suunatud. SIHILISED SIHITUD Alustama (mida?) Kirjanik alustab uut raamatut Algama Algas uus aasta Arendama (mida?) Plaanis on arendada majandust Arenema Sõprus arenes armastuseks Eemaldama (O) Näitleja eemaldab grimmi Eemalduma Laev eemaldus rannast Ehmatama (keda?) Koer ehmatas last Ehmuma Ma ehmusin mürast Eristama (keda? mida?) Kaksikuid on võimatu eristada Erinema Tüdruk erines sõpradest Esindama (keda? mida?) Sportlased esindasid Eestit Esinema Laulja esines teatrilaval Huvitama (keda?) Sport huvitab paljusid Huvituma Mart huvitub spordist Jagama (O) Isa jagab komme laste vahel Jagunema Arvamused jagunesid Jätma (O) Jätsin mantli toolile Jääma Me jäime täna kauaks tööle Koguma (mida
Solvav kommentaar oli mulle nagu härjale punane rätik. *ei vääri küünlaid – ei ole vaeva väärt Arvati, et vana hoone taastamine ei vääri küünlaid. *kätt pulsil hoidma – kursis olema, silma peal hoidma, jälgima, sammu pidama Noormees hoidis Poola ralliga seotud uudistel kätt pulsil. *nagu noor jumal – eriti hästi, hiilgavalt Tema häälest olid kõik lummatud, sest ta laulab nagu noor jumal. *nagu vana mees - ??? *soolasammas – äärmisest ehmatusest tardunud olema Ehmusin, tardusin soolasambaks. *püksirihma pingutama – väljaminekuid kärpima, kitsalt elama Noorpaar ostis uue auto ja peab nüüd püksirihma pingutama. * nagu koer heintel - Justkui koer heinakuhja otsas, ei söö ise, ei lase teistel ka süüa. *poissmeeste päike – kuu Kuu on poissmeeste päike. 2. Uue põlvkonna slängisõnad on järgmised: lebo, lambine, kipa, snäp,insta, feiss, telo, läpakas, telku, nett, bemm, kutsikas, sonks, võiku, änksa,
Mu peas keerlesid ainult Shakespheare Hamleti kuulsad read, olla või mitte olla. Järsku endale aru andmata olin ma jalul ja kõndisin enesekindlalt klassi ette. Tõsisel ja selgel häälel ma alustasin: olla või mitte olla- see on küsimus, mis oleks üllam- vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või- tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada. Lõpetades esimese lause heitsin pilgu klassi. Ma ehmusin, sest kõik mu ümber oli muutunud, tundsin, et olin justkui sattunud Hamleti sündmuste keerisesse. Ma vaatasin ringi, klassiruum oli kui uhke lossisaal ja klassikaaslased kui keskaegsed daamid ja härrad. Mind üllatas ka õpetaja laua kõrval seisev Ophelia. Kuid kõige hirmsam asi meenus kõige viimasena, kui tõstsin oma käe ja nägin, et mu sõrmed olid kardus ümber inimese kolba. Ehmunult viskasin kolba käest ja jooksin klassist välja. Koridoris mõtlesin
tegelema linnu täiendkoolitusega. Jätsin talle päevaks koju mängima maki viisakate sõnade leksikoniga, lasksin tal palju kuulata rahustavat muusikat aga ei midagi. Vahel viskas nii üle, et karjusin papagoi peale ja raputasin teda. Tulemus lind hakkas veel rohkem roppuseid lausuma. Lõpuks sai mul tema tekstidest ja käitumisest rohkem kui küllalt ja panin linnu külmutuskappi. Kapist kostus minuti jagu lärmi ja kolinat aga siis jäi kõik vaikseks. Ehmusin. Äkki tegin tahtmatult linnule viga ja Heiki Valner hakkab mind nüüd avalikkuse ees häbiposti panema? Avasin kiiresti külmkapi ukse. Õnneks tundus linnuga kõik korras olevat. Papagoi ronis rahulikult minu väljasirutatud käele ja ütles; ,,Mul on väga kahju kui minu tegevus ja sõnavara sind solvasid. Ma palun andestust? Ma püüan edaspidi käituda ja rääkida viisakalt." Mul vajus karp lahti! Olin juba papagoi käest küsimas, et mis pani teda nii
hilinenud kooli Eestis, mäletan hästi, millist häbi ma siis tundsin, kuigi see oli vaid 5-10 minutit. Häbi iseenda ja teiste ees, sest inimesed suhtuvad hilinemisse, kui millessegi, mis on väga vale. Hispaanias juhtus ükskord nii, et magasin sisse, äratuskell ei töötanud ja kuna ma ise olen õhtune inimene, siis varakult ma lihtsalt ise ilma äratuskellata ei ärka. Seega magasingi sisse. Tööpäev algas pool kaheksa hommikul, aga mina avasin silmad üheksa läbi paar minutit. Ma ise ehmusin tohutult ära, panin ruttu tööriided selga, pesin hambad, panin juuksed patsi ja läksin suure rutuga esimesele korrusele, kus ma töötasin. Õnneks ei pidanud kaugele minema, sest elasin terve selle aja hotelli viimasel, viiendal ehk töötajate korrusel. Kriitiline juhtum kultuuridevahelises kommunikatsioonis Mirjam-Marleen Kond
Liis Liström 12b ANTIKRISTUS Friedrich Nietzsche Raamatut kätte võttes ning selle eessõna lugedes, ehmusin. Nii otsekohest ning mõtlemapanevat eessõna pole ma iial ühesgi teoses kohanud. Filosoof kirjeldas seda, kellele on raamat mõeldud ning kes peavad tema lugejad olema. Tsteerides mõningaid lauseid, kõlaks see nii: "See raamat on mõeldud vähestele. Võibolla mõni neist vähestest pole veel sündinudki. Tingimusi, mis on minu mõistmiseks paratamatult vajalikud, tunnen liigagi hästi." Autor selgitab teoses seda, et elus pole vaja esitada iga asja kohta küsimusi, tuleb olla ükskõiksem
alati kõrvuti olla. Siiski on üks sõna alati põhisõnaks see on tegusõna pöördeline vorm. Nt Ma astun vaikselt. Ma koputan vaikselt. Ma olen vaikselt oodanud. Ma teen ukse vaikselt lahti. Liitlauses on kaks või enam tegevust ehk öeldist. Osalaused ühendatakse omavahel liitlauseks sidesõna, koma või koma ja sidesõna/siduva sõna abil. Nt Lapse naersid ja mängisid palli. Mees röögatas ning haaras jalast kinni. Ta kukkus, vajus pikali. Ma ehmusin, sest ei teadnud, mida pean tegema. ÜTE JA OTSEKÕNE ÜTE on pöördumissõna, mis näitab, kelle või mille poole lauses pöördutakse. · ÜTE on alati nimetavas käändes. Nt Poisid, lähme trenni! Kes teist, tüdrukud, tahab minuga kinno tulla? · ÜTE eraldatakse muust lausest koma(de)ga. Nt Anne, tule aita mind. Lähme, lapsed, kiiremini. OTSEKÕNET kasutatakse siis, kui tahetakse kellegi sõnu muutumatul kujul edasi anda.
alati kõrvuti olla. Siiski on üks sõna alati põhisõnaks see on tegusõna pöördeline vorm. Nt Ma astun vaikselt. Ma koputan vaikselt. Ma olen vaikselt oodanud. Ma teen ukse vaikselt lahti. Liitlauses on kaks või enam tegevust ehk öeldist. Osalaused ühendatakse omavahel liitlauseks sidesõna, koma või koma ja sidesõna/siduva sõna abil. Nt Lapse naersid ja mängisid palli. Mees röögatas ning haaras jalast kinni. Ta kukkus, vajus pikali. Ma ehmusin, sest ei teadnud, mida pean tegema. KÄÄNDED KÄÄNE KÜSIMUS AINSUS MITMUS 1. Nimetav kes? mis? raamat raamatu / d 2. Omastav kelle? mille? raamatu raamatu / te 3. Osastav keda? mida? raamatut raamatu / i / d 4. Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu
ning lõpetas elu enesetapuga. Minea tuletas mulle kuidagi meelde samast raamatust ,,Noore Wertheri kannatused" Lottet ehk Wertheri armastust, kuid see, kes kadus ta elust ning kelle tõttu pidi Werther elust loobuma. Samuti ka Minea lahkus Sinuhe elust, kuid mitte teise mehe pärast, vaid surma tõttu. Aga see tegi Sinuhe südamele haiget, ta igatses teda tihti, kuid armus veelgi... Minu arvamus Loomulikult ehmusin ma natuke, kui nii mahuka raamatu kätte võtsin. Kui aus olla lükkasin ma raamatu lugemist päris kaua ka edasi ning see töö jäi lõppude-lõpuks päris hilja peale, aga loetud ning tehtud see sai. Ausalt öeldes olen enda üle isegi päris uhke. Raamatu juures mulle meeldis kõige rohkem see, et see on täis erinevad väga sügavaid ning mõtlemapanevaid tsitaate. Nüüd saan ka aru, et miks õpetaja lasi meil esimeseks ülesandeks kirja panna lauseid, mis meile hinge läksid
" [Lisa 1:2:4] Elle Veigel: ,,1941. aasta kevadest on mul meeles Stalini nimi- seda ütles peaaegu igaüks, kes meile tuli ja kellega pikemalt rääkima hakati. Ühel päeval jutustas ema kellelegi, kuidas ta unenäos läks koos oma õega meie pööningule ja seal seisnud Stalin! Astunud ema juurde , võtnud piibu suust, andnud kätt ja öelnud head aega. Siis pöördunud õe poole ja öelnud: ,,Aga sulle ma veel ei ütle!" Stalinil olnud sarved peas ja kabjad all! Täiesti Vanakurja moodi. Ehmusin iga kord, kui jälle räägiti Stalinist, pööningutrepist aga hoidsin kaugele. Inimestel oli hirm. Ja Venemaast kuulsime õudsaid jutte, kui käisime emaga turul, osteti piima ja muud kaupa ning vaikselt kogu aeg räägiti. " [1:2:2] Enamik eestlasi võttis nõukogude okupatsiooni vastu vaikides, kuid ei leppinud sellega kunagi. Elle Veigel meenutab, kuidas tema ema on kirjutanud: "Süda tahab lõhkeda ja pea on päris segane hirmust ja valust. Üle riigi viiakse ära inimesi
Kui ma veidike toibusin, hakkasin vaatama, kuidas ma lennukist välja saaks. Õnneks polnud ma millegi all kinni. Osad inimesed röökisid ja sonisid. Väga paljud olid pinkide või kappide alla jäänud. Enamus hädaldasid. Kõndisin kohmetult ja hirmunult lennukit mööda ringi otsides väljapääsu. Mind ehmatas iga äkiline häälitsus. Mu jalg ja pea valutasid hirmsasti. Ma olin väsinud üle ja ümber ronimast asjadest ja laipadest. Miski haaras mul jalast. "Äääh!!!", kiljatasin ma. Ma ehmusin kohutavalt. "Ärge kartke! Ma lihtsalt vajan teie abi," ütles üks naine, kes oli jäänud ühe väiksemat sorti kapi alla. Ta ise oli liiga nõrk, et seda kappi nihutada. "Ma palun, aidake mult see kapp pealt ära!! Ma südamest palun! Võib-olla tunnen ma seda ümbruskonda ja saan meid siit välja aidata!" nurus see naine. Ma nihutasin seda kappi veidi. Ma tundsin, et see kapp polegi nii raske ja tõstsin selle ilma suurema vaevata selle naise pealt ära. "Aitäh
lub pulmanaljade hulka. Jumal köitis ühte kimpu kõik vastikud olevused ja ütles toonekurele: ,,Vii ja uputa kõik ära, mis siin on." Toonekurg läks uputama. Tal tuli aga huvi vaadata, mis seal on. Ta päästis köite lahti. Igale poole jooksis konne, usse, sisalikke, mardikaid jne. Toonekurg ehmus ära ja ei saanud enam midagi teha. Kui ta tuli Jumala juurde tagasi, küsis Jumal: ,,Ära uputasid?" ,,Ei. Tahtsin vaadata, mis seal on. Nagu arvasin, jooksid kõik välja. Ehmusin ära ja es saa enam neid kokku korjata." Jumal vastas: ,,Korja nüüd kogu oma eluaeg neid kokku." Sestsaadik korjabki toonekurg neid toiduks. Eestis on valge-toonekurg pesitsenud alates 1841. a. Pärast seda on ta oma leviala pidevalt laiendanud põhja ja lääne suunas. Valge-toonekurg on pika kaela, punase noka ja punaste pikkade jalgadega suur lind tiiva siruulatus 185...215 cm. Noorlinnu nokk on must.
Kuid Hamlet, minu kallis poeg, sa tea: uss, kes su isa nelas, kannab nüüd ta krooni peas. HAMLET: Aeg liigestest on lahti - neetud rist, et minult nuab paikapanemist! - Nüüd tulge, lähme koos. Möödub mni nädal. 4. stseen POLONIUS. Tuleb OPHELIA. POLONIUS: Ophelia, mis juhtund on? OPHELIA: Oh, isa, isa, küll ma ehmusin! POLONIUS: Mis kohutas sind, taevas küll? OPHELIA: Kui olin oma kambris mblemas, prints Hamlet, vammus nööbit lahti eest, samm nõtkuv, hamekarva valge palg ja pilk nii piina uhkav tulnuks ta kui põrgust, õudusi et rääkida. Nii seisis minu ees. POLONIUS: Kas armust sinu vastu hull? OPHELIA: Ei tea,
annaabi.ee 
