Leidsid 9 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti kirjandus maailmas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kross, rehepapp, kaplinski, krossi, kivir, kivirähki, välismaine, kirjanikud, vahendab, tähtsaimad, sütiste, alver, talvik, hansen, tammsaare, gailit, peet, vallak, peategelaseks, liivimaa, aadlik, timotheus, eberhard, bock, tavalisest, haridus, erandlik, intellekt, keiser, raskest, inimtüüpide, väljakannatamatuks, stockholmis, autoreid, viibimistantud ajal saab kirjutada). Ardi Liives (realistliku koodi tulek on hästi demostreeritav. Menukas näidenditega). Boris Kabur (menukas lastenäidend ,,Rops" (1964).Tehniline revoultsioon ja ulme teemad tungivad kirjandusse. Mängitakse läbi eetilisi teemasid. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Luulekeskne aeg (1960ndad). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraazide fenomen. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) kas Eesti Nõukogude luules võib kasutada vabavärssi või mitte. Topeltmängu kahtlus Noor kirjanik Nirk avaldas värssparoodia, kus ta parodeeris noorema luuletajate (Niidu, Krossi jne) luulet. Pärast 1960ndaid polnud enam vabavärss keelatud. 196268 luulekassetide väljaandmine. Sulaaja luule: allegooorilisus (loodusallegooria, nn ridadevaheline poeetika), retoorilisus (retoorlilselt kõlav vabavärss, suured kujundid, retoorilised
märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu. Nt luuletus "Kui õitsesid sirelid viimati õues" kogust "Trummipõrin" (1865), pühendatud Abraham Lincolnile. 1855 ilmus esikkogu "Rohulehed" vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik. Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski. Prantsuse sümbolism Napoleon III valitsusajal tekkis nn parnassi liikumine, mis sai nime almanahhi ,,Kaasaegne parnass" järgi. Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust. Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus
Tekitas uuue ohutunde kultuuris. Eesti seisukohalt, et 57ndal juhtunud asi hulluni ei viinud, sisuliselt sulaaja vabanemise protsess võis jätkuda. Tuleb uusi sisselööke uuesti. Kui Pasternak oli üleliiduline, siis kohalik Eesti juhtum nn vabavärsi poleemika, 1960. Läheb lahti sellest, et enne noor NL kirjandusteadlane avaldab Hermelini nime all paroodia ajalehes "Sirp ja vasar" kus parodeerib noorte autorite loomingut. Kirjutatud nii, et selgelt on seal äratuntavalt Krossi, Ellen Niidu ja Ain KAalepi looming. Kriitik Mart Mäger, kes julgeb midagi öelda. 68ndal eksistentsialismi poleemika: ilmne see, et avalikku vaba dialoogi võimalust pole, kui on, siis piiratud viisil. Selgelt näha, et käib üleüldine noore kirjanduse tümitamine, vastulauseid tuleb vähe või on laveerivad. Kõige kuriossem on võtmeküsimus vabavärsi kohta: kas NL Eesti luuletaja tohib vabavärsis kirjutada. Kui poleemikal positiivne
mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt
Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid), novell, jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid zanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat
Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (17711832), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja "Ivanhoe". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (16821923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk (18791957), Albert Kivikas (18981978), Karl Ristikivi (19121977), Jaan Kross (1920) jt. ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (18831980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). ajaraamat vt kroonika.
Sophokles, Euripides ja Aischylos. Komöödia tähtsaim esindaja Aristophanes. 3. Hellenismi ajajärk(330 eKr 30 eKr) Makedoonia Aleksandri vallutused; muutused. Uueks keskuseks Aleksandria. Kreeka kultuur levib kogu maailma. Eriline õitseng luules; selles huvi rohkem üksikisiku vastu lühivormid eleegia ja epigramm. Tuntumad luuletajad Kallimachos ja Theokritos. 4. Rooma impeeriumi periood (30 eKr 400 pKr) Kreeka mineviku kummardamine. Valitsev ideepuudus ja matkimine. Tuntumad kirjanikud Longos, Plutarchos ja Lukianos. Rooma kirjandus- Tekkis 3.saj. eKr. Suured mõjutused Kreekast aga roomlased ei võtnud kreeka kirjandust pelgalt üle, vaid kohandasid vastavalt oma arusaamadele. Vanakreeka kirjanduse mõju oli suurem kunstiloomingu algusaegadel Roomas. RK oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Rooma kirjandus mõjutas Euroopa kirjandust rohkem, sest a) Rooma vallutas Kreeka b)Roomas oli kasutusel ladina keel c) Rooma kultuur levis laieKrlt
filmid. Kirjandus on kõige enam keelemäng. Pole fikseeritud subjekti. Teatri tasandil – nt. ühes etenduses mitu Hamletit. Autor muutub kaubamärgiks. Kaovad tabuteemad nt. küüdistamisest kirjutatakse esmakordselt. Postmodernism võtab kasutusele sisemonoloogi. Muudatuste aeg hakkas Eestis 1986, tulevad ka punkluuletajad, nt Tõnu Trubetsky. Kasutatakse palju pseudonüüme, palju on performance’id, happening’e, tabusõnad kaovad. Kirjandikud pole enam kutselised (nt Kross, Õnnepalu, Ene Mihkelson). Pagulaskirjandus jõuab Eestisse. Luuakse palju uusi kirjastusi: enne oli 4-5 kirjastust, 1995-ks aastaks juba 450. PM iseloomustavad nt. Laialivalguvus. Kuna PM-liku ajastu kunst võib olla peaaegu ükskõik milline, iseloomustab kultuuri üldpilti ülim laialivalguvus. (nt „Sügisball”). Subkultuursus. Kõik on lubatud. See on üks PM-i olulisemaid jooni. PM julgustab kunstnikku tabusid ületama ja murdma
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
annaabi.ee 
