Demokraatia, diktatuurid ja 1920 (0)

Demokraatia ja diktatuurid 1920. – 1930. aastail

Sõna „demokraatia“ tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos esk rahvas ning kratos ehk võim, seega on tegemist rahvavõimuga. Tänapäeva demokraatliku õhiskonda iseloomustavad: rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, kodanikuvabaduste ning kodanikuõiguste olemasolu. Diktatuur on põhimõtteliselt demokraatia vastand, kus rahval pole mittemingisugust võimalust kaasa rääkida. Diktatuurid jaotatakse mõnikord autoritaarseks ja totalitaarseks. Autoritaarses on kogu võim koondunud ühe isiku või väikese rühma kätte, seadusi moodustavad valitsejad oma suva järgi, rahval ei ole mingit võimalust osaleda riigi juhtimises. Totalitaarset diktatuuri iseloomustavad lisaks võimu koondumisele ühe isiku või rühma ka kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Kaasnesid inimõiguste rikkumised ja nende hirmuall hoidmine, mis viis küüditamise või surmalaagrisse saatmisega. Esimeses maailmasõjas tõestasid demokraatlikud riigid onma elujõudu ja suutlikust raskest olukorrast võitjana välja tulla. Võitjate eeskujul innustas paljusid teisi riike valima samuti demokraatlik riigikord. Kuid pahatihti ei suutnud demokraatia lahendada riikide ja nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Tekkis pettumus ning demokraatlike ideede mõjuvõimlanges järsult. Seda on nimetatud demokraatia kriisiks. 1930. aastail oli Euroopas tekkinud olukord, mis soodustas diktatuuride võidulepääsu. Sõjast väsinud inimesed lootsid, et demokraatlikud valitsused suudavad kiiresti ületada sõjajärgsed majandusraskused ja poliitilise segaduse ning tagavad rahvale heaolu. Kuna aga majanduslikku õitsengud kohe ei saabunud, siis pettusid paljud demokraatias. Tänu sellele tekkisidki mittedemokraatlikud liikumised ja nende levik. Liikumiste juhid väitsid, et on vaja kehtestada diktatuur, mis hävitab karmikäeliselt rahva vaenlased ning kindlustab majandusliku õitsengu. Mõjukamad mittedemokraatlikud liikumised olid kommunistlik, fašistlik ning natsionaalsotsialistlik liikumine. Mittedemokraatlike liikumiste juhid kutsusid üles kukutama olemasolevat riigikorda, lubati neil sellest hoolimata avalikult tegutseda. Nõrga demokraatiaga riikides haarasidki diktatuuri pooldajad enda kätte. Nii natsionaalsotsialistlikus Saksamaas, kui ka kommunistlikus Nõukogude Liidus oli lihtinimese eeskujuks juht, keda tuli imetleda. Juhti tuli igal võimalusel ülistada (seda nimetatakse juhikultuseks). Juhikultus oli kõik mis oli juhiga seotud- elulugu, välimus, harjumused ja isegi puudused, need kuulutati headeks omadusteks. Juht toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Saksamaale oli selleks natsionaalsotisialistlik, Itaalias fašistlik ja Nõukogude Liidus kommunistlik partei. Partei liikmed saidkindlad eesõigused, võrreldes mitteparteilastega. Demokraatia on kindlasti parem kui diktatuur, sest demokraatia valitsemiskord on inimlikum kui diktatuur ja seal on rahval rohkem sõnaõigust. Diktatuuris olid küüditamised ja surmalaagritesse saatmised, mi ei meeldinud kellelegi. Demokraatia valitsuse plussid on kindlasti need, et inimesel on sõnaõigus, kodanikul on oma õigused ja sõnavabadus. Võrreldes demokraatiat diktatuuriga ei leja mina demokraatias ühtegi miinust.