Rohe-tondihobu
................................................................................9 KASUTATUD KIRJANDUS................................................................................................... 10 2 SISSEJUHATUS Ehmestiivalisi väikeseid pruunikaid liblikaid meenutavaid putukaid näeme lendlemas vee kohal ja varjumas kaldataimestikus. Vanimad ehmestiivaliste fossiilid pärinevad ülemtriiasest, vastsekodasid on leitud alates kriidiajastust. Selle seltsi süstemaatika on veel ige segane, paljude liikide valmikud on omavahel peaaegu täiesti eristamatud, liikidel tehakse vahet vaid vastsete kodade ("majade") ehituse phjal, sest kojad on tihti liigispetsiifilise kujuga. Referaadiga püüan teieni tuua ehmestiivaliste elu, väljanägemuse ning vastsete morfoloogia ja eluviisi.
on ühelaiused tiivad kitsenevad alusel järsult enamik tiivasulge nelinurksed Harilik hiilgekiil tagatiivad on alusel laienenud, eestiibadest laiemad keha roheka läikega laup üleni tume Harilik loigukiil tagatiivad on alusel laienenud, eestiibadest laiemad keha kollane, pruun, punane või must heledate ja tumedate laikudega jalgadel kollased vöödid Ehmestiivalised Väliselt sarnanevad ehmestiivalised liblikatega, kuid ehmestiivaliste tiivad pole kaetud soomustega, vaid on hoopis karvased. Ehmestiivalistel on üsna pikad niitjad tundlad. Ehmestiivalised lendavad loiult ja sugugi mitte meelsasti. Ehmestiivalisi võib leida veekogude lähedusest, nende vastsed elavad vees. Ehmestiivaliste vastseid nimetatakse sageli "puruvanadeks". Ehmestiivaline pikad niitjad tundlad tiiva pind karvane tiivad puhkeolekus kehal katusetaoliselt elavad veekogude ääres lend loid
PURUVANA MARTEN MEIBAUM Puruvanaks nimetatakse kõiki ehmestiivaliste vastseid. Vastsed võivad olla nii kodaehitavad, kui vabalt liikuvad. Puruvanasid leidub jõgedes, järvedes ning ojades kus on läbivoolav külm vesi. Puruvanade eluviis Paljunemine Toiduahelad Puruvanad munevad Puruvanasid himustavad vette,vastsed arenevad paljud kalad ja vees vaegmoondega*. puruvanad ise söövad nii vetikaid, lagunevaid taimeosi
Roostikud on metssigade meelispaik sest siin on inimese häiriv mõju väike (Haberman, 2003). Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink, rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju
neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid. Suurte kiilide vastsed söövad peale selgrootute ka väikesi kalu ning konnakulleseid 6 5.Sigimine ja areng Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isased konkureerivad emaste pärast võideldes omavahel, mille käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi. Võitluses peale jäänud isane
Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Valmikustaadium, mille jooksul kiilid peavad toituma, paarituma ja munema, kestab vaid mõned nädalad. Kiilid munevad niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid ning võivad õnneks võtta isegi konnakullese. Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel vaid ühe aasta, teistel ulatub aga kolmenelja aastani. Kiilivastne ronib enne viimast koorumist veest välja taimevarrele ning kinnitub sinna, kohanedes õhuhapniku hingamisega. Pärast kuivamist toimub kestumine. Esmalt vabastatakse rindmik ja pea ning siis ülejäänud kehaosad. Pärast koorumist jääb taime külge läbipaistev vastsekest
kiilivastsetele, selgõuduritele, vesiharkidele, ujuritele ja ujurivastsetele. Mööda taimi roomavad teod, hõõrlaga toiduks taimetükikesi kraapides. Ohtralt elab vees ka väikesi vähikesi, näieteks nagu mokroskoopilisi vesikirpe ja sõudikuid, kes koos keriloomade ja teiste pisiputukatega loomhõljumi moodustavad ning umbes pooleteise sentimeetri suurusi kõvera kehaga kirpvähke. Nemad meelitavad siia toituma hulgaliselt kalamaime. Järve põhjas elavad ehmestiivaliste (puruvanade), surusääskede, ujurite jt putukate vastsed, järvekarbid, teod, kaanid, mudatuplased, kirpvähid ja palju teisi selgrootuid. Kaladele on põhjaloomastik tähtis toit. Üsna rikkalik on ka järve põhjaloomastik. Eesti järvedes elab umbes 40 liiki kalu, aga kuna nende nõuded elupaigale on erinevad, siis ei leia neid kõiki ühest järvest. Peipsi on üks kalarikkamaid järvi terves Euroopas. E. Pihu andmeil esineb Peipsis juba 36 kalaliiki 40est
kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 61. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 62. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 63. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 64. Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste (Lepidoptera) ehituse ja eluviisi võrdlus. 65. Kahetiivalised (Diptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, põhirühmad, näiteid Eesti vetest. 66. Surusääsklased (Chironomidae) ja pistesääsklased (Culicidae): ehituse ja eluviisi võrdlus, näiteid Eesti vetest. 67. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli). 68. Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus. 69
Surusääsklased ehk hironomiidid on Peipsi põhjaloomastikus liigirikkaim, kõige laiemalt levinud ja biomassilt domineeriv rühm. Ka väheharjasusse leidus peaaegu kõigis proovides ja nad olid järve ohtraim loomarühm. Biomassilt jäid nad aga hironomiididele alla. Väikesed limused jäid Peipsis nii arvukuselt kui biomassilt väheharjasusside ja hironomiidivastsete järel kolmandale kohale. Putukaist leidus Peipsis peale surusääsklaste kõige rohkem habesääsklaste, ühepäevikuliste ja ehmestiivaliste vastseid. Kaanid on Peipsi ,,muude" põhjaloomade seas kaalukaim rühm. 12 leitud liigist oli arvukuselt esikohal pisikaan, teisel kohal suurem ja seepärast suurima biomassiga harilik ahaskaan, järgnesid hele ahaskaan, harilik lamekaan ja heleda lamekaani vorm papillosa. Muudest ussidest väärivad tähelepanu ümarussid sugukonnast kiudussid, kes vastsena parasiteerivad veeputukais. (J. Haberman, T. Timm, A. Raukas, 2008) 2.6 Kalad
Paese põhjaga lõigus Jägala joast alamal kasvab soontaimi väga vähe, sest puuduvad sobivad paigad juurdumiseks. Jõe paest põhja vooderdavad peaaegu lausalise vaibana vetikad (katvus 90%). Põhjaloomastik. Põhjaloomastiku liigirikkus, hulk ja koosseis erineb jõeosades suuresti. Leidub rohkesti haruldasi liike. Erinevates jõeosades on levinud liikideks näiteks kirpvähiline, karp, surusääsklase vastsed, ühepäevikulise vastsed, kihulase vastsed, väheharjasussid, ehmestiivaliste vastsed. Kalastik. Kirjanduses on olnud andmeid 14 kalaliigi – jõesilmu, lõhe, meriforelli, harjuse, haugi, angerja, särje, lepamaimu, roosärje, linaski, viidika, vimma, kogre ja ahvena leidumise kohta Jägala jões. Katsepüüke tehti 1991. aastal seitsmes uurimislõigus. Selgus, et jõe kalastik on suhteliselt liigivaene ja registreeriti 11 liiki: haug, särg, lepamaim, linask, koger, trulling, hink, luts, luukarits, ahven, võldas. Püügikalu on jões vähe. 1991
neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid. Suurte kiilide vastsed söövad peale selgrootute ka väikesi kalu ning konnakulleseid 6 5.Sigimine ja areng Paarumisrituaalid on küllalt keerulised. Isased konkureerivad emaste pärast võideldes omavahel, mille käigus võidakse üksteisele tekitada küllaltki raskeid vigastusi
• Autographa californica MNPV (AcMNPV, peremees – tähtöölane); • Bombyx mori NPV (BmNPV, peremees – siidiliblikas); • Lymantria dispar MNPV (LdMNPV, peremees känalainelane) ja • Orgyia pseudotsugata MNPV (OpMNPV, peremees tukslane). Üldse on teada, et NPV nakatavad: • liblikaliste (Lepidoptera, 300 liiki); • kahetiivaliste (Diptera, 20 liiki); • kiletiivaliste Hymenoptera (20 liiki) ja • ehmestiivaliste Trichoptera (üks liik, puruvana) seltside esindajaid. Samuti võivad need viirused nakatada teisi lülijalgseid (krevetid, suur majanduslik probleem Aasias). Individuaalsed NPV omavad suhteliselt kitsast peremeesteringi (tavaliselt ühe putukate seltsi piires). NPV-de genoomi struktuur Baculoviiruste genoomi mõõtmed on vahemikus 90-180 kbp; genoom on tsirkulaarne. Sekveneeritud on üle 30 bakuloviiruse genoomi AcMNPV genoom on 133,894 bp pikkune ja sisaldab: 1
Sisuliselt mune täis kott, mis ootab, et teda viljastataks. Siseelunditest säilinud tugevasti redutseerunud trahheesüsteem ühe paari stigmadega, algeline närvisüsteem ja süda. Kadunud nii seede- kui suguelundid. Munad paiknevad vabalt üle tagakeha. Liigivaene putukarühm, levinud peamiselt troopikas. Eestis pole kindlaid leide, kuid arvatakse 5 liigi esinemist. Kõik on teiste putukate parasiidid. Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Pikkus 0,5-5cm. Tundlad on heaks vahendiks ehmestiivaliste eristamiseks ööliblikatest. Ehmestiivalistel tundlad puhkeolekus alati ette välja sirutatud, ööliblikad peidavad tundlad tiibade alla. Tundlad alati niitjad, umbes sama pikad kui keha. Suured kerajad liitsilmad; täppsilmade esinemine oleneb liigist. Suised tugevasti muundunud ja taandarenenud; saavad juua vaid vett ja taimemahlu. Pea ja keha tugevasti karvased. Jooksujalad. Paljudel emastel keskjalgade säär ja käpp lamenenud (aitab munemise ajal paremini vees ujuda). Kaks paari
munemist). Moone: Vastsed alati veepõhjas, sageli ehitavad võõrkehadest kaasaskantava maja (siis nimetatakse neid rahvakeeles puruvanadeks), või siis kinnitunud püünisvõrgu; harva võivad ka veidi ujuda. Mitmesuguseid toitumisviise. Vastne nukkub veepõhja kinnitunud majas. Moonde lõpetanud nukk ujub veepinnale, kus temast väljub valmik. Näited: perekonnad puruvana (Phryganea), järvevana (Limnephilus), lõpusehmeslane (Rhyacophila). 62. Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste (Lepidoptera) ehituse ja eluviisi võrdlus Põhijooned ehituses samad, kuid: ehmestiivalised panevad tiivad tagakeha kohale kolmnurkselt kokku, liblikad lapikult, liblikate tiivad on kaetud soomustega, ehmestiivalistel karvakestega. Liblikate vastsed nukkuvad enamasti maismaal, vastsed rööviku kujul; ehmestiivaliste vastsed ehitavad endale enamasti püünisvõrgu või maja, röövtoidulised/lepistoidulised. Samas ehitavad ka need liblikaliikide vastsed,
3) Ehmestiivalised - Puruvanade vastsed elavad väikestes kivikestest kokku kleebitud koorikus. Nad toituvad taimedest ja pisikestest selgrootutests. Puruvanade valmikud on tagasihoidliku välimusega ning nad lendavad kohmakalt. Nende tiibu katavad peened karvad ehmed, mistõttu kutsutaksegi neid ka ehmestiivalisteks. Puhkeolekus asetavad nad tiivad kausjalt tagakehale. Need ehmestiivalised, kes ei ehita endale koda, koovad saagi püüdmiseks vette püünisvõrgud. Ehmestiivaliste vastsed elavad vees. 42. Putukate seltsid (kiililised, kiletiivalised, kahetiivalised) 1) Kahetiivalised on putukad, kellel on 2 tiiba. Teine tiivapaar on muutunud sumistiteks. Kahetiivalised arenevad täismoondega. Nad toituvad veedelast toidust. Neil on jässaakas keha ja nad on päevase eluviisiga, näiteks kärbes. Kärbse vastne on vagel. Kärbsed munevad orgaanilise aine peale. Nende maitsmismeel on talla all. Toakärbes levitab haigusi. Kärbsed sigivad suvel 10 põlvkonda
annaabi.ee 
