Kannel Kannel on eestlaste muistne pill. Kannel on näppkeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kandle tüübid Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Vanem kannel Viisikannel Duurkannel https:// www.youtube.com/watch?v=i8-tZupRMaE
1911 liitub selle aktsiooniga Cyrillus Kreek .Tema üksi korjas ja süstematiseeris üle 6000 vaimuliku rahvalaulu. RAHVAPILLID Rahvapillid lihtsakoelised. 1. Puhkpillid-parmupill,torupill,roopill,pasunad,vilepillid,sarvepillid. 2. Keelpillid- kõige tuntum on hiiu kannel ehk rootsi kannel. Kandled-esimesed oli 5-6 häälsed.hiljem ka 7 keelsed jne. Tekib nn külakannel ehk duurkannel. Saab mängida keerulisemaid palasid.Grammatiline kannel-saab mängida kõiki toone. Teppolõõts on tähtsaim 3. Löökpillid- tähtsusetud, phm puuduvad. Ainuke on loku, millel oli alarmi tähtsus, mida löödi jadadena,et edasi anda sõnumit.
Kuidas nimetatakse peamisi häälerühmi setu laulus? EESLAULJA, TORRÕ, KILLÕ RAHVAPILLID Kuidas liigitatakse Eesti rahvapille? (4 rühma) Nimeta igast rühmast vähemalt kolme pilli. Keelpillid kannel, viiul, põispill Puhkpillid pasunad, sarved, torupill Lõõtspillid akordion, lõõtspill, libliklõõts Löök-/rütmipillid trumm, parmupill, jauram Kirjuta kandle ajaloost (millal jõudis Eestisse), liikidest. Vanem kannel ehk väikekannel Uuem kannel ehk viisikannel Duurkannel Rahvakannel RAHVATANTS Kuidas jaguneb Eesti rahvatants? (2) Vanem rahvatants Uuem rahvatants Millised olid vanema rahvatantsu peamised liigid? (2) Sõõr ja rida ehk voor (juhttantsija) Imiteerivad ja akrobaatilised tantsud (väikeses grupis) Nimeta kuidas jaguneb uuem rahvatants? (2) Paaristantsud Kontratantsud Milline on uuema rahvatantsu päritolu? Põhjasõda, kontaktid Euroopa meelelahutusliku tantsuga mõisnike kaudu, vennastekoguduslik liikumine
söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega. Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt. Vana eesti kannel õõnestati ühest puust, harilikult kuusest, kuid ka männist, pärnast, harvem kasest. Katteks asetati eraldi kõlalaud harilikult paljude pisikeste, harvem ühe suurema resonantsavaga. Keeli oli 6-7 või veidi 3
pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle pianosfäär. Kandle erinevad oktavid on veidi erinevate dünaamiliste võimalustega. Kuna teisest oktavist ülespoole on kandle keeled suhteliselt lühikesed, on nad ka vaiksemad väga raske on panna neid kõlama tõeliselt fortes. Parimat kõlajõudu on võimalik saavutada 1. oktavi piirkonnas. Kandle kolm põhitüüpi: Vanem kannel Uuem kannel ehk viisikannel Duurkannel Kandle põhiosad: Kõlakast Keeled (kõlakastile tõmmatud) Viiul Viiul on kõige populaarsem keelpillide perekonna esindaga. Sageli nimetatakse viiulit ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu: Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladele jõudsid esimesed viiuli eelkäijad umbes IX sajandil tänu Idamaistele ränduritele. Viiuli vaarisaks peetakse keskaegset rebekki
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Sooviti, et see oleks lopsakas ja mahlane. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Kannel 4 Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe
Sellistest kanneldest on kirjeldusi ja jooniseid säilinud juba 18. ja 19. sajandi vahemailt. Kandleks nimetati neid pille rohkem Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis ja saartel kasutati nime simmel või simbel. Kandled arenesid vastavalt muusika arengule. Levinud oli palju erinevaid kandlemudeleid ja mängustiile. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele alaosas koorideks ("duurideks") koondatud * saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet. * Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat. Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel
paremal pool on ,,valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam vähem samal tasemel. Keeled on metallist. Kandle liigid: VANEM KANNEL o Väikekannel viiekeelne Karjalas ja Soomes; kuue või seitsmekeelne Baltikumis ja LoodeVenemaal. o Setu kannel ehk gusli. UUEM KANNEL o Simmel ehk simbel 2030 diatoonilise keelega kannel ehk viisikannel. o Saate ehk akordkannel (ka duurkannel) koorideks koondatud saatekeeltega kannel. o Rahvakannel ehl kodukannel 42 keelega ja laialt kasutusel rahvamuusika ansamblites. o Kromaatiline kannel ehk kontsertkannel on 4650 keelega. Kontsertkandleid on erinevaid erinev ulatus ning kasutusel on erinevad mehhanismid pooltoonide mängimiseks. Eesti kandle suurim eelis seisneb selles, et tegemist on kromaatilise instrumendiga igale noodile vastab oma keel
Katteks asetatakse eraldi õhuke kõlalaud. Keeli on 67 või veidi rohkem. Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist. Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19. sajandi teisel poolel hakati panema kandle serva saate mängimiseks juurde bassikeeli. Arvatavasti 19. sajandi lõpul hakkas Kagu-Eestis kujunema spetsiaalne saatekannel duurkannel akordide mängimiseks. Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil. Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil. Viiuli tuntus suurenes ka rahvakoolide vahendusel. Viiul sobis paremini uute kiirete tantsulugude (eriti polka) mängimiseks, tõrjudes tasapisi välja seni valitsenud torupilli
"Sandiemal oli suur kott kaelas ja hästi suur kepp, sellega koputas vastu põrandat ja ütles: Hüpake, lapsed, karake, lapsed!"" (Põlva) "Me ollime "latse" "vanadel" ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat- koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi." (Karksi) Kõige sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoska, seda oli hõlpus kaasa võtta. Olulised pillid olid viiul ja kannel (ka duurkannel, mis otsapidi seina vastu toetamisel andis hästi kumiseva heli). Lääne-Eestis on mainitud isegi torupilli, Tartumaal põispilli, üsna tavalised olid kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või pannitagumine. Tantsiti nii ringis kui paaris, aga ka üksinda, kättpidi rebiti vahel peremees ning perenaine ja teised pereliikmed tantsima. Liikumine oli temperamentne ja uljas, mitte talitsetud ega vaoshoitud ("tantsisid, et puru taga")
annaabi.ee 
