Eesti iseseisvumine - juhus või asjade loomulik käik? (1)

Eesti iseseisvumine – juhus või asjade loomulik käik?
Eesti iseseisvumisega on seotud palju küsimusi. Eks kõik tahavad teada, mis tegelikult juhtus ja avaldada oma arvamust. Kõik rahvad ihkavad oma riiki, kuid paljudel asjaoludel pole see alati võimalik. Paljude poliitikute seas hakkas 1917.a. hilissügisel levima arusaam, et Venemaa laguneb. See pani aluse paljude väikeriikide tekkele.
Eesti iseseisvumise eeldusteks võiks lugeda tööstuse arengut, erakondade loomist, rahvusliku haritlaskonna väljakujunemist jne. Eesti poliitikute üheks tähtsaimaks eesmärgiks oli eestlaste territoriaalse ühtsuse saavutamine. Eesti alade ühtsus oleks muutnud paljugi, sest siis oleks eestlased ennast tundnud rohkem kindlana. Ajutine valitsus viivitas Eesti ühendamise ja sellele autonoomia andmise otsusega kuid 30. märtsil ühendatigi Eesti ala üheks autonoomseks kubermanguks . Eestist sai esmakordselt ühtne tervik ning peagi saadi luba ka Eesti rahvusväeosade loomiseks.
Sellises olukorras polnud ükskõik, kes võtab võimu - kas baltisakslased , rahvuslased või enamlased . Maapäev otsustas novembris, et Eesti tuleviku peab määrama Eesti Asutav Kogu, mille kokkukutsumiseni oli kõrgeima võimu kandjaks Eesti Maapäev. See tähendas riigiõigusliku sideme katkestamist Venemaaga, kuid see polnud veel iseseisva riigi väljakuulutamine. Venemaale niisama vastu hakata polnud ka mõtet, sest oli ta ju ikkagi suur ja võimas võrreldes Eestiga .
Asutava kogu valimised katkestati enamlaste poolt, kes ei tahtnud rahvuslikest huvidest midagi teada. Enamlased kuulutasid kogu aadli lindpriiks, arreteerisid mõne päevaga Eestis mitusada nimekat inimest, kes saadeti Siberisse. 1917. aasta sügisel tungisid Saksa väed Eesti saartele, millega kaasnes ka enamlaste populaarsuse tõus. Ka see oli juhus , et Saksa väed just sellel ajal Eestisse tungisid. Kui seda poleks olnud, poleks võib-olla Eesti iseseisvuse peale veel nii rõhku panema hakatud. Selles segaduses tekkiski plaan iseseisva Eesti riigi loomiseks. Varsti hakati arutama tegevuskava salajastel koosviibimistel ning küsiti nõu ka teistelt riikidelt.
19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee. mille eesmärk oli iseseisvuse väljakuulutamine. Eesti Vabariik kuulutati esmakordselt välja 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus. 24. veebruar kuulutati Tallinnas välja Ajutine Valitsus.
Seda otsustab igaüks ise, kas tema meelest olid need sündmused juhuslikud või loomulikud . Kuid ma arvan, et Eesti taasiseseisvumine oleks olnud praktiliselt võimatu kui NSVL ei oleks olnud kokku varisemas. Ei oska arvatagi, mis oleks saanud edasi, kui seda poleks juhtunud. Võib-olla oleks Eesti veel praegugi Venemaa osa – inimesed suhtleksid Vene keeles ja enamus rahvast oleks venelased. Kuid seda ei saa me kunagi teada, sest nii ju ei juhtunud. Minu arvates oli juhus, et Venemaa lagunes just siis, kui Eesti hakkas mõtlema iseseisvuse peale. See andis meile võimaluse kuulutada välja oma riik, ilma et Venemaa oleks liiga tugevalt vastu olnud. Kuid see rõõm ei jäänud pikalt püsima, sest juba varsti tuli uuel riigil oma vastupidavust tõestada. Ja seda oligi ju oodata, sest oleks olnud ju liiga palju loota , et nii juhuslikult ja ilma probleemideta me oma riigi välja kuulutasimegi.