Eesti energeetika (1)

Eesti energeetika
Eesti energia baseerub peamiselt põlevkivil,mida jätkub 100-200a. Põlevkivi on Eesti strateegiline maavara ja põlevkivi baasil elektri tootmine on Eesti energeetika eripära. Põlevkivi aktiivsest varust, arvutatuna lähtuvalt elektrijaamade tehnilis -majanduslikest tingimustest, jätkub praeguse tarbimismahu juures 40 aastaks. Maagaas on puhtaim fossiilne kütus. Eestis on maagaas elektritootmisel kõige arvestatavam alternatiiv põlevkivile pärinedes samas 100% ulatuses Venemaalt. Maagaas on peamiseks kütusealternatiiviks turbiinelektrijaamade rajamisel elektrisüsteemi paindlikkuse tõstmiseks. Taastuvateks biokütusteks on peamiselt puit, põhk, sõnnik, pilliroog ja jäätmete bioloogiliselt lagunev osa. Eesti rannikualade aastakeskmine tuulekiirus on 6-7 m/s. Tuulest elektri tootmise arendamist piiravad Eestis elektrivõrgu ulatus ja elektrisüsteemi struktuur – tuulest toodetud elektritoodangu ebaühtluse tõttu on vajalik elektrisüsteemis hoida töös reservelektrijaamasid, mis suurendab elektri hinda. Tuulest toodetava elektri mahtude suurendamiseks tuleb teha mahukaid investeeringuid elektrisüsteemi paindlikkusse nii elektrivõrgu kui tootmisvõimsuste osas ning rajada gaasiturbiine. Eesti tehniliselt rakendatavaks hüdroenergia potentsiaaliks on kuni 40 MW paigaldatud võimsusi, arvestamata seejuures Narva hüdroelektrijaama potentsiaalset võimsust. Taastuvate energiaressursside alla liigituvad ka must leelis ja prügilagaas, millest Eestis samuti elektrit toodetakse. Mitmetes põllumajandusettevõtetes on käimas uuringud biogaasi tootmise alustamiseks energeetilisel otstarbel , perspektiivikas on ka prügipõletamise energia potentsiaal.
Praegu toodetakse üle 90% elektrienergiast põlevkivist, seetõttu kütuse tarnekindlusega Eestis probleeme ei ole. Kui Eesti otsustab hakata kasutama rohkem importkütust, tuleb varustuskindluse juures arvestada kindlasti kütuse varustamisel esile tõusnud riske.
Eestisse tuumaelektrijaama rajamise poolt rääkivaist asjaoludest võiks nimetada vähenevaid keskkonnaheitmeid, Eesti elektrivajaduse katmist kaugemas perspektiivis ja võimalust elektrit importida.
Tuumaelektrijaama ehitamise vastu on järgmised argumendid:

• võimaliku katastroofiallika loomine;
  
• varustuskindlusega seotud riskide säilimine (elektri tootmine ühest allikast);
  
• radioaktiivsete jäätmete problemaatika;
  
• kogemuste ja vajaliku infrastruktuuri puudumine;
  
• oskusteabe ja vastava insener-tehnilise kaadri puudumine;
  
• Eesti elektrisüsteemi jaoks liiga suured ühikvõimsused (500-600 MW);
  
• ei ole majanduslikult otstarbekas;
  
• kütuse tarnetega seotud riskid.
  

Eeltoodut arvesse võttes oleks tulevikus kõige otstarbekam ehitada Balti riikidesse ainult üks (kui üldse) uus tuumaelektrijaam ning kõige tõenäolisemalt tuleks see ehitada Leetu Ignalinasse, kus on olemas vajalik infrastruktuur , kogemus ja personal.
Eestis puudub vajadus tuumajaama järele, mis kataks baaskoormust, kuna meie koormusgraafikute baasosas on liiga väike ja selle katavad põlevkiviplokid. Vajadus ehitada Eestisse uue põlkonna koormust reguleeriv tuumajaam võib tekkida alles 25-30 aasta pärast.
Elektrituulikud- Kuna Eestis ei ole suur hüdrojaamu, mis suudaksid kompenseerida tuulevõimsusi, ei ole suuri tuulevõimsusi Eesti energiasüsteemi võimalik lülitada. Iga elektrituuliku ühendamisel energiasüsteemiga tuleb eelnevalt analüüsida, kuidas kompenseeritakse elektrituulikute võimsust ja ka seda, kas tuuliku ühendamine konkreetsesse elektrivõrgu punkti on lubatud.
Eesti energeetika põhisuunaks peaks olema:

Elektri eksport / import tuleks hoida piirides 10-20%, mis tagaks energiasüsteemi sõltumatuse naabermaadest ja vajaliku häiringukindluse

Tagada Eesti energiasüsteemi võimalikult optimaalne toimimine ja areng pikaajalises perspektiivis, täites töö- ja varustuskindluse, enegia kvaliteedi ja keskkonna nõuded.

Jätkata Eesti varustamist elektriga põhiliselt põlevkivielektrijaamadega, minnes pärast 2015. a. üle uuele põletustehnoloogiale.