Eesti Vabariik kolmekümne aasta pärast - kõne (0)

Eesti Vabariik kolmekümne aasta pärast      Aastakümnetepikkune teaduse ja tehnika areng ei anna meile siiski veel vastust selle kohta, mis juhtub kolmekümne aasta pärast. Kas me peaksime uskuma ennustusi, kartma midagi suurt või hoopis lootma, et see tulevikuaeg kiiremini meieni jõuaks? Nagu suurmees Lennart Meri on juba öelnud, siis olukord võib tõesti olla sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Loodus   on   see,   mille   ümber   meie   tulevik   keerleb.   Seda   on   ta   teinud   kogu   inimkonna eksisteerimise ajal ja varemgi veel. 21. Sajandil võtame loodust kui puhtust ja kaasaegsust. Roheline meie linnapildis pälvib suurt tähelepanu ja heakskiitu. Me leiame pidevalt uusi ja ökonoomsemaid   viise   liiklemiseks:   elektriautod,   rattaliiklus,   võimalikult   kättesaadav ühistransport. Kui me vaatleme viimastel aastatel läbi viidud uusarendust, siis on pildil alati loodust: uued ja noored puud, elupuud, põõsad ja puukoor kõigi nende ümber. Kõike seda kokkuvõttes   võime   loota,   et  kolmekümne   aasta   pärast  elame  väga   modernnses  ja   puhtas Eestis,   kus   tänavapildis   on   palju   rohelust   ja   kaasaegsust.             Kui   lihtne   on   saavutada looduslähedust, kas ilus tulevik on ikka kõigi huvides ja millest peaks loobuma – seda kõike me  veel   ei  tea.  Eesti   Vabariigi  rahvaarvu  väga  väikesest   kasvust  hoolimata  on  tugevasti suurenenud valglinnastumine. Tallinna äärelinnad nagu Viimsi, Pirita, Laagri ja Tabasalu on juba osake meie  pealinnast.  Saaste on tunduvalt  suurenenud: väga palju on autosid ning mainimata ei saa jäta massilist uusarendust, mis valglinnastumist soodustab.Väga palju on metsaraiet  ja maamüüki,  mistõttu  kaotame  loodust ja  rohelust. Kannatavad ka loomad ja linnud, kes nüüd on sunnitud elama inimeste keskel, hirmus ja segaduses.               Parema tuleviku nimel peab Eesti ja tema rahvas veel palju tööd tegema. Me peame hoidma oma loodust   ja   jälgima,   et   ka   teised   seda   teeksid.   Uusarendust   peab   läbi   viima   mõistlikkuse raames   ja   kaasaegselt,   säilitades   loodust.   Kolmekümne   aasta   pärast   võiksime   juba   elada puhtamas ja ideaalsemas Eestis.