pandud (konstrueeritud) avalikkuse ja psühhiaatrite poolt. Need pole selgelt, objektiivselt määratletavad. Konkreetne ühiskond paneb paika selle, mida me näeme psüühikahäirena ja kuidas sellele reageerime. Eksisteerib teatud vaimuhaigusdiskursus (M. Foucault): eksisteerivad psühhiaatrilised, õiguslikud ja sotsiaalsed mehhanismid, mis tegelevad nendega, keda peetakse psüühikahäirete all kannatajateks. Sellesse diskursusesse on kaasatud vastav kirjandus, uuringud, diagnostilised käsiraamatud, ,,vaimse tervise tööstus" ja ravimitööstus. Samuti kuuluvad sellesse diskursusesse avalikkuse vastav suhtumine taolistesse inimestesse, uskumused, stereotüübid, eelarvamused, legendid ja folkloor, meedia tähelepanu jne. Kuigi psüühikahäiretelpuudub olemuslik reaalsus, on nad olemas sotsiaalsetes konstruktsioonides, vastavas diskursuses, inimeste reaktsioonides ja selle ümber kujunenud sotsiaalses ,,ettevõtluses".
vanemad)häält ei tõsta, ei püüa kellestki üle karjuda. Kui kasvatajal on aega ja pädevust mudilast aktiivselt kuulata, omandab laps nii kuulmisoskuse kui ka hoiaku, et teise inimese kuulamine on oluline ja iseenesestmõistetav. Lasteaiapäev on väärtuskasvatuse ja sotsiaalsete oskuste sünenergiliseks arendamiseks eriline aeg ja ruum. Lapsed on suurema osa päevast lasteaiakasvataja pilgu all. Lasteaia diskursusesse kuuluvad jutuvestmised, arutlused, harjutused ja erinevad mängusituatsioonid, söömis-, tervitus ja hüvastijäturituaalid. Kasvatajatel on võimalus jälgida asetleidvaid kõnelusi, analüüsida ja vajadusel suunata: kellele õpetades enesekehtestamist, kellele mina- teate esitamist, kellele mängimiseks vajalikke läbirääkimisoskusi (Harro-Loit: 2008: 172- 173) Nii demokraatlikkus ühiskonna kui ka lapsekeskses rühmaruumis vaadeldakse iga last kui ainulaadset ja väärtuslikku isiksust
teine ulatab esimesele eseme. Suhtlus. - kuulub ühe diskursuse alla. Ühine kommunikatsiooni vorm. Kõnnid mööda tänavat ja lööd mõnda ringikujulist objekti. Kui sa oled eelnevalt jalgpalli vaadanud, üritad sa teha seda jalgpallurile omaselt. Ometi ei kuulu sa kohe jalgpalluritega samasse duskursusesse. Seda tegevust on võimalik vaadata erinevate diskursuste vaates. Selleks et maailma mõtestada, peaks viima asjad diskursusesse. Nt vulkaanipursete põhjuseid kirjeldatakse erinevalt, ning need erinevad mõtestused kuuluvad erinevatesse diskursustesse. Diskursus - esemete ja muude asjade mõtestamine konteksti. Hegemoonia ongi võitlus diskursuste pärast. Küsimus ongi selles, milline diskursus peale jääb. Artikulatsioon - tähendus selgub artikulatsiooni käigus. Tähendusele on olulie sotsialne praktika. Inimesed räägivad erinevates asjadest erineva aktsendiga. (nigger - on sõna
* t ähenduslik sruktuur *2 meest laovad müüri, üks küsib millist vaja, teine annab diskursuse object *diskursed objektid eksisteerivad objekiivselt, aga oma tähenduse saavad nad alles siis, kui nad saavad mingi kasutuse *maavärinad loodusfakt eksisteerivad objektiivselt ( on koguaeg olemas olnud) asetame nad diskursuse sisse loodusfaktid, aga samas ka jumalaviha jne diskursus ei m äära neid ära, aga asteadaes nad diskursusesse, saame neist alles rääkima hakata *tähendused, mis luuakse diskursuse väljas kutsuvad esile inimtegevust ka poliitilist tegevust *alluvussuhte käsitlemine rusuvussuhtena konfliktid *artikulatisoon erinevad ideed artikuleeritakse erineval viisil. CULTURAL STUDIES *S. Hall (Birnighami koolkond) stukturalism * kultuuriobjektidel pole kindlat sisu, see tekib alles p ärast atrikulatsiooni, teatav dialog. Tähendust pole ette olemas *oleme ise kunstinähtuste tarbijana aktiivsed 36
Toovad näite, kuidas laotakse müüri. kaks meest laovad müüri, üks küsib tellist, teine annab, ja paigutab müüri. On olemas teatud tegutsemise viis, aga on ka teatud keelekasutus. Tähendusstruktuur, mis seob teatud tegevusi. Üks saab aru mida teine ütleb ja teine vastab talle. Kui me kõnnime tänaval ja lööme ümara kujuga objekti, siis me teeme sama liigutust kui me mängiks jalgpalli, me võime teha midagi mis meenutab jalgpali mängu aga see ei pruugi mahtuda samasse diskursusesse. Alles mingi diskursuse piirides saavad need meile tähenduslikkuse... Nt maavärinad. Sündmus leiab aset, aga ta asub erinevalt diskursuste sees, nende tähenduslik ilmumine nõuab diskursust. Võitlus hegemoonia pärast on võitlus diskursuse raames ja diskursuse pärast. Ühe inimese domineerimist teise üle saame vaadata inimeste erinevusena. Artikulatsioon. ? Loov levitaarne protsess. Artikulatsioon on viis kuidas me saame näha ka alamklassi loovana. Birmingham Cultural studies.
tegevuspaik (setting), mis hõlmab suhtlustegevuse ruumilist ja sotsiaalsetvõrgustikku, sealhulgas ka deiktilist tausta; osalejate käitumine, mille all mõeldakse žeste, tähelepanu jms; ning keelelised kontekstualiseerimisvihjed. Viitamine on suhtlusakt, mille käigus mingi märgi (näiteks sõna või žest) abil osutatakse mingile olendile, asjale või nähtusele. Argikeel enamasti kasutatakse argivestlustes määratlejaid selleks, et tuua diskursusesse sisse uus referent. Kui pronoomenite igasugune, kuskil, mingisugune, mõni, üks jt kasutus uuele referendile viitamiseks on igati ootuspärane, siis huvitaval kombel kasutatakse määratlejat see samuti valdavalt koos uuele referendile viitava NP-ga. Argivestlustes kasutatakse määratlejat see enamasti selleks, et kuulaja saaks oma teadmiste põhjal paigaldada uue referendi representatsioonide võrgustikku. Kas referent ise on tekstis varem esinenud
cultural studies tekkis birminghamis subkultuuride uurimisest 60ndatel. kõrgperiood oli 80ndatel, aga ka 70ndatel osaliselt. näide resistentsuset : tarvitatakse teatud objekte valesti : haaknõelu, aga valesti. haakristi, aga valesti : vaevalt et joseph goebbelsile oleks meeldinud, kuidas punkarid haakristi kandsid. või selline mõttekäik : tuleb kuri tööstus ja võtab ära kõik, mis on sõbralik ja loomulik. eestis prooviti punkareid inkorporeerida vabadusvõitluse diskursusesse. mis oli muidugi jamps. aga mõlema terminiga liialdatakse. (võib öelda, et enamasti lähevad bändid paremaks kui neid kommertsialiseeritakse) strukturalism jutt on teatavast baasist ja pealisehitusest (analoogia, aga marx pole tähtis). pealispindsete nähtuste all varjus on teatavad struktuurid. need on kombineeritud. me saame neid struktuure vaadelda kõrvalt, justkui nad ei puutuks meisse. analüütiline, mitte väärtustav meetod. struktuur ei ava väärtust. saussure 1857..
See mudel laiendatatakse kogu mõtekale kõnelemisele – et rääkida mõtekatest sõnadest ja lausetest. Sõna „babine“ mõtteeksperiment (1857). Kuidas rakendada seda analüüsi filosoofilistele sõnadele (1-4 punkti 1858). 1. „a“ empiirilised tunnusmärgid on teada. 2. On kokku lep Olemisprintsiibid (1858). Sõna „printsiip“ vaatlemine. Algne, algus – arhe. Filosoofia ajaloost – loomuliku keelest said filosoofilised terminid, need nihkuvad teise diskursusesse. See toob kaasa tähendus muutuse. Carnap – see pole tähenduse muutus, vaid see on tähenduse kadu (1859). Sõna „jumal“ (1859-1860). Mütoloogiline, metafüüsiline ja teoloogiline sõna kasutus. Ühelt poolt ja teiselt poolt „jumala“ tähendus. Tänapäeval on need pseudolaused. „Jumala“ puhul ei saa süntaksist määratleda. Süntakstiline mõtetus loos pseudolauseid. Lause mõte (1861): Mõttekas lause – peab näitama süntakstilisi nõudeid
V-1. Õe printsiibid (tähtsad üldised reeglid)kui tänapäevane Õe rakenduse meetod Lihtsustatud väga tähtsad üldised reeglid. Seotakse Õe ideega, kõrgeima Sega. Omavad tähtsust Õkorrale tervikuna. Rõhutatakse printsiipide tähtust meta-normatiivse fniga, kus selle all mõistetakse kahte asja: -programmeerimist Sandluse jaoks , -normide põhjendamist – see on eriti oluline – see osa, mis laieneb õ normidele tervikuna. Kõige rohkem panustanud teooria diskursusesse printsiipidest Hessler ja Dworkin. Neil on ühiseid seisukohti ent ka olulisi erinevusi. Mandri-Euroopalik lähenemine (Hesseri): printsiip on alati suurem otsustamisruum kohtuniku jaoks, kui seda pakub õ norm. Kohtunik peab printsiipi ise kujundama. Dworkin on aga seisukohal, et printsiip aheldab otsustusruumi. Hesseri kohaselt printsiip on vajalik otsuse Õtamiseks. Printsiip pole vahetult seotud eetikaga, Dworkini järgi aga on seotud eetika ja moraaliga
tekstikorpus, kus rõhk oli moraalil, narratiivi seisukohalt oli see teisejärguline. 19.saj ja seoses religiooniga tuleb Eesti kultuuriruumi veel üks mõttevool: valgustusideedest mõjutatud 17 ratsionalism, mis pidas pietismi naeruväärseks. Ratsionalismis oli tähtis rahva harimise idee. Tähtis ratsionalist oli Hupel. Ratsionalism toob religioossesse diskursusesse ilmalikkust. Religiooni kujutamisviisi jagatakse realistlikuks ja romantiliseks. Romantismimõjulises valgustuskirjanduses on religioon positiivne – nii kirikuõpetajatesse suhtumine kui ka õpetus ise. Seda esitatakse konstruktiivselt. Kristlus on toonase talupoja jaoks olulisim maailmavaadet kujundav tegur. Kreutzwaldi tegelane Mihkel Põllupapp (samanimelisest jutustusest) on romantilise kirjanduse
annaabi.ee 
