1)Ühel kitsil peremehel oli... 2)See oli siis ahnele mehele palgaks, et ta ülekohtusele kombel oma rikkust oli kokku pannud 3)Iga päev käisid sulane ja tüdruk tööl. 4)Kolm korda tuli peremees ristteele 5)Helde ja kade 6)Mitte õnnelik lõpp, kuid õiglane: Ahne mees sai surma 4. ,,Vägev vähk ja täitmatu naine" loom-ja imemuinasjutt, 1)Mees ja naine läinud hommiku vara heinamaale, teinud noore lõunani tööd, siis öelnud... 2)Seal pidid na eluotsani elama 3)Mitu korda käis mees vähki palumas, ja samapalju tema naine oli soovis rohkem, kui vähk andis 4)Seitse korda käis mees vähki palumas 5)Tark vähk, loll mees ja täitmatu naine 6)Õiglane lõpp: Naine tahtis ja tahtis, mees täitis käsku ja täitis ja nagu vanasõna ütleb: ,,Suur tükk ajab suu lõhki". 5. ,,Leitud laps" imemuinasjutt 1)Üks naine leidis pühapäeva hommikul... 2)Elasid õnnelikult elu lõpuni 3)Korduvad unenäod, koerte tulemine,
luule zanre. Puupillidelt kõlas mahe lüüriline pastoraal. | piltl Ah, millised päevad! Üksainus uni, idüllide idüll, pastoraalide pastoraal! F. Tuglas. * ,,Eesti keele seletav sõnaraamat" Päevik, millele Peterson pani K. J. Petersoni pealkirjaks ,,Kristian Jaak päevaraamat Peterson ehk see mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees iseeneselt üles pandud 17. eluaasta seest eluotsani", sisaldab peamiselt filosoofilisi mõttekäike, kus arutletakse abstraktsetel usu, inimvaimu tähenduse ja kõlbluse teemadel. See on O. W. Masingu essee kõrval esimesi näiteid eesti filosoofilis-esseistlikust proosast. Kristjan Jaak Peterson Alates 1996. aastast tähistatakse Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil emakeelepäeva. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajate lje_materjalid?item_id=5&table=Persons http://www.utlib
Tuntumad on oodid "Laulja" ja "Kuu". Petersoni luuletused erinesid õpetliku sisuga eestikeelsest luulest sedavõrd, et kaasaegsed ei pidanud vajalikuks neid avaldada. Alles 20. sajandi algul hakati tema luuletusi avaldama kirjandusliku rühmituse "Noor-Eesti" albumites ja ajakirjas. Päevik, millele Peterson pani pealkirjaks ,,Kristian Jaak Peterson ehk see mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani", sisaldab peamiselt filosoofilisi mõttekäike, kus arutletakse abstraktsetel usu, inimvaimu tähenduse ja kõlbluse teemadel. See on O. W. Masingu essee kõrval esimesi näiteid eesti filosoofilis-esseistlikust proosast. Alates 1996 tähistatakse Petersoni sünnipäeval, 14. märtsil Emakeelepäeva. Kristjan Jaak Petersoni kuju valmis 1983. aastal, selle autoriteks on J. Soans ja A. Murdmaa. See asub Tartus, Toomemäel
Karin aga vajas imetlust ja tähelepanu, ta ütles, et mees peab armastama naist üle kõige, mida ta Indrekult aga piisavalt ei saanud." "Hea küll, Innu," vastas Karin, "aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Sest niisukesi naisi on ilmas küll. Kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis, võib-olla, oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles päris ilma süüta." Sellised tundeavaldused aga tõukasidki Indrekut Karinist eemale. Karin, kes lõpu poole arvaski, et abikaasa teda ei armasta, sai aeg-ajalt märke, et asi on siiski vastupidi.
Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Tema luulepärand polnud suur: säilinud on 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid: ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,,Jumalale", ,,Päeva loomine". Päevaraamat ,,Kristjan Jaak Peterson ehk see, mida ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani."- filosoofiliste mõttekäikude kogu. See on eestikeelne, kuid sisaldab võõrkeeles tsitaate. Petersoni pärand Saksa eeskujul rangelt siple ja rõhke loendav korrapärane luule. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik". Friedrich Robert Faehlmann(1798-1850) Üks Õpetatud Eesti Seltsi (1838) algatajaid. Eesti kirjanduses oli F esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama
Kreutzwald, Nõiutud krevett Jose Marti ja Kuldkalake Aleksander Puskin 7 3. Muinasjuttude tunnused Järgnevas peatükis on välja toodud kolme erineva loo muinasjutule omased tunnused. 3.1. Vägev vähk ja täitmatu naine 1) Kindlat algust ei ole. 2) Kindel lõpp ja seal pidid nad eluotsani elama.. 3) Arvukordused 3 tegelast vanataat, vanaeit ja vähk 4) Muinasjutt on imemuinasjutt 3.2. Nõiutud krevett 1) Kindel algus kaugel maal.. 2) Kindlat lõppu ei ole. 3) Arvukordused 3 tegelast vanataat, vanaeit ja krevett 4) Muinasjutt on imemuinasjutt 3.3. Kuldkalake 1) Kindel algus elasid kord 2) Kindel lõpp nii jäid vanataat ja vanaeit..
Mees läks koju ja läks kuninga juurde kuna kuningas oli lubanud maad anda sellele kes põhja konnast jagu saab mee lasi endale raudhobuse ja oda meisterdada. Ta võitis koletise ja sai endale kuningatütre naiseks. Aga koletise laip jäi loodust saastama ja ta otsustas targa juurde minna aga tee peal kohtus ta põrguneitsiga kes kotkaks oli moondunud ja ootas õiget hetke et sõrmus tagasi saada. Neitsi viis ta koopasse ja pani ahelatesse et too eluotsani seal kinni on. Kuningas lasi targa kokku otsida et nad aitaks meest leida lõpuks soome tark sai mehe sõbra targaga kokku ja nad leidsid mehe kes seitse aastat oli koopas elanud. Ta jõudis see päev tagasi kui kuningas ära suri ja sai ise kuningaks ja sõrmust pole keegi näinud. Julge rehepapp. Vanapoiss rääkis koguaeg rehepapile et tal naistega ütle ei vea et kõik olevat väga kurjad. Rehepapp mõnitas teda et too olevat nõrk. Vanapoiss ütles et kui tal julgust on et ta läheks
Hüva päeva." ,,Olge nii lahke," palus Jakov. ,,Suvatsege ise teada, et kui temal, ütleme, kõht valutaks või seal sisikonnas midagi, noh, siis pulbrid ja tilgad, aga nüüd istub ju külmetus ta sees" Külmetuse korral on esimene asi- verd lasta, Maksim Nikolaits." Kui velsker kutsus juba järgmise haige ette, ja vastuvõtutuppa astus vanaeit poisikesega. ,,Mine, mine..." ütles velsker Jakovile pahaselt. ,,Ära siin midagi vigurda." ,,Säärasel juhul pange talle vähemalt kaanid! Olen eluotsani tänulik!" Velsker vihastas ja käratas: ,,Mis sa seletad! T- tolvan..." Jakov vihastas samuti ja läks üleni punaseks, kuid ei öelnud sõnagi, võttis Marfal käe alt kinni ja talutas ta vastuvõtutoast välja. Kui vankrisse istuti, alles siis vaatas Jakov karmilt ka pilkavalt haigla poole ning lausus: ,,Oh teid, pukki seatud artiste! Küllap oleksite rikkale kuppu pannud, aga vaesele inimesele on ühest kaanistki kahju. Juudad!"
hõlma all mina kandsin heinad, pea tal oli põlve peal. kainelus mina kandsin kaerad. Mina pruudilt küsimaie: Ilma eide teademata "Kas sa tahad mulle tulla, tõusis aga täkukene, mulle tulla, mulle olla, kasvis kange ruunakene, tulla surmatunnini, ei te'nd jõudnud ohjad hoida, olla eluotsani?" ohjad hoida, köied köita, Pruut aga mulle kostemaie: paelad pikad pidada. "Kas sul on ka kena hoosta, Läksin pruuti otsimaie, kes viib minu kirju kirstu omal naesta kosimaie. ja viib valge veimevaka?" Seal olid kuldsed kaevukoogud, Mina kohe pruudil kostsin, valgest vasest väravad, talle targalt teada andsin:
väga kindel ja riim puudus. Just niisugused on Petersoni oodid ,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,,Jumalale", ,,Päeva loojaminemine", ,,Sõbradus" (s.t ,,Sõprus") jt. Vaadelgem neist kahte tuntumat, ,,Laulja" ja ,,Kuu". ,,Kristian Jaak Peterson ehk see, mis ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17nda eluaasta seest eluotsani." Niisuguse pealkirja pani Peterson oma päevaraamatule, mis ei ole sisu poolest tegelikult päevik, vaid filosoofiliste mõttekäikude kogu. Säilinud käsikiri täidab kaustikust vaevalt veerandi. Enamik lehekülgi jäigi tühjaks, sest surm tuli liiga vara. Päevaraamat on eestikeelne, kuid seal esineb mitmes võõrkeeles tsitaate. Mõni uitmõte puudutab kodu, kodumaad ja emakeelt, peamiselt aga arutletakse abstraktsetel teemadel, nagu
Paarkümmend inimest hüüdis: «Mis, etendus on otsas? Ja see oli kõik?» Hertsog ütles jah. Siis tekkis suur kära. Kõik karjusid «tüssamine!», tõusid püsti ja kippusid lavale näitlejate kallale. Aga üks suur, peene välimusega mees hüppas pingile ja hüüdis: «Pidage! Üks ainus sõna, dzentlmenid!» Teised jäid kuulama. «Meid on tüssatud -- koledasti tüssatud. Kuid ma arvan, meil ei tarvitse saada kogu linna naerualusteks ega kuulata teiste pilkeid eluotsani. Ei! Peame siit rahulikult väljuma, etendust ülistama ja kõik teised ka sisse 361 vedama. Siis oleme ühed head kõik! On's mul õigus või mitte? («Oh! Kohtunikul on õigus!» hüüdsid kõik.) «Hüva! Siis -- mitte sõnagi tüssamisest. Minge koju ja soovitage igaühele tulla kurbmängu vaatama.» 362 Järgmisel päeval ei räägitud linnas muust kui selle etenduse toredusest. Maja oli õhtul jälle puupüsti täis ja me tüssasime rahvast samal viisil. Kui mina ja kuningas ning
lobiseda, nüüd polnud see enam võimalik: ta pidi sealt kas jalamaid lahkuma või tädi kuulas iga sõna pealt. Aga tädi ei tahtnud midagi kuulda, kui ta valvas tassikõrvade järele. ,,Ma tahan katsuda, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte," kordas pr. Malmberg, nagu ajaks ta kellegagi jonni. Aga tema ei mõelnudki jonnida, vaid temal oli niisugune kindel iseloom, et kui hakkab midagi tegema, siis teeb lõpuni, teeb kas või eluotsani, kuigi peaks ise kõige pealt kannatama selle käes. Nagu nüüdki! Sest mis sai ta selle eest tasuks, et ta valvas söögitoas politseikordnikuna? Ei midagi! Ainult mälestuse, et vürst pidi tol korral ikkagi söömata lahkuma, pidi isegi härra Mauruse arvamuse vastu lahkuma, mis oli muidugi väga tähtis, sest pr. Malmberg hindas oma iseloomu kindlust ja tahte teostust õieti alles siis, kui see põrkas vastastikku kellegi teise omaga
annaabi.ee 
