Eesti pagejad (0)

Eesti pagejad
Lahkumine Eestis sai alguse juba 1939, kui osa eestlasi koos sakslastega ümberasus läände. 1941. aastal lahkus veel eestlasi ja sakslasi. Kõige enam põgenes Eestist inimesi ära aastal 1944, kui Eesti aladele tungiva Punaarmee eest põgenes umbes 80000 inimest läände. Põhjus selliseks suureks põgenemiseks oli see, et Eestis oli väga palju inimesi arreteeritud, hukatud ja mitmeid tuhandeid inimesi oli küüditatud juba selleks ajaks. Seda suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks, kuna põgeneti peamiselt paatidega.
Väga paljud eestlased põgenesid Rootis. Mindi paatidega Soome ja sealt edasi Rootsi. Soomlased aitasid sinna saabunuid Eesti põgenikke ja kuna eestlased ei saanud seal olla, sest NSV Liit nõudis põgenenud eestlasi tagasi.
Soomest Rootsi saamisel aitas eestlasi Soome ohvitser Otto Kumenius. Rootsis ootas põgenikke soe toit ja ööbimis kohad, milleks olid siis kirikud ja rahvamajad. Põgeniti ka Saksamaale, kuhu põgeneti Saksamaa poolt varutud laevadega. Põgeneti ka teistesse Euroopa riikidesse. Eestis pagenemist peeti esialgu ajutiseks, kuid väga mitmed pagejad jäid siiski sinna riiki kuhu nad olid põgenenud.
Kõik eestlased ei jäänud välismaale. Neid sunniti tagasi pöörduma , tagasi jõudis umbes 21000 inimest. Neist umbes 10000 olid endised sõjaväelased. Rootsi ja Saksamaale põgenenute saatus juhtus olema mitmes asjas erinev. Rootsi jõudnud pagejate elu oli riigi poolt hästi organiseeritud. Saksamaal aga hakati moodustama koondavaidlaagreid. Põgenejate laagrid võisid olla väga heas seisus ja ka väga halvas .
Rootsis kaotati põgenejate laagerid 1945.aastaks, kuid Saksamaal kaotati viimane laager 1953. Rootsis saadeti üsna pea eestlased iseseisvat elu elama. Saksamaal see vastu tuli pagejatel veeta veel mõned aastad veel laagrites.
Saksamaal hakati inimestele tegema taustauuringuid. Selle käigus anti NSV Liidu kodanikud Venemaale välja. Saksamaaga koostööd teinud ja Saksamaa sõjaväes olnud inimesed heideti laagrist välja ja haiged saadeti ravile . Skriinimise ( tausauuringute, kontrolli) käigus üritati meelitada põgenikke kodumaale tagasi pöörduma, kuid nad polnud nõus kodumaale tagasi minema. Siiani oli Rootsis olnud hea elu, kuid kui 1946. aastal anti NSV Liidule põgenenud välja. Samal aastal peeti Rootsi ja NSV Liidu kaubandusläbirääkimised, kus räägiti ka Balti põgenikest. Peale seda muudeti Rootsi perekonnaseadust ja seati eestlaste järmistele tegemistele piirangud. Tänu sellele halvale olukorrale põgenes 1945-1949.aastal umbes 5000 eestlast USA-sse.
Eestlastel tekkis soov Saksamaalt lahkuda 1946. aasta lõpus ja 1947.aasta alguses. Põgenikud lootsid ikka, et saavad kodumaale naaseda ja ei tahtnud esialgu Euroopast lahkuda.
Kokkuvõteks võib öelda, et eestlased põgenesid kodumaalt hirmu tunde pärast. Kardeti küüditamist, arreteerimist jne. Paljud eestlased lootsid siiski, et saavad ühel päeval kodumaale tagasi minna. Aastate mõõdudes oli üle maailma moodustunud erinevad eesti kogukonnad, millest suurimad olid: Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias, Suurbirtannias. Põgenemise käigus hukkus 6-9% eestlastest.
Soomest Rootsi põgenenud Eesti sõjapõgenikud.
http://f.pmo.ee/f/2014/10/17/3439151t81h07d5.jpg
Kasutatud materjal:
http://arvamus.postimees.ee/2959903/150-aastat-parast-suurt-valjarannet
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/eestlaste-sundvaljaranne-laande?id=51092898
http://annaabi.ee/Suur-p%C3%B5genemine-Eestist-1949-m46480.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Suur_p%C3%B5genemine
http://www.estonica.org/et/1944_a_suur_p%C3%B5genemine_l%C3%A4%C3%A4nde/