Eesti professionaalse kunsti sünd 19.sajandil (0)

Eesti professionaalse kunsti sünd 19.sajandil
19.sajandil sai alguse ning tärkas eesti rahvuslik kujutav kunst . Ühtlasi tekkis rahvuslikul tärkaval eesti kunstil sidemeid välismaaga ning ennast täiendamas käisid nii mitmetki tuntud kunstnikud .
Tähtsat rolli omasid eesti kunstis sel aja perioodil kolm meest: J. Köler, A. Adamson ning A. Weitzenberg , kes käisid Pariisis end täiendamas ja töötamas. Märgatavaid jälgi jätsid need kunstnikud ka kokkupuutel teiste maadega nagu Itaalia, Venemaa ja Saksamaa. Algselt olid esmased eestlastest kunstnikud sunnitud töötama välismaal ja seda ostjas- ja toetajaskonna puudumise tõttu.
Välismaal õppimise ja enda täiendamise kõrvalt sai esimene eesti kunstnikepõlvkond oma hariduse peamiselt siiski Peterburi Kunstiakadeemias, mis asutati 1757.aastal. Akadeemia oli konservatiivne ja muudatustega kaasa ei läinud. Seal valitses konservatiivne klassitsistlikele iluideaalidele toetuv õppemeetod. Tugeva kunstitehnilise baasi omandas seal nii Köler, Adamson kui ka ajutiselt Weitzenberg.
Tartu Ülikool ja Tallinn olid peamised peamised baltisaksa kunstielu keskused. Tartus elavnes kunstinäituste korraldamine. Heategevuslikul otstarbel toimusid Tartus 1870ndal ja 1871.aastal samuti näitused ning neile järgnevatest näitustest võtsid osa ka vene kunstnikud.
Tartu Ülikooli muuseum sai 1868.aastal avarad ruumid peahoone tiibhoones ning seal olev 300 skulptuurini ulatuv ekspositsioon oli avatud ka üldsusele. See ruum ehk varasemalt nimetatud Klassikalise Muinasteaduse Muuseum ning praegune Tartu Ülikooli Kunstimuuseum on Eesti vanim muuseum.
1864.aastal asutati Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseum (avati 3. detsembril 1911. Aastal), mis muutus peagi Tallinna kunstielu keskmeks. Hoones olid erinevad saalid mitmete kollektsioonide ja kodumaiste ekspositsioonidega ning keldris asusid raamatukogu ja arhiiviruumid.Sellesse Provintsiaalmuuseumisse hakati koondama kujutavat kunsti ning korraldama näitusi, millest osa võtsid nii baltisakslased kui ka teised kunstnikud.
Eesti rahvusliku kunsti sünniajaks tuleks lugeda 19.sajandi teist poolt ehk 1850.aastaid, kui J. Köler lõpetas õpingud Peterburi Kunstiakadeemias ning alustas iseseisvat tööd.
Rahvusliku kunsti tärkamisel mängis suurt osa ka rahvusliku liikumise tõus. Aluseks said traditsioonid ning nendega rikkalik ja mitmekülgne rahvakunst . Siiski kujutav kunst tekkis peamiselt väljaspool kodumaad. Siin polnud huvi kunsti kui sellise vastu- taluravas oli liialt harimatu,et selle vastu huvi tunda.
Kõrgema haritusega inimesi leidus vähe. Baltsisakslaste ringkonnad suhtusid sellisesse üritusse vanulikult ning pahatahtlikult ning see ajendas kunstnikke tegutsema välismaal. Siiski suutsid Köler, Adamson ning Weitzenberg isegi võõrsil olles anda endast parima ,et edendada eesti kunsti.