Eesti elaniku ökoloogiline jalajälg (1)

Maailma Looduse Fondi raporti järgi on Eestis elaniku kohta üks suurimatest ökoloogilistest jalajälgedest maailmas, vajades igapäevaste vajaduste rahuldamiseks 2,8 Maa jagu ressursse (World Wildlife Fund, 2014). See raport peegeldab tõsiasja, et Eesti peab viivitamatult võtma keskkonnasõbralikuma suuna ning leidma viise, kuidas vähendada oma ökoloogilist jalajälge.
Eesti elanike keskkonnavaenuliku käitumise taga on kõige tõenäolisemalt tarbijate pime teadmatus . Inimesed ei teadvusta endale oma tarbimise tagajärgi ja ohte planeedile. Nii sulgutakse mugavustsooni, kus valikuid tehakse läbimõtlemata ja pimesi, vastavalt harjutud kommetele. Selleks, et astuda samm lähemale keskkonnasäästlikumale Eestile, tuleks esmalt algatada mahukas teavituskampaania, mis paneks elanikud reaalse fakti ette, mis on nende tarbimisharjumuste tagajärjed ning miks tuleb tarbida mõtestatult ja säästlikult. Seeläbi mõistavad elanikud oma vigu ning nende mõju ümbritsevale ja hakkavad otsima viise, kuidas muuta oma käitumist. Selleks, et vähendada oma ökoloogilist jalajälge, tuleb kriitiliselt hinnata oma seniseid harjumusi.
Keskkonnasõbralikum käitumine algab näiliselt pisiasjadest – veekraani kinnikeeramine hambapesu ajal, tulede kustutamine ruumist lahkudes, poodi oma koti kaasavõtmine. Paraku ei ole indiviidi perspektiivist säästlikum tarbimine kuigi lihtne ega mugav. Selles mängib suurt rolli riik, linnad ja kohalikud omavalitsused , näiteks aidates kaasa prügi sorteerimisele, tagades selle lihtsuse, mugavuse ja tarbijasõbralikkuse, et linnas oleks piisavalt ja hästi ligipääsetavaid jäätmekonteinereid. Hetkel on prügi sorteerimine pigem vaevaline protsess ning seetõttu paljud inimesed seda ka ei tee. Suureks probleemiks on ka liiklusega kaasnev saaste. Siinkohal võiksid linnad soodustada elanike ühistranspordiga või rattaga liiklemist, rajades sidusaid ja korralikke rattateid ning tihedaid ja mugavaid bussivõrgustikke. Tähtis on ka, et bussiliiklus oleks pidev ja kiire, bussid energiasäästlikud ja kasutajasõbralikud. Nii sõidaksid elanikud vähem autodega ja reostaksid seeläbi vähem.
Riiklikul tasandil tuleks enam tähelepanu pöörata elektrienergia allikatele. Eesti elaniku jalajälg on niivõrd suur eelkõige just seetõttu, et peamiseks energiaallikaks on põlevkivi . Riik peaks püüdlema taastuvenergia laialdase kasutuselevõtu poole, rajades näiteks rohkem tuuleparke. Ühtlasi võiks riik reguleerida pakendikasutust, kehtestades näiteks pakendiaktsiisi või kilekotimaksu. Hetkel on poodides näha, kuidas tooted on pakitud mitmekordsete plastikkihtide sisse ning lisaks jagatakse heldelt väikeseid ühekordseid kilekotte. Selle asemel võiks elanike seas rohkem propageerida oma taaskasutatava koti ja puuviljavõrguga poeskäimist, maksustada väiksed kilekotid või asendada need paberkottidega nagu Lääne-Euroopas. See piiraks liigpakendamist ning tarbetut plastiku kasutamist.
Kokkuvõtlikult võib eestlaste suure ökoloogilise jalajälje süüdlaseks lugeda eelkõige tarbimisühiskonna soodustatud mõtlematut liigtarbimist, riiklike regulatsioonide vähesust ja riigi vähest osavõtlikkust keskkonnasõbralikuma ühiskonna poole liikumises. Parandades ülaltoodud vead, väheneks Eesti elanike ökoloogiline jalajälg ning astuksime suure sammu teadlikuma tarbija ning täisväärtuslikuma maailmakodanikuks olemise suunas.
Kasutatud kirjandus
World Wildlife Fund (2014). „Living Planet Report.“ Kasutatud 03.10. 2016 http://www.wwf.eu/media_centre/publications/living_planet_report/