Elurikkuse iseväärtus - eetiline väärtus, mis on objektil (nt liigil) ainuüksi olemasolu tõttu. Geen - kromosoomi osa, mis kodeerib valkude ehitust. Populatsioon - samal territooriumil koos elavate ning omavahel vabalt ristuvate ja järglasi andvate isendite rühm. Elupaik - mingi liigi (populatsiooni) eluks vajalikke biootilisi ja abiootilisi tingimusi rahuldav paik. Elupaikade killustumine - pideva elupaigalaama jagunemine mitmeks väiksemaks elupaigalaiguks. Suureneb elupaigalaikude arv ning väheneb üksikute elupaigalaikude pindala. Kooslus - eri liiki organismide eluskooslus, mis asustab ühetaolise tingimustega alal ehk biotoobis. Õkosüsteem - isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga. Koosluse/ökosüsteemi vastupanuvõime ehk taluvus - “kaugus”, kuhu kooslus tõugatakse mingi häirimise tagajärjel tema tasakaaluolekust.
süsihappegaasi sidumine. Jääksoo turba kaevandamisega haaratud ala, millel on kaevandamine lõppenud. Võõrliik - liik, alamliik või madalam takson, mis on uude elupaika sattunud inimese otsesel või kaudsel kaasabil ning mis ei oleks sinna ilma inimeseta jõudnud. Traditsiooniliselt loetakse võõrliikideks alates teatud ajast levinud liike (taimede puhul loetakse piiriks 18. sajandi keskpaika, teiste liikide puhul 19. sajandi lõppu). Ökoloogiline koridor ühendustee elupaigalaikude vahel, mis hõlbustab looma- ja taimeliikide isendite liikumist toitumis-, paljunemis- ja puhkealade vahel ning võimaldab liikidel levida. Ökosüsteem - isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga. Ökosüsteemne lähenemine olemasolevate loodusvarade terviklik, optimaalne ja teaduspõhine kasutamine, loodusväärtusi märkimisväärselt kahjustamata, tagades
Kõigepealt see, et lendorav on siin oma levila läänepiiril ja areaali piirialadel ongi liigi arvukus madalam. Peamiseks populatsiooni arvukust kahandavaks teguriks loetakse sobivate elupaikade kadumist ja muutusi puistute struktuuris, nagu puuliikide koosseis ja pesapuude kadumine. Peamiseks ohuks looduslikele populatsioonidele peetakse elupaiga fragmentatsiooni, kuna selle tulemusena kaob originaalne elupaik, väheneb sobivate elupaigalaikude suurus ja tõuseb elupaigalaikude vaheline isolatsioon. Valus probleem on see, et lendoravale ei jätku enam sobivaid pesitsus- ja varjetingimusi. Selliseid õõnsaid haabasid, kuhu ta saaks oma pesa rajada, ei ole nooremates metsades, vaid keskealistes ja eelkõige küpsetes või üleküpsetes metsades, mis metsatööde käigus tavaliselt kirve alla lähevad. Peamised lendoravate elupaigad lihtsalt raiutakse maha. Ja kui vaadata praegust olukorda, siis
konkureerijad kui teised. IDJ kujutab endast despootluse (isevalitsemine) teel kujunenud konkurentide jaotust erikvaliteediliste elupaikade vahel, kus esimesed on hõivanud kvaliteetsed elupaigad, järgmised on hõivanud vähemkvaliteetsed elupaigad ja viimased jäävad hoopis ilma ressurssideta(Fretwell & Lucas 1970). Killustumine pideva elupaigalaama jagunemine mitmeks väikseaks elupaigalaiguks. Protsessi käigus suureneb elupaigalaikude arv, väheneb üksikute elupaigalaikude pindala ja suureneb elupaigalaikude isoleeritud. Servaefekt keskkonnatingimuste erinevus koosluse ääreala (servaosa) ja keskosa vahel. Metapopulatsioon rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide osaline isoleeritus, nende suur kadumise tõenäosus ua tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt
tuginedes, kui suur on tõenäosus, et populatsioon jääb praeguste keskkonnatingimuste (sh. inimmõju) juures mingi tulevase perioodi jooksul püsima. Metapopulatsioon (metapopulation) – Rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide suhteline isoleeritus, nende suur kadumise tõenäosus ja tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt. Metapopulatsiooni dünaamika on määratud osapopulatsioonide kadumise ja taasasustamise vahekorraga. Häiring (disturbance) – Populatsioonidünaamikat või koosluse arengut järsult muutev väline sündmus. Häiringud võivad olla juhuslikud (nt. maalihe) või regulaarsed (nt, kevadised üleujutused), looduslikud või inimtekkelised (nt, niitmine). Väikseim dünaamiline pindala (minimum dynamic area) – Väikseim pindala, mille korral
loopealsetel. Uurisime, kuidas on loopealsete nüüdne liigirikkus seotud loolaikude ajaloolise või praeguse pindala ning ajaloolise või praeguse sidususega. Sidusus näitab loolaikude omavahelist kaugust, olles seega kooslusevõrgustiku killustatuse vastandväärtus. Teatavasti on laialdaselt tõestust leidnud seos liigirikkuse ja pindala (aga ka liigirikkuse ja sidususe) vahel [3, 9]. Sellist seost eeldades püüdsimegi hinnata võimalikku väljasuremisvõlga, mis neis kooslustes elupaigalaikude kadumise ja killustumise tõttu on tekkinud. Kui praegune liigirikkus seostub pigem ajaloolise, mitte aga tänapäevase maastikustruktuuriga (pindala ja sidususega), siis võib eeldada, et liigirikkus ei ole veel jõudnud praegusele maastikupildile vastavasse tasakaaluolekusse. Peale selle püüdsime leida väljasuremisvõla tegelikku ulatust: kui suurt hulka Saaremaa ja Muhu loopealsete liikidest ähvardab tulevikus väljasuremine sel põhjusel, et nende elupaik on kadumas?
• kasvukohtade/elupaikade hävimine • kasvukohtade/elupaikade killustumine e. fragmenteerumine • kasvukohtade vaesustumine ja reostumine • globaalne kliimamuutus • liikide üleekspluateerimine inimese tarbeks • võõrliikide invasioon • suurenenud haiguste levik Elupaikade killustumine kui elurikkust ohustav protsess Killustumine on ühe tervikliku elupaiga jagunemine mitmeks väiksemaks laiguks. Sealjuures väheneb ka elupaiga kogupindala, suureneb servaefekt, suureneb elupaigalaikude isoleeritus. Kasvukohtade killustumine võib piirata liikide levikut. Tekib inbreedingu depressioon ja geneetiline triiv. Võõrliigid globaalset elurikkust ohustava tegurina (invasiivsete võõrliikide mõjud), invasiooni protsess (ehk invasiooni etapid), Globaalne mõju – üldiselt kooslused muutuvad homogeensemaks ehk ühetaolisemaks (osad kohalikud, sh. endeemsed liigid kaovad ja väiksem grupp „edukamaid“ liike muutub järjest arvukamaks).
4. maastikuökoloogias on hemeroobsus maastikus avalduva inimmõju määr (hinnatuna tulnuk- ja lühieataimede alusel). Eristatakse 6 maastiku hemeroobsusastet: looduslik, looduslähedane, poollooduslik, looduskauge, loodusvõõras ja tehislik. * Kirjelda ökoloogiliste protsesside iseloomulikke jooni linnakeskkonnas (killustatus/integratsioon, suktsessiooniastmed, invasiivsed ja laia ökoamplituudiga liigid) Madal INTEGRATSIOON / killustumine: Elupaigalaikude integratsioon on linnades madal => levik on piiratud, eriti raskelt levivaile liikidele SUKTSESSIOON „alguses“ või „lõpus“: Enamik kooslusi on linnas suktsessiooni esmastaadiumites (pügatud muru, prahil kasvavad taimed, ehitusjärgsed alad) või siis kliimaksis (lõppstaadiumis) (vanad puud, pargid). INVASIOON: Varased elupaikade suktsessioonistaadiumid => laia ökoloogilise amplituudiga liikide invasioon
isendite kaudu omavahel seotud ja nii tervikliku süsteemi moodustavate (osa)populatsioonide kogum. Sellised populatsioonide kogumikud võivad näiteks esineda seetõttu, et sobiv elupaik paikneb maastikus ,,laikudena". Rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide osaline isoleeritus, nende suur kadumise tõenäosus ja tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt. Metapopulatsioonide dünaamika on määratud osapopulatsioonide kadumise ja taasasustamise vahekorraga. Läte - kui sündivus elupaigas ületab suremuse, on populatsiooni kasvukiirus positiivne ja populatsioon suudab ennast ,,taastoota". Läte on heakvaliteediline elupaik. Isendid rändavad populatsiooni suurenedes lättepopulatsioonist mülgaspopulatsiooni. Vahest võib isegi
ta harva ning äärmuslikes tingimustes. Pesituspaigad on meeleldi just vanades metsades ning on tähtis, et säiliksid nö koridorid erinevate metsaosadevahel, et nad saaksid liigelda ega jääks mingile maaalale lõksu. On teada fakt, et inimese loomuses on teenida kasu, metsa majandamisega on see võimalik ning üha enam on see intensiivistunud, sest ka tarbijad nõuavad üha enam kvaliteetseid puittooteid. Teine oluline probleemide allikas on veel säilinud elupaigalaikude üha hoogustuv isoleerumine. On selge, et kui niigi väike ja nõrk populatsioon jagada paljudeks üksteisest eraldatud osadeks, siis võivad kergesti riburada pidi välja surra üksikud asurkonnad, mille tulemusel kaob lõpuks kogu liik. Kvaliteetse pesapuistu ümbruses liigub lendorav üpris meelsasti igasugustes metsabiotoopides, kuid mitmesugused avatud alad on läbimatud (sh. lageraielangid ning laiad elektriliinide trassid ja maanteed). Selle tõttu toimub elupaikade killustumine
ta harva ning äärmuslikes tingimustes. Pesituspaigad on meeleldi just vanades metsades ning on tähtis, et säiliksid nö koridorid erinevate metsaosadevahel, et nad saaksid liigelda ega jääks mingile maaalale lõksu. On teada fakt, et inimese loomuses on teenida kasu, metsa majandamisega on see võimalik ning üha enam on see intensiivistunud, sest ka tarbijad nõuavad üha enam kvaliteetseid puittooteid. Teine oluline probleemide allikas on veel säilinud elupaigalaikude üha hoogustuv isoleerumine. On selge, et kui niigi väike ja nõrk populatsioon jagada paljudeks üksteisest eraldatud osadeks, siis võivad kergesti riburada pidi välja surra üksikud asurkonnad, mille tulemusel kaob lõpuks kogu liik. Kvaliteetse pesapuistu ümbruses liigub lendorav üpris meelsasti igasugustes metsabiotoopides, kuid mitmesugused avatud alad on läbimatud (sh. lageraielangid ning laiad elektriliinide trassid ja maanteed). Selle tõttu toimub elupaikade killustumine
2007), merelindude kolooniad (Beale 2007), kahlajad ja veelinnud (West ja Caldow 2006) ja merisk (Goss-Custard et al. 2006). Häirimist põhjustavate tegevuste simulatsioon (SODA) on ruumiline konkreetse indiviidi põhine mudel, mis on kavandatud paindliku ja iseloomustava vahendina, et uurida antropogeense häirimise ruumilise ja ajalise mustri mõju elustikule (Bennett et al. 2008). Kuna SODA mudel on ruumiliselt konkreetne kasutatakse järgmiste lähteandmetega kaarte: • elupaigalaikude tüüp; • elupaigalaikude suurus; • elupaigalaikude asukoht; • loomade varjepaigad; • avalike teede paiknemine. Kõik mudelis kasutatavad kasutaja poolt määratavad parameetrid sisalduvad kolmes peamises lähteandmete kategoorias: 1) taustandmed, 2) puhkajad, 3) elustik. Taustandmed. Parameetrid sisaldavad järgmist informatsiooni: ajaline skaala, ruumiline
annaabi.ee 
