....12 Kasutatud kirjandus.....................................................................................13 2 Sissejuhatus Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse kahte aega. Üks neist on 450 eKr, mil loodi kaheteist tahvli seadused. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusajaks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus iuris civilise seadustekogu, millele ka meie tänapäevased teadmised põhinevad. Tänapäeval ei saa tugineda kaheteist tahvli seadustele, sest neid pole säilinud ja nende olemasolust on vaid oletused. Rooma õigus on see, millele Euroopa õigus põhineb. Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopa aitasid kaasa Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik. Oluliseks osaks Euroopa arengus võib pidada ka Bologna ülikooli tekkimist, millest sai tolleaegne õiguse keskus ja kus hakati õpetama õigust.
Ehkki praeguseks on Rooma õigusest kui niisugusest loobutud ja kõigis riikides rakendatakse oma õigussüsteeme, on need kõik Rooma õigusest tugevasti mõjutatud.Rooma õiguse mõjutused Euroopa õigusele Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse kahte aega. Üks neist on 450 eKr, mil loodi kaheteist tahvli seadused. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusajaks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus iuris civilise seadustekogu, millele ka meie tänapäevased teadmised põhinevad. Tänapäeval ei saa tugineda kaheteist tahvli seadustele, sest neid pole säilinud ja nende olemasolust on vaid oletused. Rooma õigus on see, millele Euroopa õigus põhineb. Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopa aitasid kaasa Püha Rooma Keisririik ja Katolik kirik. Oluliseks osaks Euroopa arengus võib pidada ka Bologna ülikooli tekkimist, millest sai tolleaegne õiguse keskus ja kus hakati õpetama õigust.
Institutsioonide näitel" magistritööd. II Rooma õiguse ajalugu Rooma õiguse all mõistetakse roomlaste õigust, mis arenes välja väikeses linnriigis tekkinud õigusest, üldiseks Rooma riigis kehtivaks õigussüsteemiks. Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse aastat 450 eKr, mil loodi XII tahvli seadus. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusperioodiks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus Iuris Civilise seadustekogu, millel suuresti põhinevad ka meie tänapäevased teadmised Rooma õigusest. Rooma õiguse areng on kulgenud läbi mitmete sajandite ja ulatub isegi tänapäeva1. Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem ning omandi- ja lepinguõigusesse puutuvad põhimõtted olid eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujunemisel. Rooma õigust peetakse Euroopa õiguskultuuri aluseks ja just sealt kujunes välja ka eraomand tänapäevases mõistes
kultuuriline õitselepuhkemine. 7 1689. aastal kindlustas Parlament kuulsas revolutsioonis (Glorius revolution) oma õigusi Stuartite vastu sellega, et kutsus troonile Oranje printsi William III (1650-1702). Selleks ajaks olid kohtunikud juba astunud esimesi samme aimatava konstitutsioonilise monarhia poole. Inglismaa juristid moodustasid keskajast saati ilmalikult koolitatud seisuse, kes käis õigusega ümber käsitöölise kombel. Tsumfti alus ei olnud mitte ,,Corpus iuris civilise" tekst, vaid ümberkäimine kohtuotsustes (precedents) ja seadustes (statutes) kehastunud õigusega. Keskaegne õpetus kinnitas veendumust, et kord juba kehtiv õigus ei saa oma jõudu kaotada lihtsa aja möödumise tõttu. Juristikutset ei kujundanud vältus digestade ühe või teise koha tõlgendamise ümber, vaid traditsioonilise õige õiguse otsimine ja just see andis juristidele nende vankumatu eneseteadvuse, tema liikmed jäid alati teadlikuks oma kuuluvusest, olgu siis
Või Gai. Inst. o 4 osa, mida nim vommentarius (raamat) mis on hiljem jaotatud §;raamatuid ja § tähistatakse numbritega o G. 1.3. : lex est... o (esimene tähistab raamatut, teine fragmenti) Corpus iuris civilis'e I osa institutiones sive elementa o Ehk justinaiuse inst. o Koostati 533 o I.;Inst. Just. Inst. Või Iust. Inst. o Koonseb 4 raamatust,raamatud jagatud peatükkideks ja hiljem §; peatüki numereerimata algust nim principium Corpus iuris civilise II osa digesta seu pandectae o Digestid, tähistatakse D. Või Dig. o 530-533 o 50 raamatut, raamatud on jagatud pealkirjastatud peatükkideks(titulus), peatükid jagunevad fragmentideks ja fragmendid §-ks Corpus iuris civilis III codex iustiniaus o Koodeks C. Cod. CI. CJ o Esimene versioon koostati a 529, uus 534 o 12 raamatut, jagatus peatükkideks, nendes nummerdatult imperaatorite
Lepzig. Need ülikoolid meelitasid õigust õppima õpilasi Skandinaaviast, Madalmaadest ja Ida-Euroopast. Peamised kirikliku õiguse õpetamise viisid tulevad ikkagi Bologna ülikoolist. Kõige tähtsamad inimesed õigusteaduse loomisel keskajal olid Cino da Pistoia, Bartolus de Saxoferrato, Baldus de Ubaldis, Jacques de Revigny ja Pierre de Belleperche. Nendele inimestele oleme tänulikud tänapäevalgi erinevate õiguste loomise eest ja isegi Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilise loomise eest. Keskajal õpetati õigust ladina keeles, kuid 13. sajandi lõpus hakati juriidilisi töid kirjutama rahvakeeles. Õiguse õpetamine ja kirjutamine ladina -ja rahvakeeles olid väga sarnased, kuna need keeled täiustasid üksteise sõnavara. Peamine põhjus, milleks ladina keelsed õigustekstid rahvakeelde tõlgiti oli harimatus, kuna lihtkodanik ei osanud ladina keelt. Keskajal õpetati
Võim hakkas üha enam minema sugukondadelt üle keskvõimule. Ühiskond kihistus ja vajas uut tüüpi organisatsiooni – riiki. Arhailine riik oli despootia või piiratud monarhia. Tekkis acti-süsteem ehk nn hagide süsteem, see ei olnud veel kirjutatud õigus. Actio süsteem asendus kirjutatud õigusega, põhjuseks actio süsteemi suur puudulikkus ja võimu koondumine ühe isiku kätte. Siinkohal tuleks mainida keiser Justinianuse Corpus iuris civilise loomist 6 saj p.Kr Keskajal tekkis ka lokaal ehk partikulaarõigus – hakati kokku koguma 13. Saj selliseid tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Vastavad seadustekogumikud tegid tetavaks nn tavaõigust. Oma sisult koosnesid need läänihärrade õigustest ja talupoegade kohustsutest. Normide sisu piirkonniti erinev. Sellel perioodil eraldus lääniõigusest linnaõigus. Linnade isesesivumisega seoses said linnad õiguse luua õigust
Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002 Gaiusele eelnenud õigusteaduslik kirjandus oli süstematiseeritud kas seaduste või muude õigusallikate järgi, millel ei olnud omavahelist seost või siis oli liiga nõrk. Institutsioonid oli esimene katse süstematiseerida õigust üldistest seisukohtadest lähtuvalt.15 Gaiuse, nii nagu teistegi klassikalise ajastu juristide töid tunneme peamiselt Corpus Iuris Civilise Digestade vahendusel.16 1.3. Corpus Iuris Civilis Corpus Iuris Civilis koostati aastatel 528-534 Bütsantsi imperaatori Justinianuse* korraldusel Tribonianuse juhitava komisjoni poolt. Seadusekogu loomisel tugineti peamiselt varasemate juristide ja õigusteadlaste arvamustele ning kirjutistele. Justinianus pidas oluliseks õiguse puhastamist ning soovis seeläbi õigusemõistmist lihtsamaks ning kiiremaks muuta.17
avaliku õiguse norme. Selle osad on Digesta, Institutiones, Codex Iustianus, Novellae. Pikka aega peeti Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks (mõjutas Venemaad, Kreekat) Kesk-Euroopa arengule on hindamatu ,,õigusteaduse renessanss" 9 saj. Renessansi läbi elanud jurisprudents oli keskaegses Euroopas skolastika üks osa, mis kasutas dialektilist meetodit. Püstitati tees antiteesi vastu ja püüti leida sünteesi. Õpiti Corpus iuris civilise kommentaare. Juriste nimetati 11-13saj glossaatoriteks (tähtsamatest glossidest koostati 13 saj glossa ordinaria). Glossaatoreid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes ka kirikuõigus (legistid vs kanonistid), kust tuleneb ka ,,pacta sunt servanda". Glossaatorite järglased on postglossaatorid, kes peavad andma tekstidele detailseid kommentaare. Tuntuim on Sassoferrato. Renessansile oli löögiks 15
Ta on arusaamade süsteem kehtivast õigusest, mis teeb ülestähendusi kehtiva õiguse kohta [2, lk. 83]. On selge, et küsimusele õigusnormi mõtte kohta ei saa vastata loendamist või eksperimenti kasutades. Jurisprudents ei saa seda teha kvantitatiivselt. Jurisprudents saab seda teha tõlgendamise ehk interpreteerimise teel. Juriidiline interpretatsioon on välja arenenud traditsioonilisest teoloogilisest ja juriidilisest õpetusest piiblist ja Corpus iuris civilise õige arusaamise kohta. Jutt on 1 mahuka hermeneutika e. arusaamise teaduse ühest osast. Pandektist A. F. J. Thibaut nimetab „hermeneutica iuriseks“ reeglite süsteemi seaduse tõlgendamiseks. See on praktiliselt juriidilise meetodiõpetuse tähtsaim osa. Jurisprudents on läbi aegade olnud nn normiteadus. Nii või teisiti on teda huvitanud normatiivsete lausete keel
annaabi.ee 
