s. t. õpilase käitumise kontrollimine väliselt. Lapse sisemine huvi jääb tahaplaanile, mistõttu peaks neid meetodeid kasutama kui ajutisi abivahendeid ülekäte läinud õpilaste distsiplineerimiseks. Rudolf Dreikursi metoodika on seisukohal, et probleemne käitumine on tingitud perekondlikust kasvatusstiilist ja tuleneb konkreetsemalt vanemate liigsetest ootustest laste arengule või viimaste ülekaitstusest ( Dreikurs 1968; Dreikurs et al. 1982). Mõlemal juhul kujuneb lastel kindlusetuse ja ebaadekvaatsuse tunne. Probleemi lahendamiseks tuleb õpetajal välja selgitada probleemse käitumise motiiv: jälgida laste käitumist, diagnoosida. Kui motiiv on välja selgitatud, tuleb alustada lapsega individuaalset vestlust lahendamaks lapse käitumisprobleemi. Vestluse eesmärgiks on õpilase viimine kahetsuseni ja vastu võtta õpetaja poolt pakutav abi.
hilisemas elus ning üldises sotsiaalses kuuluvustundes. Kui indiviid tunneb, et ta on sotsiaalselt aktsepteeritud, siis soovib ta sellesse ühiskonda sellevõrra rohkem ka panustada. Seega on indiviidi soov ühiskonda panustada suurem, mida rohkem ta tunneb ennast kõnealuse ühiskonna liikmena ning vastupidi - kui ei tunta ennast ühiskonnas sotsiaalselt aktsepteerituna, siis on ka soov sellesse ühiskonda enda panust anda väikesem (Ferguson, Eva Dreikurs, 2010) Oma individuaalpsühholoogia teooriates rõhutab Alfred Adler koduvalt inimese tungi püüelda üleolekule, täiuslikkusele ning täiustumisele. Tema kohaselt on indiviidil seesmine vajadus ületada raskusi ning saavutada täielik eneseteostus. Kõnealused punktid tulevad eriti selgelt välja ka tema sünnijärjekorra teoorias, milles Adler väidab üldistatult, et lapse sünnijärjekord ning tema võimekus on omavahel seotud.
4.kategooria kõige keerulisem, seotud õpetaja oskustega mitte õpetada/ korda hoida. Rogers (2011) 70-80% õpilastest on tõenäoliselt mõistlikud, hoolivad, koostöövalmis ja käituvad tsiviliseeritult kui neile selleks võimalus antakse 10-15% õpilastest on häirivalt tähelepanu otsivad 1-5% õpilastest ilmutavad sagedast ning ägedat kordarikkuvat käitumismustrit. (Võivad esineda neurobioloogilise taustaga käitumishäired) Probleemne käitumine. Dreikurs (1982): Käitumine on suunatud konkreetsele eesmärgile Üldiseks eesmärgiks on kuuluda sotsiaalsesse rühma/klassi vahendid ei pruugi olla normile vastavad, aga üldeesmärk olla klassi liige Eesmärk on käitumise ajandiks. (Käitumise taga olev aktiivne jõud, ka siis kui laps ise seda ei teadvusta.) Laste probleemse käitumise eesmärgid (Dreikursi järgi) - need on ära seostanud koduse kasvatusstiiliga:
Halva käitumise üks tõsisemaid põhjusi on psüühiline väärkohtlemine: lapse ignoreerimine ja tõrjumine, pidev mõnitamine ja alavääristamine, vaimne vägivald.(R.Lind 2009). Lapse halva käitumise põhjuseks võivad olla ka õpiraskused, halb kasvukeskkond, turvaruumi häirumine, psüühikahäired. Halva käitumise üks tõsisemaid põhjusi on psüühiline väärkohtlemine: lapse ignoreerimine ja tõrjumine, pidev mõnitamine ja alavääristamine, vaimne vägivald. Rudolf Dreikurs on kirjeldanud nelja peamist halva käitumise eesmärki. Lapse halva käitumisega on võimalik mõistlikul moel toime tulla. (Robert L. Power 2008). EESMÄRK l: Tähelepanu. "Kui muidu mind tähele ei panda siis, kui pahandust tehes saan ma seda ikka." EESMÄRK 2: Võim. "Mind ei takista keegi. See mida ma teha tahan seda pean ka tegema ja keegi mind takistama ei tule." EESMÄRK 3: Kättemaks. "Kui mulle midagi tehakse siis pean seda neile ka vastu tegema."
Järjekindel lapsevanem, kasvataja või õpetaja ei alanda lapsi (,, Sa oled ju rumal!" või ,,Sa ei saa seda nagunii selgeks!"), vaid suhtub neisse austuse ja tähelepanuga ning arvestab nende kui kaasinimestega. Kes lapsi üle hooldab ja kamandab rääkides: ,,Ma tahan, et sinul oleks parem kui minul oli!"), see vaatab sageli neist üle, räägib neist üle. ,,Igalühel on õigus lugupidamisele", kirjutas ameerika psüholoog Rudolf Dreikurs. Piiride seadmine ja järjekindlus põhinevad vastastikusel austusel. Kes lapsi austab, võib oodata austust ka nende poolt. Kes peab lugu lapse väärikusest, selle väärikust austavad ka lapsed. Vanem, kasvataja või õpetaja, kes seab piire, peab arvastama ja austama nii lapse keha ja seksuaalsust, kui ka psüühikat ja hinge (Rogge 2002: 40-43). 8 3. Laps ja lapsevanemad
nende õpilaste enesehinnangut ilma neid tahtmatult teistest eraldades (Chazan, 2001: 157-158) Lapse usalduse võitmine ja selle hoidmine pole kerge. Laps hindab oma õpetajat enamasti esimese kohtumise põhjal ja kujundab selle esimese mulje alusel oma arvamuse. Kui see mulje on negatiivne, võib see kuid kesta, enne kui õpetajal õnnestub hea suhe luua. Kui aga esimene kohtumine soodsalt kulgeb, on õpetajal "jalg ukse vahel". Tema võimalused edasisteks saavutusteks on palju suuremad (Dreikurs, 1987:85). Kui õpetajal on lapsega usalduslikud suhted, on võimalus, et laps tuleb ise oma probleemidest rääkima, sest ta usub, et õpetaja on valmis teda tema muredega aitama. Probleemse lapse puhul on aga väga kerge selliseid suhteid rikkuda, sest ainuke äraütlemine võib lapses esile kutsuda tunde, et täiskasvanud ei aita teda. Õpetaja kui abistaja peaks alati leidma aega oma klassi lastega suhtlemiseks. Lapse usalduse võitmisel tuleb tähelepanu pöörata mitmele
10-15% õpilastest on häirivalt tähelepanu otsivad. 1-5% õpilastest ilmutavad sagedast ning ägedat kordarikkuvat käitumismustrit. Võivad esineda neurobioloogilise taustaga käitumishäired. Leiab, et õpetaja ei tohiks klassi ees küsida lapselt kõigi kuuldes, et miks sa nii käitud. Tuleks nt peale tundi rääkida paar sõna juttu (kutse tuleb öelda teiste kuuldes tavalise häälega). 16 Probleemne käitumine. Dreikurs (1982). Avastas, et on normaalne kui väline tugev kontrollkest ära kaotada, tekib suur segadus, sest lapsed pole harjunud kuulama oma sisehäält või ei oskagi veel. Käitumisel on alati eesmärk ka probleemsel käitumisel see ei pruugi lapsel olla alati teadvustatud. Käitumine on suunatud konkreetsele eesmärgile. Üldiseks eesmärgiks on kuuluda sotsiaalsesse rühma. Alates 3.klassist on enamus käitumisprobleeme seotud sellega, et otsitakse tähelepanu.
Töötades oma Sel korral hüüdsin ma tema nime: „Liam (...) ...“ ja andsin talle mitteverbaalselt märku tahvli kolleegiga, õigustasid ja toetasid minu heitlused tema õpilastega teatud mõttes ta enda heitlusi suunas vaadata. selle õpilasega. Ta sai tähelepanu, mida ta jahtis, ehkki põgusalt. Oma uurimuses klassikäitumisest ja dünaamikast arutleb Rudolf Dreikurs koos kolleegidega Ma andsin endast lühiajaliselt parima, et hoida (1982) sellise käitumise üle lapse eesmärkide suhtes antud sotsiaalses kontekstis. Dreikursi tähelepanukese õppetööl, pöörates tema „teisestele Isiklik „loogika“ käitumisviisidele“ minimaalset tähelepanu.
selgitas ta järje vahel. pojale oma Kõige tõhusamalt mõjub tegevuse loogiline tagajärg siis, otsust, et kui sellel lastakse käiku minna ilma sõnalise kommentaarita Tagajärg ei väljas (Dreikurs, 1996). Ülalnimetatud näites laseb ema lapsel mõis- ole karistus. vihma käes ta, et kummikute jalgapanemisest keeldumise loogiline taga- mängida järg on see, et õue minna ei saa: ema võtab lapsel vihmarii- võib ainult ded seljast ning läheb temaga elutuppa.
sotsiaalselt produktiivsel moel. Seega võtab ta abiks mõttetu ja negatiivse käitumise, et iseennast oma tähtsuses veenda või vähemalt vältida veel mõttetumasse staatusesse langemise tunnet. Laps, kes käitub halvasti, on alati laps, kes tunneb end ebakindlalt. Nn halval käitumisel on kindel eesmärk. Tavaliselt on tegemist ühega järgnevast neljast (Rudolf Dreikurs): 156 1. Tähelepanu. "Ma ei ole küll suurepärane, aga vähemalt ei saa minust mööda vaadata, kui ma suudan saada erilise tähelepanu, askeldamise või teeninduse osaliseks." 2. Võim. "Ma ei pruugi küll olla võitja, aga vähemalt saan ma inimestele näidata, et nad ei suuda mind alla suruda või ta
annaabi.ee 
