Elekter (0)

Elekter on nähtuste kompleks , mis põhineb elementaarosakeste teatud fundamentaalsel omadusel, mida nimetatakse elektrilaenguks. Positiivse või negatiivse elektrilaenguga osakesed tekitavad elektromagnetvälja ja alluvad selle toimele.
Sõna "elekter" tuleneb vanakreeka sõnast ēlektron 'merevaik'. Nimetuse motiiviks on see, et merevaik hõõrdumisel elektriseerub ehk omandab elektrilaengu.
Sõna "elekter" ei ole praegu kasutusel terminina. Varem on füüsikas selle all mõistetud elektrilaengut (elektrihulka). Praegu mõistetakse üldkeeles elektri all kõige sagedamini elektrienergiat või elektrivoolu.
Elektrienergia on elektrilaenguga osakeste suunatud liikumisel põhinev energialiik, mida on lihtne transportida ja muundada. Elektrit toodetakse elektrijaamades ning transporditakse elektriliinide ja trafode abil. Elektrit tarbivad elektrimootorid , küttekehad, valgustid, arvutid jms.
Elektrijuht ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus ) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus . Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks.
Kui elektrilised potentsiaalid juhi eri punktides on erinevad, siis vastavalt Ohmi seadusele läbib juhti elektrivool .
Juhtide elektrijuhtivust iseloomustatakse tavaliselt eritakistusega. Mida väiksem on eritakistus, seda paremini juht elektrit juhib.
Paljud elektrijuhid on metallid, kuid on ka mittemetallilisi elektrijuhte.
Elektrimasin on masin, millega muudetakse mehaanilist energiat elektrienergiaks ( elektrigeneraator ), elektrienergiat mehaaniliseks energiaks ( elektrimootor ), vahelduvvoolu pinget (transformaator), vahelduvvoolu alalisvooluks ( alaldi ), muudetakse vahelduvvoolu sagedust ( sagedusmuundur ) või faaside arvu.
Elektrimasinate ehitus ja töö põhineb elektromagnetilisel induktsioonil ja magnetväljade vastasmõjul. Elektrimasinal on liikumatu osa- staator ja liikuv osa- rootor või puuduvad liikuvad osad üldse (transformaator). Elektrimasina tööpõhimõttest olenevalt võivad nii staator kui ka rootor olla kas induktoriks (magnetvälja tekitaja ) või ankruks (ankrus indutseeritakse elektromotoorjõud).
Enamik elektrimasinaid on ehitatud nii, et nende induktorite poolt tekitatud magnetväli muutub perioodiliselt ning seepärast nimetatakse taolist magnetvälja pöörlevaks magnetväljaks.
Elektrivool on positiivse või negatiivse elektrilaenguga laengukandjate korrapärane liikumine.
Laengukandjate korrapärast liikumist elektri- või pooljuhis elektrivälja mõjul nimetatakse juhtivusvooluks.
Elektrilaenguga laetud makroosakeste või kehade liikumist vaakumis või keskkonnas, millel puudub elektrijuhtivus, nimetatakse konvektsioonvooluks.
Seotud elektrilaengute ehk dielektrikute aatomite ja molekulide koostisse kuuluvate osakeste elektrilaengute ning ioonvõrega kristalliliste dielektrikute ioonide laengute liikumist dielektrikus, mis muudab dielektriku polarisatsiooni, nimetatakse polarisatsioonvooluks.
Elektrivooluga kaasneb alati magnetväli.
Elektrivoolud kui magnetvälja allikad jagunevad omakorda makroskoopilisteks vooludeks nagu juhtivus – ja konvektsioonvool ning molekulaarseteks vooludeks nagu mikro – ja nihkevool, mis vastavad laetud osakeste liikumisele aine aatomites , molekulides ja ioonides.
Muutuva vahelduvelektrivälja toimel tekib pöörismagnetväli. Pöörismagnetväljaga omakorda kaasneb elektrivool, mida kutsutakse nihkevooluks. Nihkevoolu olemust väljendavad Maxwelli võrrandid.
Eristatakse kahte liik elektrivoolu: alalisvool ja vahelduvvool.
Elektrivoolu suund on kokkuleppeliselt positiivsete laengukandjate liikumise suund (plussilt miinusele). Tegelikult on üldjuhul voolu suund vastupidine , kuna juhtmetes liiguvad negatiivselt laetud elektronid (miinuselt plussile).
Elektrivõrguks nimetatakse ühtses süsteemis töötavat seadmete ja elektriliinide kogumit, mis on ette nähtud elektrienergia ülekandmiseks ja jaotamiseks.
Elektriväli on elektrilaengu poolt tekitatud ruumis leviv pidev väli ja mis mõjutab ruumis paiknevaid teisi elektrilaenguid. Elektrivälja levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Elektriväli on elektromagnetvälja piirjuht.
Elektrodünaamika on füüsika haru, mis uurib elektrilaenguga osakeste ja kehade liikumisest tulenevaid elektromagnetilisi efekte ning elektromagnetvälja.
Elektromotoorjõud (emj) on suurus, mis iseloomustab indutseeritud elektrivälja ja kõrvaljõudude poolt positiivse elektrilaengu ümberpaigutamiseks nende jõudude poolt tehtava töö suhet sellesse elektrilaengusse.
Elektromotoorjõud tekib mehaanilise, keemilise või mingi muu energia toimel ja võrdub vooluringi pinge ja vooluallika sisepingelangu summaga ning mõõdetakse voltides (V).
Elektromotoorjõud on võrdne pingeallika klemmipingega juhul, kui pingeallikas ei ole ühendatud vooluringi.
Vooluringi ühendatud pingeallika klemmipinge on alati väiksem pingeallika elektomotoorjõust. Vastavalt Ohmi seadusele saab vooluahelasse ühendatud pingeallika klemmipinget arvutada järgmise valemiga:

• U on pingeallika klemmipinge, mõõdetuna voltides (V).
  
• I on pingeallika elektrivoolu tugevus, mõõdetuna amprites (A).
  
• E on pingeallika elektromotoorjõud, mõõdetuna voltides (V).
  
• R0 on pingeallika sisetakistus, mõõdetuna oomides (Ω).
  

Elektrostaatika on füüsika haru, mis uurib inertsiaalsüsteemi suhtes paigalseisvate elektriselt laetud osakeste ja kehade elektrilist vastastikmõju ja tasakaalu tingimusi.
Elektrostaatika põhiülessanne on elektrivälja kuju leidmine laengute juhtide dielektrikute ja muude laetud kehade etteantud paigutuse järgi.
Elektrivälja kuju järgi on võimalik arvutada ka laengutele mõjuvaid jõude. Elektrivälja kuju arvutamise üks põhivõrrandeid on Poissoni võrrand.
Elektrostaatika aluseks on Coulombi seadus, millele 19. sajandi esimesel poolel lisandus vajalik matemaatiline teooria.
Elektrotehnika on teaduse ja tehnika haru, mis tegeleb elektrienergia tootmise, muundamise, jaotamise ja tarbimise küsimustega kõikides majandusharudes, sõjanduses ja olmes .
Elektrotehnika uurib ja süstematiseerib seaduspärasusi, millele alluvad elektrinähtused ning tagab elektriliste nähtuste tehnilise rakendamise . Sai alguse 18. sajandi alguses alalisvooluallikate loomise ning sellele järgnenud elektri- ja magnetismialaste avastuste perioodil.
Autode puhul rakendati elektrienergiat juba 19. sajandi lõpus, kui loodi esimesed elektriautod .
Elektrienergia abil liiguvad suuremate linnade ühistranspordivahendid troll ja tramm , pikemaid vahemaid läbivad elektrirongid.