" ja ,,kes selle üle otsustab?" Esimene seotud materiaalsete hüvede ning õiguste ja vabaduse jaotamisega (mille alusel peaks kellelegi midagi kuuluma/õigused ja kohustused olema). Teine seotud poliitilise võimu jaotamisega. Kellel peaks olema võim teisi käskida ja allutada neid karistusele. 2. Kas poliitikafilosoofia on normatiivne või deskriptiivne distsipliin? Selgitage! On mõlemat. Normatiivse poole pealt üritatakse teha selgeks ideaalseid reegleid või mõõdupuid. Deskriptiivse külje pealt tahetakse selgeks teha, et kuidas asjad peaksid olema: mis on õige, õiglane või moraalselt korrektne. Loodusseisund 1. Mis eesmärki teenib loodusseisundis kujutus? Kuna loodusseisundit me reaalselt luua ei saa me ei saa lihtsalt riiki tühistada siis tuleb meil looduseisund mõtteeksperimendina läbi viia. 2. Mida arvab Hobbes loodusseisundist? Hobbesi järgi pole midagi hullemat, kui elu ilma riigi kaitseta. Hobbesi järgi viib valitsuse
1. Nihilism 2. Relativism Nihilism ja relativism Nihilism moraalset tõde (tõdesid) ei ole olemas. Moraaliväited ei saa olla tõesed ega väärad. Relativism moraalistandardid on suhtelised e. relatiivsed, kehtides iga isiku jaoks eraldi või mingi ühiskonna piires. Eetilise relativismi vormid 1. Individuaalne relativism (subjektivism) 2. Konventsionaalne relativism (konventsionalism, kultuurirelativism). Märkus: Pojman kasutab mõistet `kultuurirelativism' deskriptiivse, mitte metaeetilise seisukoha tähenduses. Relativismi ideesse kätketud väited · Moraalinormid varieeruvad kultuuriti suuresti. · Moraalis ei leidu objektiivset tõde. Õige ja vale kajastab lihtsalt kellegi arvamust. Moraal sõltub kultuurist. · Me ei peaks kritiseerima teisi kultuure ega pidama enda oma ainuõigeks. Deskriptiivne tees Erinevad kultuurid (inimesed) järgivad erinevaid norme. Mida peetakse moraalselt
erinevat tüüpe protsesse juhtima. Inimeste puhul võivad otsustavaks saada sellised omadused nagu reageerimise kiirus, stressitaluvus, sobivus tiimitööks jms. Kollektiivse otsustaja puhul tuleb käsitleda tööjaotust, õiguste ja vastutuse jaotus, kooskõlastamismehhanisme, hääletuskorda, aga ka kollektiivi liikmete personaalseid suhteid. - Deskriptiivse otsustusteooria ülesandeks on süsteemselt kirjeldada juhtide praktilist tegevust. Kõrvutades ja võrreldes praktilisi otsustusi ratsionaalsetega, tuuakse välja lahknevused, mis iseloomustavad juhtimissüsteemi põhjendatust ja tõhusust. Lahknevused tulenevad nii vigadest otsustuse optimaalsuse hindamisel kui ka vaatlusaluse subjekti käitumise ebaratsionaalsusest (emotsionaalsusest). 24
meetod). Ühine mõlemale -- kõikide mõtestatud tunnetuslike ütluste jaotus analüütilisteks ja empiirilisteks ning kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiiriline kontrollitavus. Ainult 1) Kõikide empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde. 2.Jaotus empiirilisteks sünteetilisteks ja analüütilisteks (aprioorseteks) on juba Leibnitzil (mõistustõed ja faktitõed) ja Hume´il (ideed ja tõsiasjad) . 53. Deskriptiivse lingvistika teooriad Lingvistiline teooria tegeleb peamiselt täiesti homogeenses kõnekeskkonnas oleva ideaalse kuulaja-rääkijaga, kes tunneb oma keelt perfektselt ja on mõjustamata sellistest grammatiliselt asja juurde mittekuuluvatest tingimustest nagu mälupiirangud, hajutumine, tähelepanu ja huvi vaheldumine, ja häiretest (juhuslikest või iseloomulikest) oma keeleliste teadmiste kasutamisel tegelikus esituses.). Usa deskriptiivne lingvistika: 1
Eesmärk määrab struktuuri. Räägitakse 3 struktuurist: kirjeldav, jutustav, arutlev. Tekstitüübid ja nende keelelised tunnused Tekstitüübid on universaalsed. Tekstid jagunevad kirjeldavateks, jutustavateks, arutlevateks kõikides keeltes ega sõltu ühiskonna omapäradest. Kultuur ja harjumused ei räägi kaasa. Keelelised põhitegevused on universaalsed: sündmuste kirjeldamine, neist jutustamine ja arvamuse väljendamine kõikjal sama. - Deskriptiivse teksti keelelised tunnused: 1) Konkreetsed (olema, seisma, paiknema, asuma, paistma) või abstraktsed seisundiverbid (tähendama, väljendama, sisaldama, koosnema, osutama, seisnema) 2) Põhiliselt olevikus või lihtminevikus 3) Olemasolulaused kohamäärustega 4) Liigitavad või nimetavad öeldistäitelaused 5) Lause alus on abstraktne, elutu mõiste või passiivne, ei tegutse (nt inimese kirjeldamisel).
tegelikkuses on olnud või parajasti on. Normatiivsete uuringute siht on välja selgitada, kuidas asjad peaksid olema: mis on hea, õige, õiglane, ideaalne, väärikas, moraalselt positiivne. Poliitikat võib uurida nii deskriptiivses kui normatiivses võtmes. Poliitikafilosoofia on normatiivne distsipliin; ta püüab kindlaks teha ideaale, norme, reegleid, etalone. Deskriptiivsete poliitikauuringutega tegelevad poliitikateadlased, aga ka sotsioloogid ja ajaloolased. Deskriptiivse ja normatiivse, fakti ja normi, eristamine on küll oluline ja tugeva seletusjõuga, ent vahetegemine nende vahel reaalsetes uuringukontekstides pole kaugeltki must-valge. (Vt eespool ka Hume´i seadust). Üsna ilmselt kehtib niisugune seoste jada: selle uurimine, kuidas asjad on, aitab seletada, kuidas asjad võivad olla, ning selle uurimine, kuidas asjad võivad olla, on hädavajalik, et hinnata, kuidas nad peaksid olema. Viimasele küsimusele
RP ei ole progressiivne (kuivõrd ei vii uute nähtusteni), kuid ta ei degenereeru selles mõttes, et ta ei muutu üha keerulisemaks ja tehnilisemaks. Selles mõttes pole Churchlandi hinnang täpne. Argumendid RP kaitseks. Argumendid elimineerimise vastu: RP ei ole empiiriline teooria, mida saaks faktidega ümber lükata. RP on normatiivne teooria – kirjeldab ideaali, kuidas peaks käituma ratsionaalne toimija. Propositsioonilisi hoiakuid reguleerivat normatiivset teooriat ei saa asendada deskriptiivse teooriaga, mis kirjeldab närviprotsesse. RP on abstraktne teooria. Funktsionalismi järgi kirjeldab RP suhteid siseseisundite, väljundite ja sisendite vahel. Seda abstraktset struktuuri võivad realiseerida erinevad füüsilised süsteemid ning seda ei saa elimineerida teooria poolt, mis privilegeerib ainult ühte realisatsiooni. RP normatiivsus. Churchlandi vastus: Asjaolu, et RP regulaarsused põhinevad propositsioonide vahelistel
Arutatakse korpusuurimuse kui meetodi üle ning tasapisi saab midagi öelda kas konkreetse keele või keelepaari kohta. 170 Tõlkimine Küsimused 36. Mille kohta annab infot uurimus, kus tõlkeüliõpilastel palutak- se tõlkida üks lõik ja seejärel küsitletakse neid tõlkimisel kasutatud meetodite teemal? 37. Miks ei anna avaldatud tõlgete uurimine vältimatult infot tõlkimise kohta? 38. Kuidas saaks deskriptiivse tõlketeaduse tulemustest (et üldiselt tõlgitakse teatud viisil) järeldada preskriptiivseid tõlkimise reegleid (et tuleks tõlkida teatud viisil)? 39. Miks on tõlgete keel teistsugune kui algupäraste tekstide oma – kas see on tõlkimise olemus või seniuuritud tõlkijate pädevuse puudujääk? Lugemist • Tõlketeaduse kui iseseisva distsipliini alustekst James Holmesilt (1994). • Põhjalik ülevaade kirjeldava tõlketeaduse algusest: Hermans
mõtlemises enam leht, vaid mõte lehest. See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide jada või kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt. Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad tähistavad. Hiljem on kaldutud sõna tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste vahelises suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna deskriptiivse ehk denotatiivse (denotative) ja konnotatiivse (connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest, millest sõltub, millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt seostatakse konnotatiivse tähendusega assotsiatsioonid ja emotsioonid, mida sõna esile kutsub.
enam leht, vaid mõte lehest. See mõte pole roheline ega ole nähtav. Sõna ,,leht" on märkide jada või kuuldav helide komplekt, mille tähenduse haaramiseks peab nt oskama Kasutatud keelt. Sõnade tähendusteks on algselt peetud just objekte, mida need sõnad tähistavad. Hiljem on kaldutud sõna tähendust nägema pigem (kokkuleppelistes) mõistetes või isegi sõnaja mõiste vahelises suhtes. Mõnikord tehakse vahet sõna deskriptiivse ehk denotatiivse (denotative) ja konnotatiivse (connotative) tähenduse vahel. Denotatiivne tähendus on see osa sõna (termini) tähendusest, millest sõltub, millistele objektidele ta on rakendatav ehk milliste objektide kohta ta võib käia. Konnotatiivne tähendus on see osa tähendusest, millest see ei sõltu. Tavaliselt seostatakse konnotatiivse tähendusega assotsiatsioonid ja emotsioonid, mida sõna esile kutsub.
annaabi.ee 
