Eepos Kalevipoeg 7. lugu - ümberjutustus (0)

Kalevipoja 7. lugu
Hommik koitis, ning Kalevite kange poeg avas silmad. Ta tundis ennast halvasti, kuigi oli saanud hästi magada . Ta oli läinud Soome sepa pojaga tülli ja viimase tüli käigus surmanud. Nüüd valutas ta südant, sest, nagu öeldakse- verevalamine nõuab veritasu . Ta hakkas eelnevaid sündmusi meenutama ja siis tuli talle isegi suurem nukrus peale. Ta oli ju ka saarepiigaga natuke hullanud ja teine oli peale Kalevipoja lahkumist end ära uputanud, küllap seetõttu, et Kalevipoeg ta hülgas.
Kalevipoeg tõusis püsti ning suundus sortsi paadi poole, mis peidetuna merekaldal seisis . Ta leidis paadi ning lükkas selle vette, hüppas paati ja haaras aerud . Ta oli otsustanud sõita tagasi kodurannale ja minna vendade juurde tagasi. Niisiis hakkaski ta aerutama, ega temasugusel mehel jõust puudu juba ei tule. Päeva keskpaigaks oli ta juba pool maad ära sõitnud ning äkki märkas kolme suurt alust endale lähenevat. Ühes olid kaunid naised, teises targad naised ning kolmandas kõige armsamad näitsikud, keda Kalevipoeg oli näinud, igal ühel kallid ehted küljes ja kuldsed sõrmused sõrmes, juuksed pärgadega ehitud. Piigad kippusid vägisi Kalevipojale külge ja niimoodi pidi teiene nendele teada andma, et tema pole nende jaoks see õige mees, küll need õiged ka kunagi tulevad, kes on sobilikud ja hoolitsevad. Nii möödus Kalevipoeg laevadest ja tänas õnne et ta suutis piigade ilule vastu panna ja teekonda jätkata, sest kes teab, võibolla oleks midagi halba veel juhtunud, kui ta laevale oleks läinud.
Ta jätkas teekonda, ning õhtupoolikul hakkasid talle silma talle tuttava saare piirjooned. See oligi saar, millel elasid tema õnnetu piiga vanemad, kes ikka veel tütrekest taga leinasid. Kalevipoeg tahtis saarest kaarega mööduda, et leinajaid mitte segada, kuid kuulis kaunist laulu, mida laulis too sama piiga kuskil merepõhjas. Kalevipoeg pani aerud paati, et paremini kuulda ja toetus rahulikult istulike. Piiga laulis laulus oma õnnetust saatusest ning uppumisest. Samuti laulis ta vanematele, et nood teda taga ei leinaks, sest tal olevat merepõhjas hea ja rahulik olla. Kalevipojal hakkas laulu kuuldes kohutavalt kurb ning ta haaras aerud, et kiiresti vendade juurde saada ja ema kohra teada saada.
Nii ta siis sõudis ja sõudis, kuni paat kaldaliiva vastu sahises. Ta tõmbas paadi kaldale ja hakkas koju kõndima. Kodus hakkasid koerad haukuma võõra tulles, sest nad ei tundnud Kalevipoega ära enam, too oli nii kaua ära olnud kodust. Vennad kiirustasid toast selle lärmi peale välja ning ei suutnud oma silmi uskuda . Noorim vend oli koju jõudnud ! Vennad olid rõõmsad ning läksid tuppa asju arutama. Vanim vend jutustas, et tema arvates on ema ära röövitud ning arvatavasti surnud ja nüüd tuleb isa sõnade järgi talitada- tõmmata liisku, kellele jääb majaperemehe roll. Keskmine vend oli nõus ning seda ka Kalevipoeg, kes ütles, et läheb veel isa hauale enne kui nad liisku tõmbavad. Läkski mäele, kuhu isa maetud oli ning kohe hakkas isa hääl kõmisema. Isa päris, kes kõnnib tema haual ning Kalevipoeg ütles, et see on tema, poeg, keda isa näinud ei ole, sest Kalevipoeg olevat sündinud alles peale isa surma. Isa oli rõõmus, kuid kui Kalevipoeg tahtis, et isa üles tõuseks, vastas too, et ei saa. Ta ei saanud enam Kalevipoja juukseid silitada ja temaga koos olla, sest ta kael oli murtud ja jalg samuti. Tuul võib kalevipoja juukseid sasida ja päev tema pead paitada. Isa saab temaga ainult südames kaasas olla ja Kalevipoja tegusid hinnata. Kuid ärgu ta kurvastagu, tal on veel vennad, kes teda armastavad.