Burakumin’id: jaapanlased valest linnaosast (0)

Jaapani ühiskonna varjatud probleemidest:
Burakumin’id: jaapanlased valest linnaosast
“Nad on vähemusrühm pigem kutse kui rassi põhjal. Välimuselt on nad alati olnud eristamatud teistest jaapanlastest ning neid on diskrimineeritud sellepärast, et nad on budismi ja shinto usu järgi rituaalselt räpaseks peetavate elukutse pidajate järeltulijad . Näiteks peeti taolisesse alamklassi kuuluvateks lihunikke, hauakaevajaid, laibakäsitlejaid, nahaparkijaid, nahakunstnikke ja muid ametipidajaid kes sattusid kokku surmaga või surnud olenditega” (Kristof 1995). Nende ametite pidajate jaoks oli olemas erinevaid nimetusi, kuid Tokugawa ajastul sai sõnast ’eta’ (mis tähendab ‘räpast massi’) nende inimeste niiöelda ametlik nimetus (Hoang 2011). Teise sama perioodi jooksul diskrimineeritud inimgrupi jaoks võeti kasutusele sõna ’ hinin ’ (mis tähendab otsetõlkes ’mitte inimene’). Hininide kohustuste alla kuulusid kahtlusaluste piinamised, kristlaste ristilöömised ning kurjategijate peade mahasaagimised avalikuks eksponeerimiseks. Hiljem võeti mõlema kirjeldamiseks kasutule sõna ‘burakumin’ (Kristof 1995). Neid suunati ühiskonna keskelt minema, elama ’alaväärsetesse’ küladesse, niinimetatud burakudesse.
Tänapäeval moodustavad burakuminite järeltulijad, ehk siis ka ise burakuminid, umbes 1,5-2% Jaapani elanikkonnast, seega on neid 2-3 miljonit (Hoang 2011). Kurjad keeled väidavad, et nad on välimuselt teistmoodi ja isegi seda, et nad kuuluvad teise, mitte-Jaapani rassi. Vastupidiselt paljudele teistele vähemustele on aga nemad etniliselt ja kultuuriliselt eristamatud enamustest jaapanlastest. Neid nimetatakse ka 'Jaapani nähtamatuks rassiks'.
Ametlikult lõpetati diskriminatsioon aastal 1871 (Kristof 1995). Mitte-ametlikult jätkus ja jätkub see endiselt samas vaimus . Teadaolevalt omavad päritolu ja vereliin suurt tähtsust Jaapanis , mistõttu burakuminid on endiselt stigmatiseeritud. Paljud nendest kannatavad alaväärsuskompleksi all ning neil ei õnnestu leida teed välja õnnetust saatusest. Osa jaapanlastest peab abielu burakumini vähemusest inimesega endiselt häbiväärseks. Niiöeldud segaabieludel on suur tõenäolisus lahutusele ja ambitsioonikad burakuminid üritavad peita oma päritolu, et mitte vähendada oma karjääri- ning abieluvõimalusi. Läbi sajandite on paljudel õnnestunud maha matta oma perekonna minevik , näiteks makstes altkäemaksu selle eest, et neile tehtaks uus koseki ehk perekonnaregistri sissekanne . Nende buraku-taust siis otseselt kustutataks, tänu millele suureneks võimalus leida hea töö ja seega parem elu ning ka tagada hea haridus oma lastele (Veldkamp 2009). Tänapäeva generatsiooni burakumini vähemust diskrimineeritakse endiselt, kuigi Jaapani valitsus ja paljud organisatsioonid on näinud vaeva, et olukorda parandada. Kui kaua aga jätkub samasse rahvusgruppi kuuluvate inimeste alavääristamine?
Jaapanlaste jaoks on antud teema endiselt tabu. Avalikkuse ees ei soovita sellest rääkida, kuid internetis ollakse julgemad. Ühes foorumis kirjeldas ühe ettevõtte töötaja , et tema firma ei võta tööle inimest „kelle kohta on olemas kahtlus , et ta pärineb burakust“. Teine kasutaja tõi välja, et kuigi komme mitte võtta tööle inimesi kes pärinevad buraku-piirkondadest on suuremas osas lõppenud suurtes ettevõtetes, on see endiselt tavaline nähtus väiksemates, vanemates firmades ( Priestley , 2009).
Jaapani haridusministeerium ja suurimad burakuminite organisatsioonid on otsustanud mitte levitada teadlikkust antud teema kohta, lootes, et kui noortele sellest teada ei anta, ei oska nad ka võtta negatiivset seisukohta. Näide sellest, kuidas inimesi, kes ei tea mis on burakumin soovitakse ka teadmatuks jätta, esines aastal 2009 mil Google Earth avaldas ajaloolised Jaapani maakaardid, mille peal on selgelt märgitud kus varem ’alaväärsed’ külad, ehk burakud, asusid ja mis tänapäeval olemasolevad kohad on endised burakud. Inimõigusorganisatsioonid põhjendasid oma rahulolematust sellega, et nende kaartide kättesaadavus võib õhutada diskriminatsiooni (Hoang 2011). Paljud lapsevanemad ei räägi oma lastele nende burakumin-päritolust (Kristof 1995).
Muidugi on praeguseks kadunud paljud buraku-külad või on suurlinnad nende peale laienenud , kuid osaliselt on nad püsima jäänud ning elavad seal endiselt burakuminid. Meie mõistes on jaapanlaste meelest tegemist ’getodega’. Juhtub ka, et ' tavalised ’ jaapanlased, kes on näiteks sattunud vaesusesse, on pidanud olukorra sunnil kolima buraku-piirkondadesse (näiteks odavate üürihindade tõttu). Nishinari Chiku oli omal ajal Jaapani suurim taoline piirkond. Vaesust on seal endiselt tänapäevani majade pealt näha ja mõned tänavad on nii kitsad , et nendest ei saa autoga läbigi. Kuuekümnendate aastateni ei olnud seal asfalteeritud teid ja puudus ka kanalisatsioon . Viiskümmend perekonda jagasid veepumpa. Selle koha endised elanikud meenutavad, kuidas nad jagasid oma mitme venna ja õega hambaharja ning käterätikut. Halbade hügieenitingimuste tõttu olid paljud pidevalt haiged (Veldkamp 2009). Buraku Liberation League surve all märkas valitsus kuuekümnendate lõpus, et nende inimeste elutingimuste parandamiseks oli vaja abi. Loodi toetavad seadused, töökohti avalikus sektoris ja investeeriti miljardeid paremate elamistingimuste, tervishoiu ja haridusvõimaluste loomiseks. Tulemusena leidub näiteks tänapäeval Nishinari Chiku piirkonnas ka uuemaid ehitisi. Valitsus ei kasuta enam terminit ’burakumin’ või ’buraku’, üritades vältida kriitikat ja halva eeskuju näitamist. Ametlikult kasutatakse ainult sõna ’dowa chiku’ ja ’dowa mondai’ (ehk ’assimileeritavad kogukonnad’ ja ’assimilatsiooniprobleem’) (McLaughlan 2006).
Mitmed buraku-elanikud on kolinud minema, kuid on endiselt väga ettevaatlikud oma tausta avaldamise kohta, ka väga headele sõpradele. Üks peamistest aktivismigruppidest, Buraku Kaiho Domei, annab teada, et iga aasta esineb juba ainuüksi Osaka linnas rohkem kui 300 buraku-vastast intsidenti. Endiselt leidub grafiti tekstidega „surm eta rämpsule“, „burakuminitel on neli jalga“ ja „burakuminid levitavad AIDSi“. Olukord on üle aastakümnete paranenud , kuid diskriminatsioon on kindlasti suur osa põhjusest, miks 60% Yakuza rühmitusest koosneb burakuminitest (FCCJ 2006). Sotsiaaltöötajad väidavad, et burakumin-noorte hulgas esineb mitmekordselt enam kuritegevust, kuid teema tundlikkuse tõttu ei ole senini julgetud uurida statistikat. Üks selgitus noorte tendentsile panna toime kuritegusid võib olla osaliselt tekkinud identiteedikriis ning frustratsioon teadmast, et ühiskond ei ole endiselt aksepteerinud nende niiöelda päritolu.
Muidugi on kasvanud mitmed burakumin-noored üles arstideks, poliitikuteks, advokaatideks, ja väidetavalt on ka hästituntuid poliitikuid burakumin-taustaga. Nemad aga sulanduvad ühiskonda, jättes nende päritolu enda teada ning üritades mitte liiga esiplaanile sattuda (Kristof 1995).
ÜRO rassilise diskrimineerimise ja ksenofoobia eriraportöör kirjutas 2006. aasta raportis, et probleem on endiselt tõsine. Uuringus tuli tol aastal välja, et 38,7% inimestest peavad tulevase abikaasa valikut tehes vereliini tähtsa prioriteedina (Priestley 2009). Võiks arvata, et vabam liikuvus (mille mitte-olemasolu neid varem eemal hoidis 'tava'ühiskonnast) viib lähimate aastakümnete jooksul täieliku assimileerumiseni (Kristof 1995). Teisalt pakub ka abikätt majandus ja selle võimalik langus, mil tekib hoopis sisserändamine buraku-rajoonidesse ning mis omakorda võib viia selleni , et burakusid ei peetagi enam burakudeks.
Kui eriraportöör külastas suure burakumini elanikkonnaga Nishinari rajooni Osakas, oskasid sealsed linnaosa vanemad arvata, et „rassism ja ksenofoobia on põhiliselt mitteteadlikkuse tagajärg, ning et naabrusrajoonidest kajastub palju vähem diskriminatsiooni kui nendest, mis asuvad kaugel“. Seega on linnaosa eesmärk näha vaeva buraku ja mitte-buraku ühiskondade vaheliste sidemete loomisel, üritades luua vastastikust teadlikkust (Priestley 2009).
Tundub, et ei ole olemas lahendust , mis muudaks kohe ja praegu jaapanlaste mõttekäiku nii, et burakuminid saaksid olla uhked või vähemalt mitte häbeneda oma päritolu pärast. Assimilatsioon eemaldab küll lõppude lõpuks probleemi, kuid seda alles (üle?)järgmise generatsiooni jaoks. Kuigi riik arvab , et burakuminite nähtamatus on positiivne ja aitab kaasa probleemi haihtumisele, ei lahenda assimilatsioon probleemi. Nii läheb burakuminitele langenud ülekohus ajalukku mingis mõttes õiglustatuna, ilma, et Jaapan oleks aru saanud kui ebaratsionaalselt nad käitunud on ja oma pseudoprobleemi tõttu läbi aegade nii paljudele inimestele on kahju tekitanud. Nii riigil kui meedial tasuks seetõttu siiski üritada tuua arusaama Jaapani elanikkonnale ning näidata ennast positiivse eeskujuna. Kes teab, nii mõnigi arvamus võiks – õige lähenemise puhul – muutuda...
Kasutatud kirjandus
FCCJ: The Foreign Correspondents' Club of Japan . (2006). PSIA press conference. Retrieved January 2, 2016 , from http://www.youtube.com/watch?v=WA1X2gCImbQ
Gogineni, B. (2006, December). The Buraku People of Japan. Retrieved January 2, 2016, from http://www.dalits.nl/0612a.html
Hoang, V. (2011, November 18). The Burakumin: Japan's Invisible Race. Retrieved January 2, 2016, from http://www.tofugu.com/2011/11/18/the-burakumin-japans-invisible-race/
Kristof, N. (1995, November 29). Japan's Invisible Minority: Better off than in past, but still outcasts. Retrieved January 2, 2016, from http://www.nytimes.com/1995/11/30/world/japan-s-invisible-minority-better-off-than-in-past-but-stilloutcasts.html?pagewanted=all
McLaughlan, A. (2006, January). Japan's Burakumin: An introduction . The Asia -Pacific Journal , 4(1), 1-3. Retrieved January 2, 2016, from http://www.japanfocus.org/site/make_pdf/2075
Priestley, I. (2009, January 20). Breaking the silence on burakumin. Retrieved January 2, 2016, from http://www.japantimes.co.jp/community/2009/01/20/issues/breaking-the-silence-on-burakumin-2/#.Vo7RFhV96M8
Veldkamp, J. (2009, January 20). Buraku's zijn nog altijd te min. Retrieved January 2, 2016, from http://www.volkskrant.nl/leven/buraku-s-zijn-nog-altijd-te-min~a311440/