Elanikust kodanikuks. Ülo Vooglaid (0)

SUULISE ETTEKANDE ESITAMISE JUHEND



Ülo Vooglaid on sotsioloog, ühiskonnateadlane, õpetaja ja avaliku elu 
tegelane. Paljusid inimesi Eestis ja Venemaal nimetatakse "Valgustajaks". 
Teadlane on 84-aastane. 2019. aastal ilmus tema uus raamat „Elanikust 
Kodanikuks“, mille ta nimetas õpikuks neile, kes tahavad iseseisvalt mõelda. See raamat tundub mulle väga oluline, kuna mul on isiklikult Venemaa 
kodakondsus, kuid elan pidevalt Eestis ja armastan seda riiki, tahan olla 
kasulik. Mulle meeldis väga, et see raamat oli kirjutatud inimestele - eesti ja 
vene keeles. Vooglaid ütles, et raamatu vene keelde tõlkimiseks oli mitu 
põhjust. Üks neist on see, et Eesti on multikultuurne riik, kus eestlased, 
venelased ja muud rahvused elavad kõrvuti, teevad koostööd, mis tähendab,
et nad peavad üksteist mõistma. Raamatu tõlkimine vene keelde on Vooglaidu austusavaldus Eesti 
venekeelsele elanikkonnale. Viimastel aastatel on ilmunud palju raamatuid ja
artikleid, mis mõjutasid ühel või teisel viisil mitte ainult eestlaste huve, vaid 
neid ei avaldatud ka vene keeles. Raamat koosneb 13 peatükist, 465 leheküljest. Peatükkide pealkirjad on 
väga lihtsad: Inimene, Elu, Keskkond, Ühiskond, Kultuur, Suhtlus, Haridus, 
Töö, Ärevus jne.   Ülo propageerib süsteemset lähenemist igale ülesandele. Ülo on omaks 
võtnud kõik meie eluvaldkonnad. Ülo kirjutab, et aktiivsus ja julgus on täpselt
see, mida meie ühiskond praegu vajab.   Esimeses osas käsitletakse moraali. Inimest peetakse indiviidiks. Öeldakse, 
et kodanik on inimene, kes igati püüab ühiskonda paremaks muuta. Teie 
asemel teeb seda keegi teine, arvab Vooglaid naiivselt ja infantiilselt. Teises osas pealkirjaga „Elu“ vaadatakse selliseid üldisi mõisteid nagu 
identiteet, sotsialiseerumine, tervis. Räägitakse ka vaimsest tasakaalust, 
ühiskonna kihistumisest. Kedagi ei saa õnnelikuks teha - aga inimene võib 
ise õnnelikuks saada, kui ta mõistab, et see aitab sellele kaasa. Ja 
alustamiseks pole kunagi liiga hilja. Kuid peate mõistma psühholoogiat ja 
sotsioloogiat, mõistma süstemaatilise lähenemise olulisust. Seda ei saa 
õpetada. Raamat sisaldab materjale, mis aitavad inimesel süsteemset 
lähenemist õppida. Neljandas osas "Ühiskond" räägib Vooglaid inimeste turvalisusest, riikluse ja 
poliitika kontseptsioonidest.


Voglaid ütles Winston Churchilli sõnul: "Kui midagi sõltus valimistest, oleks 
need juba ammu tühistatud." Kuid me saame seda muuta - kui me tõesti 
tahame. Rahvas peaks koos ajakirjanikega olema palju nõudlikum ja mitte 
pidama parteiks ühtegi ettevõtet, kes soovib hääli koguda ja trikke 
kasutades võimu röövida. “Valetajat tuleks nimetada valetajaks, samamoodi nagu varas on varas ja 
jälestus on jälestus. Kodanik peaks õppima labidat labidaks nimetama. 
Vastasel juhul on võimatu puudustest lahti saada ja moraalse käitumise 
aluseid tugevdada. Vapratel on see lihtsam! ” - kirjutab Voogoid. Elanikult 
kodanikuni - tee, mille igaüks peaks minema, kui ta soovib mõjutada oma 
riigis toimuvat.   Eestis elavad kodanikud, nii mittekodanikud kui ka Venemaa kodanikud. Mis
on tünni põhilaud, milline lüli on ankruahelas peamine? Kõik vastavad - 
peaasi, et kõik oleksid paigas. Pole mõtet ühte tahvlit tünnis lihvida, kui mõni
teine puudub. See raamat on kirjutatud kõigile, kes soovivad tunda end oma 
kodumaal hästi.  Viiendas osas tutvustatakse Kultuuri mõistet. Vooglad väidab, mis on 
kombed, riitused ja traditsioonid. Annab nõuandeid inimestele, kes on 
sattunud muusse kultuurikeskkonda. Ülo tegi sotsiaalsete protsesside jaoks tõsise teadusliku analüüsi, sealhulgas 
keele tundmise ja erinevate etniliste rühmade vahelise suhtluse süsteemi. 
Lisaks anti teataval määral soovitusi ja visandati teineteise kui Eestit elavate 
etniliste rühmade teaduslike teadmiste tee. Iga inimese jaoks on oluline aktiivselt osaleda ühiskonna- ja kultuurielus. Üheksandas peatükis räägib Vooglaid Haridusest. Mis tahes valdkonna juhtivspetsialistiks saamiseks peab inimene läbima 
koolituse, sooritama eksamid, saama kogemusi.  Vooglaid ütleb, et Eesti koolid pakuvad palju teadmisi - palju rohkem kui 
näiteks Ameerika koolid. Õpilased teavad palju, kuid nad teavad vähe ja 
saavad peaaegu mitte millestki aru. Hea haridus on teadmised, oskused ja 
mõistmine. Eesti haridus on hea, meile öeldakse, ja seda kinnitavad 
rahvusvahelised PISA testid. Kuid mingil põhjusel ei kasvata meie koolid 
kodanikke. Mis on meie haridusel viga? Haridus on ime, mida ei saa “anda”. 
Saate anda ainult eeldusi, et lapsed tahaksid ja teaksid, kuidas õppida. Kuigi 


seda pole olemas, ei saa meie õppesüsteemiga rahule jääda. See on levinud 
probleem ja sellega tuleb tegeleda.   Selle üle, mis keelt koolis tuleks õpetada, on palju vaieldud.  Ülo kirjutab, et vajame erinevaid keeli erinevates koolides. Lõppude lõpuks 
omandab inimene hariduse kultuuri peavoolu alal ja kultuuridee kujuneb 
tema emakeele põhjal. Emakeelt ei saa millegagi asendada, samamoodi ei 
saa armastust ega loodust asendada millegi muuga.  Ülo leiab, et on vaja rääkida mitut keelt, eriti sellistes väikeriikides nagu 
Eesti. Vaja on ladina keelt, hiina ja inglise ning vene keelt. Enne kooli, kuni 7.
eluaastani, peate õppima vähemalt kolme keelt. Need, kes end keelesse 
lukustavad, loovad pseudoküsimuse. Õpe tuleks läbi viia emakeeles ja 
mitmes muus keeles. See raamat räägib sellest, kuidas moodustatakse kodanik. Keegi ei saa 
kodanikku moodustada, selleks saate luua ainult eeldused. Ja see raamat ei 
ole õpik. Raamat annab aimu sellest, mis on oluline kodanikuks saamise 
protsessis. See raamat on kasulik töö ükskõik millisele põlvkonnale. Ülo näeb
väga hästi kõiki meie ühiskonna puudusi ja usub arengusse. Ülo põhjendab, miks ta näeb suuremat tarbimist. Mida me looduse arvelt 
eksisteerime? Voglaid usub, et aeg on kurssi muuta, mitte oodata 
kokkuvarisemise toimumist. Selleks peab igal ühiskonna liikmel olema võime
iseseisvalt mõelda, see tähendab oskus ette näha ja luua eeldused 
tulevastele põlvedele väärika elamise nimel, kartmata tulevikku. Selle võime 
arendamiseks kirjutas ta selle raamatu. Ma arvan, et raamat on huvitav ükskõik millise riigi elanikule, hoolimata selle
sotsiaalsest staatusest. Ja see võib olla eriti kasulik noortele, sest see 
kirjeldab näiteks seda, miks riigis peetakse valimisi, miks on oluline olla 
kohusetundlik ja väärtustada korralikkust.  Kodanik, selgitab Voglaid, on inimese aktiivne positsioon, kes hoolib tema 
riigis toimuvast. Juriidilised nüansid ei tohiks olla peamine, peamine on olla 
informeeritud, haritud, kogenud. Ülo raamat õpetab kodakondsust. Oluline 
on mitte ainult lugeda, vaid ka hoolikalt läbi mõelda, mida nad loevad. Raamat algab inimesega ja lõpeb inimesega. See kirjeldab, millest sõltub elu,
haridus, kultuur, teadus, tootmine, igat tüüpi tegevused ja teadmised. Autori 
eesmärk on võimaldada kõigil elanikel saada oma riigi kodanikeks. Raamatut
saab minu arvates kasutada koolide ja instituutide tundides ja tundides.


Muide, kui keegi soovitab seda raamatut endale osta hinnaga 15 eurot, saab 
seda teha veebisaidil www.vooglaid.org.