Eesti rahvalaul. Nimetus rahvalaul pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt.Eesti rahvalaul jaguneb vanemaks rahvalauluks ja uuemaks rahvalauluks. Vanem rahvalaul ehk regilaul .Põhitunnused:Vanemat rahvalaulu ehk regivärsilist ehk regilaulu iseloomustab algriim ja mõtet teisendav kordus ehk parallelism. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust nt "Loomislaul" ja "Suure tamme laul". Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud) või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud). Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Regilaulu liigid:
Eesti rahvalaul ja rahvapillid Rahvalaul Rahvalaul jaguneb: 1) Vanem ehk regivärsiline rahvalaul ehk runo (kuni XVIII sajand) 2) Uuem rahvalaul (alates XVIII saj lõpp, domineerivaks XX sajandi keskel) Vanem rahvalaul Tunnus Uuem rahvalaul Värsiline, värsi põhivorm 8-silbiline, igale silbile vastab ülesehitus Värsiread on koondunud noot. salmidesse, salmis 4 värsirida perioodivorm Algriim: alliteratsioon (korduvad kaashäälikud) / assonants Riim Lõppriim (korduvad täishäälikud)
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Eesti rahvapillid Kordofonid Lühitutvustus 04.04.2001 2 Kõige nooremaks pillirühmaks peetakse kordofone ehk keelpille. Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni j
ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades. Rahvalaulu mõiste tõi käibele saksa õpetlane Johann Gottfried von Herder 18. saj. lõpul. Ta avaldas erinevate rahvaste laule kogus "Volkslieder" ("Rahvalaulud", 2 köidet, 17781779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda. Muusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju
RAHVAPILLID Koostaja : Juhendaja : SISUKORD : Sissejuhatus...................................................................................3 Parmupill, sarvepill, vilepill, viiul................................................ 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 6-7 keeleline puust kannel. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja seetõttu valmis
Kärdla Ühisgümnaasium Eesti rahvapillid Referaat Gerli Enula XII a 2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahva
Eesti rahvamuusikast : regilaulu ja uuema rahvalaulu tunnused ,võrdlemine, rahvatantsud ja rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see
liikumisega laule Setumaal. Laulik nimetati veel eesütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline. Oli tavaliselt vaimurikas ja hea luuleanniga inimene. Teinekord tuntud rahvaarst või teadja. Laulik oli kommete täitmisel ja ka laulmisel sageli eestvedaja. Laulud võisid pärineda lauliku suguvõsast. Mitmestki laulikust kujunes nõ edasiandja ja kaasautor, kes jättis esitavatesse tekstidesse oma jälje. 1.4. Uuem rahvalaul riimiline salmilaul Levis 18. sajandil ja eelkõige linnade ümbruses ning saavutas olulise koha 19. sajandi lõpu muusikapildis. Uuema rahvalaulu eelastmeks oli suhteliselt väike laululiik, siirdevormiline laul, milles on vanemate laulude tunnused segunenud uuematega. Siirdevormilise laulu tekkimise üheks aluseks oli naaberrahvaste muusika ja luule tugev mõju eesti kultuurile. Siirdevormid levisid pigem lastelaulu- ja ringmängude hulgas. Eeldused:
Kõik kommentaarid