. Suised haukamistüüpi. Väivid on lindude ja imetajate ektoparasiidid, kes toituvad naha epidermisest, karvadest ja sulgedest, vähem verest. Enamasti liigispetsiifilised ja levinud koos peremehega. Imetajatelt on leitud umbes 300 liiki väive. Enamik liike parasiteerib lindudel. Võib eristada kaks ökoloogilist gruppi: karvaväivid Bovicola (=Trichodectes) bovis veistel, B. ovis lammastel, Werneckiella equi hobustel, Trichodectes canis koertel (on ka Dipylidium caninum'i vaheperemees) ja suleväivid näiteks Menopon gallinae kanadel
nimetusega ,,muud kiud"ja nende kokkuliidetud sisaldusega protsentides. 2. NAHK JA SELLE TÖÖTLEMINE, JALATSID Epidermis on naha kõige pealmine, välimine kiht. See kujutab endast mitmekihilist lameepiteelkihti. Epiteelkiht kaitseb organismi vee, keemiliste ainete ja bakterite eest. Derma e. pärisnahk koosneb tihedast sidekoest. Dermas asuvad karvajuure sibulad, näärmete lõpmed, lihased, närvilõpmed ja tihe vere- ning lümfisoonte võrk. Derma on epidermisest eraldatud peenete poolläbipaistvate kollageenkiududega. Rasvkude tekib derma alla kogunenud rasvarakkudest. Erinevatel karuslooma liikidel on see erineva paksusega, mõnedel vaevu märgatav, mõnedel puudub hoopis. Rasvkoe hulgaline esinemine tingib nahkade esmase töötlemise käigus suuremat töö mahtu. Nahaalune lihaskude asetseb vahetult rasvkoe all või selle puudumisel derma all. See kiletaoline kiht on moodustunud vöötlihasrakkudest. Lihaskiht kinnitab naha keha külge
Lisaks stafülokokkidele toodab lantibiootikume ka batsillid, laktokokid (nisiin) ja Streptomyces. Lantibiootikumid mõjuvad just g (+) bakteritele. Nad toimivad ka Propionibacterium acnesele, patogeensetele stafülo- ja streptokokkidele. Seetõttu soovitatakse neid kasutada pindmiselt just nahamädanike ravis. Huvitav on fakt, et neid sünteesitakse ribosoomidel, mitte multiensüümkompleksi abil, nagu mitmeid teisi peptiidseid AB. Katioonsed lantibiootikumid (epidermiin S. epidermisest ja nisiin Lactococcus lactisel) toimivad membraani permeabiliseerijatena. Urogenitaaltraktist eraldatud stafülokokid toodavad väikesi peptiide, millel on gonokokkide vastane aktiivsus. Kasutatud kirjandus 1. Lutsar, I., Mikelsaar, M., Karki, T. (2007). Meditsiiniline mikrobioloogia. Bakterioloogia ja mükoloogia II osa. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 21
Nagu ka suurajus, moodustab hallaine koore ning eristatavad on kolm kihti: 1. molekulaarkiht – stratum moleculare - paks ja rakuvaene, sisaldab väikseid närvi- ja gliiarakke, mille jätked moodustavad toese pirnrakkude dendriididele. 2. pirnrakkude e Purkinje kiht – stratum purkinjese - Purkinje rakud paiknevad ühes reas, suure tuumaga, meenutab pirni. 3. granulooskiht – stratum granulosum - väiksed ja suured sõmerrakud 42. Naha ehitus. Nahk koosneb epidermisest, sidekoelisest dermisest (pärisnahk) ja hüpodermisest (nahaaluskoest). Epidermis - sarvestunud mitmekihilist lameepiteeli, millel on eristatavad viis kihti (enamus keha piirkondadest on eristatavad 4, paksema nahaga piirkonnas 5): 1. sarvkiht 2. läikekiht (talla all, peopesad) 3. sõmerkiht 4. ogakiht 5. basaalkiht Epidermise alla jääb pärisnahk ehk dermis, mille paksus on väga varieeruv eri keha piirkondades.
Hilisemas arengus jaguneb eesaju otsajuks (Telencephalon; suuraju, hippokampus, haistesagarad) ja vaheajuks (Diencephalon; silma vesiikulid, hüpotaalamus, taalamus). Rombaju omakorda tagaajuks (Metencephalon; väikeaju, ajusild ) ja piklikajuks (Myelencephalon) Dorsaalne-ventraalne polarisatsioon 36 Ventraalne osa on mõjutatud seljakeeliku mesodermis (notokordis) sekreteeritud signaalmolekulidest (nt Sonic hedgehog -SHH) ning dorsaalne osa epidermisest pärinevatest TGF-β perekonna valkudest SHH indutseerib neuraaltoru ventraalseid rakke moodustuma alusplaadi, mille rakud omakorda sekreteerivad SHH, tekitades SHH gradiendi (SHH kontsentratsioon kõrgeim neuraaltoru ventraalsemas osas) Neuraaltoru dorsaalne osa on mõjutatud peamiselt BMP4 ja BMP7 poolt, mis indutseerivad neuraaltoru katusplaadi Neuraaltoru rakkude saatus sõltub nende kaugusest vastavatest signaalkeskustest (alusplaat vs. katusplaat) 66
Epidermis on väga hästi arenenud välja väikestel keha piirkondadel, kus karvkate ei ole hästi välja arenenud pea, käppade padjandid, ninapeegel. Epidermise paksus varieerub erinevatel karusloomade liikidel kuid enamasti ei ületa 3 5% kogu nahakihi paksusest. DERMA e. pärisnahk koosneb tihedast sidekoest. Dermas asuvad karvajuure sibulad, näärmete lõpmed, lihased, närvilõpmed ja tihe vere- ning lümfisoonte võrk. Derma on epidermisest eraldatud peenete poolläbipaistvate kollageenkiududega. 99 % dermast koosneb kollageenkiududest. See koostis määrab ka derma peamised omadused. Kollageenkiud on kokkusurutud, lindikujulise välimusega, paksusega 1 - 10µ. Kollageenkiud omakorda koosnevad peenikestest fibrilliniitidest paksusega 0,1 0,5µ, mis omakorda moodustuvad väiksematest osakestest protofibrillidest. RASVKUDE tekib derma alla kogunenud rasvarakkudest. Erinevatel karuslooma liikidel on
annaabi.ee 
