Elust armastusest ja surmast, Anton Táehhov (0)

Armastus, elu ja surm A. Tšehhovi näidendi " Kajakas " põhjal
Tänapäeval räägitakse tihti armastusest ning kuidas see on muutunud läbi sajandite. Üha enam näidatakse teatrites vanemate armastuslugude põhjal ülesse ehitatud teoseid, mille lood on väga erinevad tänapäevastest armumistest. Tihtipeale on vanemates filmides pikk ajalugu inimeste vahel, kes lõpuks kokku lähevad, kuid tänapäeval vaadates tundub tihti, et inimesed pole üksteist tundnud rohkem kui nädal. Suuremalt vaadates saame aga veelgi rohkem võrrelda vanemaid näidendeid ja tänapäeva elu armastuslugusi, mis peaksid olema üksteise peegelpilt, kuid kas nad ka tegelikult seda on?
Heaks materjaliks , mille põhjal saab juurelda vanema ühiskonna armastuse üle pean Anton Tšehhov-i näidendit “Kajakas”, mis on pealt näha lihtne näidend, kuid sellesse rohkem süvendudes saab aimu suuremast süzeest, mis kogu näidendit valvab ja dirigeerib. Anton Tšehhov-i näidend põhineb armastusest, kus tegelased on omavahel tihedalt seotud ning armastust on kõigil jagada, kuid siiski ei ole see näidend põrmugi õnnelik. Kõik on küll armunud, kuid vähesed üksteisse. Pigem on näidendis armukolmnurgad, kus saab alati keegi kannatada. Selle näidendi puhul on tegelase Treplevi armastus kauni noore neiu Niina vastu küll suur, kuid kuna Niina ei ole temast huvitatud, lõppeb noormehe jaoks see siiski enesetapuga. See kõik on väga tragöödiline, ning sellist lugu on tänapäeval raske leida. Noorena näen ma igapäevaselt, kuidas alles eelmisel nädalal tüdrukule armastust tõotanud noormees on juba leidnud endale uue silmarõõmu. On kaotatud sõna armastuse tähendus, kus nüüd kasutatakse seda kui igat teist sõna, öeldes seda paremale ja vasakule, tegelikult mitte kunagi seda tegelikult mõeldes. Tšehhov-i näidendis on tegu tõelise armastustega, kus osapooled kannatavad, kui ei saa näha oma armastust või olla koos oma armastatuga. Seal ei loobita sõna armastus nagu see oleks lumepall talvisel kooliõuel. Sealsed tegelased kasutavad seda läbimõeldult ning siiralt, lootes näidata oma tunnete tugevust.
Selle erinevuse põhjustajateks võib nimetada interneti laia levikut, ning tutvumisportaalide ja äppide olemasolu, kus vajadusel saab alati endale paari tunniga otsida uue tuttava , kellega saab alati aega veeta ning n-ö puru silma ajada armastusest, mis siis, et teatakse üksteist vähem kui kuu või aasta. Näidend toimub vanemas ühiskonnas, kus äppe ei olnud ning internet polnud laialdaselt levinud. Inimesed pidid kohutama silmast silma ja kuna tollel ajal oli vaja teha palju tööd ning arendada oma annet , siis oli see aeg üpriski minimaalne. Seetõttu tundsidki tegelased üksteist juba ammu , enne seda, kui neil mingid tunded tekkisid. Nad ei olnud lihtsalt üksteist veel nii hästi tundma õppinud. . Tänapäeval saades haiget ühe noormehe või neiu käeläbi ei ole kunagi veel elu läbi, sest alati on võimalik otsida endale keegi uus, ning seetõttu arvangi ma, et erinevus tänapäeva armastuse ja Anton Tšehhov-i aegse vahel on erinev, kuna uus tehnoloogia on toonud mängu uued meetodid, kuidas saada inimestega tuttavaks, ning seetõttu viinud meid õnnelikuma armastuse poole, võimalusega leida alati keegi endale, kui ainult vähegi otsida.
Kokkuvõtteks julgen väita, et tehnoloogia on aidanud meil liikuda edasi sellistest armastusloodest nagu on kirjeldatud Anton Tšehhov-i näidendis "Kajakas", kuna meil on liiga palju võimalusi tutvuda teiste inimestega, kellest võivad saada meie silmarõõmud, kui seda on võimalik olnud teha varem. Seetõttu ei saagi meil olla armastuslugudes peegelpildid, kui asjalood ja elu on niipalju muutunud, viies ja tuues erinevaid võimalusi armastuseks ning nende samade lugude puhkemiseks.