solistidele ja rahvapillidele ''Kalevala XVII runo'' -''Raua needmine'' (kirjutatud tenorile, baritonile, segakoorile ja samaanitrummile/ lähtematerjal pärineb ''Kalevalast''/ sisaldab 97 regivärsivormis rida/ räägib kaasajast, elust ja inimestest -looming põhineb ka eesti luulel -miniatuurtsüklid häälele ja klaverile ''Neli kildu'' / ''Kolm lille''/ ''Kümme haikut'' -kooriteosed meeskoorile ja flöödile ''Kolm mul oli kaunist sõna''/ segakoorile ''Dialektilised aforismid'' -kirjutanud ka poliitilise alatooniga tekste -laulude sõnumis tajutav mure eestlaste tuleviku ja eksistentsi pärast -kantaat ''Lenini sõnad'' ühendkooridele -laul ''Eestirahva erakonnamäng'' meeskoorile ja naishäältele (temaatiliseks materjaliks rahvalaul) -üldinimlikke, surma ja armastuse teemat käsitlevad kooriteosed ''Kullervo sõnum'' / ''Tormise mere loits''/ ''Sampo tagumine'' (filosoofilised helitööd, milles kajastub mütoloogilise inimese kogu maailm)
,,Mina" ei ole Spinoza substants, vaid puhas aktiivsus, teadvuse kõlbeline tegevus. Oma aktiivsuse läbi jaatab mina iseennast või, nagu Fichte ütleb ,,asetab iseennast". Endaasetamise läbi asetab ta ennast vastu ehk vastandab mitte-minale. Mina ja mitte-mina vastuolu ühendatakse nende vastastikuse piiritlemise läbi. Sel teel arendas Fichte välja nii teoreetilise kui ka praktilise olemise ja mõtlemise kategooriate süsteemi. Fichte meetodit, milles esinevad mõningad dialektilised jooned, nimetatakse ,,antiteetiliseks", sest antiteesi Fichte tegelikult ei tuleta teesist, vaid asetab sellega kõrvuti kui vastandi. Filosoofilise teadmuse allikaks on intellektuaalne kaemus kui vahenditu, otsene teadvus sellest, et ma toimin ja kuidas ma toimin. Kultuur kui väliste ja sisemiste suhete kujundamine mõistuse kaudu on inimese lõppsiht, millele läheneb ajalugu. Mõjutused Pestalozzist, arendas Fichte rahvus- ja sotsiaalpedagoogikat
runo'' -''Raua needmine'' (kirjutatud tenorile, baritonile, segakoorile ja samaanitrummile/ lähtematerjal pärineb ''Kalevalast''/ sisaldab 97 regivärsivormis rida/ räägib kaasajast, elust ja inimestest -looming põhineb ka eesti luulel -miniatuurtsüklid häälele ja klaverile ''Neli kildu'' / ''Kolm lille''/ ''Kümme haikut'' -kooriteosed meeskoorile ja flöödile ''Kolm mul oli kaunist sõna''/ segakoorile ''Dialektilised aforismid'' -kirjutanud ka poliitilise alatooniga tekste -laulude sõnumis tajutav mure eestlaste tuleviku ja eksistentsi pärast -kantaat ''Lenini sõnad'' ühendkooridele -laul ''Eestirahva erakonnamäng'' meeskoorile ja naishäältele (temaatiliseks materjaliks rahvalaul) -üldinimlikke, surma ja armastuse teemat käsitlevad kooriteosed ''Kullervo sõnum'' / ''Tormise mere loits''/ ''Sampo tagumine'' (filosoofilised helitööd, milles kajastub mütoloogilise inimese kogu maailm)
23. V.TORMIS: M.Saare ja C.Kreegi traditsioonide jätkaja rahvaviiside seadmisel.folkloorsed tsüklid-,,Eesti kalendrilaulud"(kalendritähtpäevadega seotud tavandilaulud: mardi-,kadri-,vastla-,kiige-ja jaanilaulud), ,,Unustatud rahvad"(,,Liivlaste pärandus,"Vadja pulmalulud"...);meeskooriteos ,,Hamleti laulud"; ,,Maarjamaa ballaad"; kantaat-ballett"Eesti ballaadid"(ühendatud regilaul ja tants,läbiv saatusemotiiv); ,,Raua needmine"; miniatuuritsüklid:"Kümme haikut" kooriteosed: ,,Dialektilised aforismid"; ooper"Luigelend" 24. G.ERNESAKS: võitles laulupidude traditsiooni väärtustamise eest,üldlaulupidude korraldaja ja üldjuht, asutas RAM-i,dirigent, koorijuhtimise õppejõud; kogumikud:"Lõoke","ööbik"; lastelaul ,,Rongisõit"; ,,Mu isamaa on minu arm"(nn laulupidude hümn); meeskoorilaul ,,Hakkame mehed minema", ,,Kuidas kalamehed elavad","Külm","Helin"; ooper:"Tormide rand","Tuleristsed"; raamatud: ,,Nii ajaratas ringi käib", Suu laulab, süda muretseb","Kutse" 25
meetod on mõistelisajalooline. Näiteks toob ta välja raha mõiste sisu raha ajaloo kaudu (Saarinen, 1996, lk 301-303). Marx on dialektik. Tema ajaloomine lähenemisnurk ühineb sooviga välja selgitada käsitletava majandusliku mõiste sisemise loogika. Marx tahab näidata, kuidas näiteks kauba rahaline vorm väljendab sügavamat paratamatust. Sellepärast väljendab Marxi Kapitalis esitatud kauba rahalise vormi ajalugu samal ajal dialektilised arengutasemed (Saarinen, 1996, lk 301-303). Marxil dialektiloogiline vaatenurk liitub ajaloolisega, ja vastupidi. Ning loomulikult usub Marx, et samas on ta toonud hegeli dialektika tagasi maa peale. Dialektika ei ole enam osa ratsionalistlikust piiblist, kus koos kõige muuga võib leida ka ,,müsteeriumid", ,,jumaluse rüpest välja kistud saladused" ja ,,ilmutused". Marx kinnistab dialektika majandussuhete ja ühiskondlike realiteetide külge; nii toimides
natuurfilosoofia. Selle peasiht oli leida vastus küsimusele, mis on asjade muutumises jäävat, mis on ürgalge, millest asjad tekivad ja millesse nad tagasi pöörduvad. Maailma käsitati seejuures ühtse materiaalse tervikuna. Urgalgeks pidas Thales vett või niiskust, Anaximandros apeironit ja Anaximenes õhku. Kõigi kolme arvates oli maailma ürgaluseks materiaalne substants, kuid seda käsitasid nad läbinisti elusana (hülosoism). Joonia natuurfilosoofide materialistlikud ja dialektilised arusaamad olid looduslähedased ja naiivsed. Peale filosoofiliste küsimuste tegelesid nad astronoomia, kosmogoonia, geograafia, geomeetria ja mitmete teiste teadusalaga. Thales oli tegev ka poliitikuna. Pütagoorlased - Jooniast olid pärit ka Pythagoras, pütagoorliku filosoofiakoolkonna rajaja, ja Xenophanes, keda enamasti peetakse Elea koolkonnale aluse panijaks. Pütagoorlased olid esimesed filosoofilise idealismi esindajad. Maailma põhialuseks pidasid nad arve ja nende suhteid
318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses. Tõenäosust pidas Arkesilaos tegeliku elu jaoks piisavaks tõekriteeriumiks ning seda väidet arendas süstemaatiliselt edasi peamiselt Karneades, kelle ajal saavutab akadeemiline skepsis oma kõrgpunkti. Karneadesele on omased samad dialektilised vaated mis Arkesilaoselgi, kuid erinevalt Arkesilaosest üldistas Karneades oma skeptilised rünnakud eetikale ja epistemoloogiale. Karneades oli ka küllaltki andeka kriitik. Seda väljendab kas või tema osalemine debattidel. Oma debattidel lähtub ta küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui niisugune võimalik on. Iga teadmine on ebakindel, seda nii oma eelduste kui ka järelduste poolest. Ainus
maetud Fichte kõrvale Dorotheenstädti kalmistule rahulikku ja kaunisse puhkepaika. HEGELI AJALOOFILOSOOFIA 18. sajandi lõpu- ja 19. sajandi algusaastad olid Saksamaal Georg Friedrich Wilhelm Hegeli idealistliku filosoofia hiilgeperioodiks. Hegel lõi filosoofilise süsteemi, mis hõlmas kõike absoluutsest vaimust kuni ideaalse Preisi kuningriigini. Vaimne alge - absoluutne idee - on maailma alus ja olemus. Hegeli filosoofia lähtealusteks on dialektilised põhiideed: 1) mõtlemine ja olemine on identsed, 2) isearenemine on vastuoluline, 3) arenemine on kolmejärguline (tees, antitees, süntees). Hegel pidas mõistet kõigi asjade ja protsesside olemuseks. Kuna mõtlemise ja olemuse identsus avaldub mõistes, siis on ühtlasi loogikaks filosoofia, mille aineks on loogika. Samal ajal on ta ka dialektika, sest mõiste on loomult dialektiline. Absoluutne idee avaldub kolmes vormis, mis vastavad Hegeli filosoofiasüsteemi kolmele osale:
muutuste puhul 2) sekundaarsed ld secunarius, värv, heli, maitse, soojus-külmus on teatud tingimustes. (N:lõhnasid ei ole, kui keegi ei nuusuta) 20. Saksa klassikalise filosoofia lühiiseloomustus. Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ehk saksa klassikaline idealism (Hegel Kanti järeltulija). Lähtuvad filosoofiast kui teaduste süsteemist, asuvad maailma metafüüsiliselt kirjeldama. Dialektilised meetodid vastandite ühendamine. GEORG WILHELM FRIEDRICH HEGEL (1770-1831) Saksa filosoof. Süsteemilooja. Ajaloofilosoof (termini kasutusele Voltaire). Tema objektiivse idealismi taotlus haarata kogu olevat. Filosoofia teadus absoluutsest vaimust. Ajalugu alguse saanud vaimu võõrandumisest, on vaimu areng. VAIMU ENESETUNNETUS ABS.IDEALISM. Hegel tegeles: 1) ajaloo mõte ja suunitlus 2) ajaloo terviklikkus, seosed ajastute vahel
4. Kultuurispetsiifilise asjade tarbimise kaudu me taasloome kultuuri, sotsiaalseid suhteid ja ühiskonda. Kõiki vajadusi tajume me kultuuri sees. Väga võigas või ülev on juhus, kus kultuur annab teeb ,,triviaalsetele" või ,,ülemäärastele" vajadustele. Isegi kontsentratsioonilaagrites ja orjalaevadel säilitati kultuur (Æ pigem ülemklass, kes ,,loomastub" a la de Sade; Æ Steinbecki ,,Vihakobarate" lõpustseen). Hegel: tegelikult on suhted dialektilised, mitte välised ja mehaanilised. Vajadused ehk subjektiivsus on objektiviseeritud läbi selle, et need võtavad materiaalse vormi. Maailm on selline nagu ta on sellepärast et meie oleme selle oma subjektiivsusega loonud. Vastandatuna liberaalsele ja positivistlikule maailmakäsitlusele, maailm on tõepoolest objektiivne, KUID kus elavad nende subjektiivsed soovid ja mis defineerivad neid omakorda. Seeppäraast ei saa tarbimist taandada ainult subjektidele, kes kasutavad objekte, kuna
annaabi.ee 
