Emakeele olulisus (0)

  Emakeel  on  keel,  mille  õppimist  ja  omandamist  alustab  inimene  peale  sündi.  Emakeel 
kujuneb  erinevalt,  sõltudes  esivanematest  ning  igapäevaselt  ümbritsevast  keelelisest 
keskkonnast.  Selle  omandamist  alustatakse  kodust  ning  õpe  algab  kõige  lähedasematelt 
inimestelt. Esmane õpe  on eelkõige eneseväljenduse ja algelise  kommunikatsiooni  otstarbel, 
kuid  grammatikaõpe  ja  keelereeglitega  tutvumine  algab  pihta  alles  algkoolist.  Emakeele 
tundma- ning kasutamaõppimine on muidugimõista elukestev protsess ning ei piirdu vaid kogu 
läbitava kooliteega.       Kuid  milleks  meile  emakeeleõpetus?  Eelkõige  oma  teadmiste  ja  tõekspidamiste  edasi 
andmiseks  järgnevatele põlvkondadele.  Emakeel,  kui riigiti  erinev rahvuslik sümbol, peidab 
endas rahvuslikku omapära ja hulganisti kultuurilisi iseloomujooni.  Enne võõrkeelte õppimist, 
on  vajalik  vallata  oma  emakeelt  suhtlustasandil  just  nimelt  seetõttu,  et  see  oskus  loobki 
vundamendi üldisele keeletunnetusele.    Emakeele oskamine ja tundmine võib üldsusele tunduda kui ensesestmõistetav oskus, kuid et 
oma  keeleoskustase  lihvida  maksimumini  ning  olla  võimeline  selle  võimalikult  paljusid 
funktsioone  kasutama,  on  vaja  kõrvalist  abi.  Just  täpselt  seda  kõrvalist  abi  haridussüsteem 
kooliteed  alustavatest  jütsidest  gümnaasiumit  lõpetavate  abiturientideni  pakubki.  Õppe 
eesmärk on igaüht  12 aasta vältel omandatud keelelisi teadmisi optimaalselt kasutama õpetada. 
Keeleõppeks  vajaminev  keelevaist  ning  –taju  on  inimestel  erinev:  igaüks  ei  mõista 
interpunktsiooni  põhimõtteid  või  kaashäälikuühendite  reegleid.  Iga  inimene  on  erinev  ning 
kõigi mõistus toimib erinevalt.    Olulise  osa  emakeele  õppimisest  moodustab  klassikalise  kirjandusega  kursis  olemine  ning 
selle  lugemine.  Keele  valdamine  ega  õppimine  ei  tähenda  vaid  reeglite  pähe  õppimist  ja 
lugemisoskuse omandamits, vaid palju enamat. Et öelda, et emakeel on teada, peab sa tundma 
ja  teadma  ka  selle  ajalugu  ning  päritolulugu.  Kursis  peaks  olema  mitte  vaid  järjest  juurde 
tulevate  keeleliste  uuendustega,  vaid  ka  mineviku  ja  keelearenguga,  et  teada,  kuidas,  kuna, 
millest  ja  miks see emakeel  on  kujunenud selliseks nagu  ta  tänasel päeval  on. Ka  keelel  on 
iseloom  ja  nii  nagu  iseloomu  tundmaõppimine  inimese  puhul  ei  tähenda  vaid  välimuse 
tundmist,  ei  tähenda  ka  keele  iseloomu  tundmaõppimine  vaid  rääkimis-  ja  lugemisoskuse 
pealiskaudset  omandamist.       Emakeeleõppel  on  meeletult  palju  eesmärke.  Alustades  rahvusliku  ühtekuuluvustunde 
loomisest,  lõpetades  keelelise  jalajälje  jätmisega  maailma  ajalikku,  võiksin  ette  lugeda  veel 
sadu  erinevaid  otstarbeid,  kuid  peatusin  pikemalt  vaid  mu  enda  jaoks  suuremat  moraalset 
tähtsust  kandvatel aspektidel. Keelt tuleb  väärtustada, sest see  on rahvuslikust  vaatepunktist 
iga rahva jaoks justkui talisman, mida põlvest põlve edasi antakse, kuid mida aeg edasi, seda 
enam keele tähtsus ühiskonnas hääbub.