Vabariigi 93. aastapäeva kõne Austatud direktor, õpetajad, õpilased ja teised, kes te täna siia kogunenud olete. Täna on Eesti Vabariigi 93. sünnipäev. Õnnitlen teid kõiki selle pidupäeva puhul meil on riik, mille üle õigustatult õnne ja rõõmu võime tunda. Saame seda teha siiralt, Eesti Vabariik on maailma riikide seas rahvusvahelises võrdluses heas positsioonis. Seda tasub endale ikka ja jälle meelde tuletada. Eesti kuulub nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Euroopa liitu, NATOsse kui ka OECDsse ja nii edasi ja nii edasi. Eesti Riik areneb pidevalt ja kiires tempos edasi. Need on kõik asjaolud, mis tunduvad juba meile täitsa tavalised, aga nii direktor, õpetajad ja teised vanemad inimesed mäletavad kindlasti, et 20 aastat tagasi ei olnud selline tulevik Eestile sugugi ette kindel. Aga riigi sünnipäeva puhul, võiksime me kõik kasvõi korraks nende asjade peale rohkem mõelda.
Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus
1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv.
uurima. Mikroajalugu(nt uuriti ühe küla elu).Rahvakultuur muutus oluliseks. Ameerika kultuuri avastamise ja õppimise kõrvalt hakati tähele panema ka endi ümber olevat kultuuri ning asuti seda uurima. Uuriti väga erinevaid asju (kasvõi näiteks kinkide tegemise kultuuri). Muinasaeg ·Kunda kultuur- oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses, samuti Lõuna-Soomes. Mesoliitikumi asulad kuuluvad kõik Kunda kultuuri alla. Nime sai Kunda Lammasmäe leidude järgi. Tegelikult hiljem leiti veel vanem asula: Pulli (umbes 9000 eKR). Aga nimeks jäi ikkagi Kunda kultuur. Peamiselt tegeleti kalastusega, seega asulad ka veekogude ääres. Kütiti ka veekogu äärde tulnud loomi. Tööriistu tehti nt sarvest. ·Narva kultuur- (umbes 5300 eKr kuni 4200 eKr) oli Euroopa neoliitikumi aegne
kooskõlastamist looduse arvamusega. Loodust ja looduslikke objekte käsitleti elusolendeina. Tähtsal kohal on sõnamaagia. Paljud loitsud ja rahvalaulud on maagiaga seostatud. Eestlastel oli ilmselt välja kujunenud ka kõrgeimad jumalad. Tarapitat nimetab Läti Henriku Kroonika kui kõrgeimat jumalat ilmselt piksejumalat pikne on kõigi naaberrahvaste paganlike peajumalate atribuut. 2. Haridus XIII-XV sajandil Eestis (Euroopa kultuuriruum) KATOLIKUAEG XIII saj. alguses langesid Eesti alad saksa ristisõdijate valdusse. Eestit hakkasid valitsema võõrad baltisakslased ja see määras Eesti kultuurilise omapära sajandeiks. Maa vastsed valdajad, maahärrad ja nende vasallid, asusid Eestit kujundama Euroopa, eelkõige Saksamaa eeskujul. Kerkisid linnad, linnused, kirikud ja kloostrid. Sellegipoolest säilis tehtu juures provintsluse, ääreala maik. Kogu kultuurielu tähtsaim kujundaja oli katoliiklik ristiusk. 1210 a. rajati Ordu. Ilmusid Eestisse kerjusmungad. XII saj
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming,
Linnad, käsitöö ja kaubandus 07.01.09 Linnade arvus muutust ei toimunud (10 linna). Linnu tabas aeglane allakäik. Vene Läänemaailma kaubandus läks Eesti aladest mööda. Ainuke linn, mis tulu sai oli Narva. See tõi linnale suured sissetulekud ja Narva sai raha kasutada oma linnaehituseks. Narva ehitati barokkhooneid. Säilinud tänaseks ei ole eriti midagi peale endise Narva raehoone. (*II ms pommitati puruks*). Oli aruteluks, et Narvast võiks saada Rootsi riigi teine pealinn. Selleni reaalselt ei jõutud. Rakvere ja Paide läänistati > eraomand
Eesti Kultuurilugu KESKAEG (Varasem keskaeg 1227-1346; Hilisem keskaeg 1346-1520) Kroonikad ehk ajaraamatud kujutavad dateeritud sündmusi ajalises järjestuses ning olid keskajal väga levinud. Eesti keskaja seisukohalt on olulisemad kroonikad: 1) Vanim säilinud kroonika on ladinakeelne Läti Henriku kroonika (valminud umbes 1224-27), mis kirjeldab sündmusi aastatel 1180-1227 ning on koostatud Riia peapiiskopi Alberti ülesandel. 2) Liivimaa vanem riimkroonika (valminud umbes 1290) kirjeldab Liivimaa Ordu tegevust aastatel 1180-1290 ning on koostatud tundmatu sõjamehe poolt. 3) Liivimaa noorem riimkroonika (valminud 1340ndate lõpus) kirjeldab sündmused aastail 1315-1348
Kõik kommentaarid