Eesti heaolumudel (3)

On olemas 3 erinevat heaolumudelit konservatiivne , sotsiaaldemokraatlik, liberaalne. Konservatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim. See toetub eeskätt töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaalsed tagatised peaksid katma ka ülalpeetavate pereliikmete vajadused. Inimese tööpanus ongi peamine, mis määrab heaolutaseme, kuna enamus sotsiaalhüvesid toimib kindlustuse põhimõttel. Heaolurežiimi tunnusjooneks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Mudeli traditsioonilised jooned väljenduvad üpris vanamoodsas suhtumises perekonda ja naistesse. Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub tänapäeval Skandinaaviaga. Selle mudeli märksõnaks võib olla solidaarsus , mis võiks tähendada, et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest. Õigus saada sotsiaaltoetust, tasuta haridust või arstiabi on samasugune kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse. Riik on peamiseks heaolu pakkujaks sotsiaaldemokraatlikus heaolumudelis. Et rahastada haridus – ja tervishoiusüsteemi ning teha väljamakseid pensionideks, abirahadeks ja lastetoetusteks, kehtestatakse kõrged maksud . Lisaks majanduslikele vajadustele täidab progresseeruv tulumaks ka teist ülesannet – selle abil vähendatakse varanduslikke erinevusi, mis on kogu poliitika üheks eesmärgiks. Liberaalses heaolumudeliga riikides sotsiaalpoliitika lähtub liberalismi põhiväärtustest, milleks on inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik. Minimaalriigi ülesandeks pole heaoluteenuste osutamine, vaid kõrge tööhõive tagamine ning konkurentsi ja valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades. Haridus, tervishoid ja eluase on liberaalide arvates samasugused kaubad nagu puhkusereis või toiduained. See tähendab, et inimese võimalus saada arstiabi ja haridust määrab suuresti tema rahakoti paksus. Parempoolne liberaalne režiim pooldab madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse. Võrreldes USA-ga on vastutus oma elu korraldamisele märksa suurem kui Euroopa heaolumaades. Igaüks peab arvestama, kas ta kulutab raha igapäevamõnudele või laseb end ravida, kindlustab oma vanaduspäevad või hoolitseb selle eest, et lapsed saaksid hea hariduse. Karjäär ja läbilöögivõime tööturul on selle heaolumudeli puhul väga olulised. Mida kõrgemad kutseoskused, seda kõrgem on palk. Seda kõrgem on ka firma huvi oma töötaja tervise kindlustamise või tema koolituskulude katmise vastu. Erinevalt Euroopa riikidest ei maksta USA-s näiteks lastetoetust ning puudub tasustatav sünnitus – ja lapsehoolduspuhkus . Liberaalne heaolumudel seab raskesse olukorda madalapalgalised ning töötud, kuid edukatele pakub see mitmekesiseid võimalusi oma elatustaseme kindlustamiseks.
Minu arvates Eesti on üks nendest riikidest, mis võib kuuluda just konservatiivsesse heaolumudelisse, samas mingil määral on näha või tunda sotsiaaldemokraatlikust. Eesti kodanikul on õigus saada sotsiaaltoetust, arstiabi, haridust. Heaolumudeli saavutamiseks oleks vaja riigil mõelda sellele, millele ta siiski raha kulutab kuna ei ole vaja ehitada igasuguseid kalleid kujusid või ausambaid. Enda huvides töötamine ei aita inimkonnal end paremini tunda Riik ei mõtle ainult meie peale, eelkõige mõtlevad nad iseendile. Vähendavad meie palkasid. Meie peame hakkama piirama oma mugavusi ning kokkuhoidlikumalt elama hakkama, kui tahame ellu jääda. Nüüdsest võtavad nad igasugused toetused ära, mis kasu on sellest inimestele. Riik peaks mõtlema rohkem ka paljulasteliste peredele , sest nad vajavad abi et uuesti elada täisväärtusliku elu. Pealeselle inimesed kaotavad töökohti. See mis praegu toimub meie riigis on jube. Meie elatustase on madal ja see ei muutu nii pea kui riik midagi ette ei võtta.