Lämmastikuühendite transformatsioon keskkonnas, nitrifikatsioon, denitrifikatsioon. Veekogude eutrofeerumine. Orgaanilised saasteained keskkonnas. Orgaaniliste saasteainete keskkonnaohtlikkus, näiteid orgaanilistest saasteainetest; orgaaniliste ainete lagunemine keskkonnas, biolagunemine ja selle tähtsus; poolestusaeg (poollagunemisaeg); aeroobne ja anaeroobne lagunemine, BHT ja KHT, arvutused reaktsioonivõrrandi järgi püsivad saasteained ja Stockholmi konventsioon. Bioakumulatsioon, bioakumulatsiooni tegur, biomagnifikatsioon. Redoksreaktsioonid, oksüdatsiooniaste, oksüdeerumine, redutseerumine, oksüdeerija, redutseerija, oksüdeerivad ja redutseerivad tingimused keskkonnas, redokspotentsiaal, raua-, väävli- ja lämmastikuühendid erinevates redokstingimustes (pH-pE diagrammid).
007 0.01 Tuvikene et al. Fish Physiology, Toxicology, and Water Quality (2000) Ammooniumi toksilisus · Toksilisus sõltub vee pH-st · NH3 palju toksilisem kui NH4+ · LC50 96h vikerforellilie 0,16-1,1 mg/l NH3 (11-48 mg/l ammooniumlämmastikku) · Akuutne toksilisus langeb temperatuuri tõustes. · Kroonilise toksilisuse nähud hakkavad ilmnema vikerforellil alates 0,04mg/l Toksiliste ainete bioloogiline kättesaadavus Bioakumulatsiooni suurus oleneb ainete bioloogilisest kättesaadavusest. Bioloogiline mitmekordistumine · PCB-d · Dioksiinid · Pestitsiidid (DDT jt.) Ökoöstrogeenid ja -androgeenid · Ained, mis sarnanevad oma keemiliselt ehituselt suguhormoonidega. · Võivad seonduda hormooni jaoks mõeldud retseptoriga ja sellega blokeerib retseptori nii, et hormoon ei saa enam ühineda (TBT, nonüülfenoolid, jne.) Biomarkerid · Keemiliste detektorite abil ei suudeta me kõiki
ei saa enam inimeste toiduks kasutada, kuna nad võivad olla mürgised või avaldada negatiivset mõju inimorganismi hormoon- ja immuunsussüsteemile. Vaatlused on näidanud, et mõne ohtliku aine kontsentratsioon Läänemeres võib olla isegi 20 korda kõrgem kui nende sisaldus teistes meredes, näiteks Kirde-Atlandil. Kuigi seireandmete kohaselt on mitme ohtliku aine reostuskoormus viimase 2030 aasta jooksul oluliselt langenud, kujutavad nad oma püsivuse ja bioakumulatsiooni võime tõttu endast ikkagi märkimisväärset keskkonnaohtu. Mõne uue ohtliku aine kontsentratsioon aga seevastu hoopis suureneb. 9 KASUTATUD KIRJANDUS: 1. http://www.visitbalticsea.net/download/Book_EE.pdf 2. Loodusõpetuse õpik 6. klassile II osa (Sirje Kaljula ja Hendrik Relve 2013) 3. http://mereviki.vta.ee/mediawiki/index.php/L%C3%A4%C3%A4nemeri 4. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/l%C3%A4%C3%A4nemere_taimestik 5
kõvasti mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine, mida koguneb ühte kohta palju, võib mõnes meres leiduda kalu, kelle kehades on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik. Elavhõbeda puhul tuleb kindlasti märkida bioakumulatsiooni. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Niisuguste ainete kontsentratsioon elusorganismides kasvab järsult toiduahela piires, samuti loomade vananedes. Bioakumulatiivsed mürkained ongi kõige ohtlikumad pikaealistele kiskjatele (näiteks hüljestele ja kotkastele). Päästeameti kemikaaliohutuse peaspetsialisti Priit Laaniste sõnul küsitakse kõige
Alati peab meeles pidama, et elavhõbeda orgaanilised ühendid on palju mürgisemad kui kui metalliline elavhõbe või selle anorgaanilised ühendid. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul. Metüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, pärssides rakkudes valgusünteesi, tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Elavhõbeda puhul tuleb kindlasti märkida bioakumulatsiooni. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Niisuguste ainete kontsentratsioon elusorganismides kasvab järsult toiduahela piires, samuti loomade vananedes. Bioakumulatiivsed mürkained ongi kõige ohtlikumad pikaealistele kiskjatele (näiteks hüljestele ja kotkastele). 4.1.Elavhõbeda toime inimese tervisele
alade kaitseeeskirjas. Nitraaditundlikud alad ning nende kaitseeeskirjad kehtestab Veeseaduse alusel Vabariigi Valitsus. Kitsenduste kompenseerimiseks, mis tulenevad nitraaditundliku ala kaitseeeskirjast vähendatakse neil aladel maamaksumäära. Ohtlike ainete mõju Valgalalt võib veekogudesse ning põhjavette sattuda ka palju teisi aineid, mis võivad kahjustada ning tekitada reostust veekogudes ja põhjavees. Paljud sellised ohtlikud ained võivad oma mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustada ohtu inimeste tervisele, kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme. Sellised ohtlikud ained on kasutuses näiteks taimekaitsevahendites, neid hoitakse kemikaalide hoidlates, neid võib esineda erinevates seadmetes ning neid kasutatakse paljudes tööstuslikes tootmisprotsessides. Keskkonnaministri määruse alusel on kinnitatud ohtlike ainete nimistud, mis jaotavad need ained kahte nimistusse. Nimistu 1 sisaldab selliseid aineid,
põhjustavad aju ja kopsude kahjustusi. Alati peab meeles pidama, et elavhõbeda orgaanilised ühendid on palju mürgisemad kui kui metalliline elavhõbe või selle anorgaanilised ühendid. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul. Metüülelavhõbe kahjustab närvisüsteemi, eelkõige suuraju koort, pärssides rakkudes valgusünteesi, tagajärjeks on rakkude hukkumine ja närvikoe kärbumine. Elavhõbeda puhul tuleb kindlasti märkida bioakumulatsiooni. See tähendab püsivate ainete, mida organism ei lagunda ega väljuta, kogunemist elusorganismidesse. Niisuguste ainete kontsentratsioon elusorganismides kasvab järsult toiduahela piires, samuti loomade vananedes. Bioakumulatiivsed mürkained ongi kõige ohtlikumad pikaealistele kiskjatele (näiteks hüljestele ja kotkastele). 6.1 Elavhõbeda toime inimesele Elavhõbeda toime inimese tervisele sõltub elavhõbeda keemilisest ühendist, doosist, kokkupuute ajast ja viisist
ressursside hulgaga, mida on vaja tarbimise rahuldamiseks ja saaste absorbeerimiseks (sidumiseks -looduslikeks komponentideks lahutamiseks, et neid taaskasutada aineringetes). Kuna ökosüsteemidel on erinev produktiivsus ja saaste sidumisvõime, siis vastava koefitsiendiga läbi arvutades saadaksegi arvestuslik pinnaühik. Ökoloogilise jalajälje (kui surve) ja bioakumulatsiooni (kui sidumisvõime) vahe avaldub ökoloogilise defitsiidina (ÖD). Mida suurem positiivne ökoloogiline defitsiit on, seda jätkusuutlikum on riik. Ja vastupidi (http://www.panda.org). Kasutatud kirjandus Annist, A., Jüssi, M., Oja, A., Post, R. (2000). Säästva arengu sõnaseletusi. Tallinn: SEI väljaanne nr 1. Arrow, K., Bolin,B., Costanza, R., Dasgupta, P., Folke, C., Holling, C.S., Jansson, B.-O., Levin, S
Sellist valikut nim, looduslikuks valikuks.Sugupõlvede jooksul vähehaaval toimuvat pärilike omaduste päärdumatut muutust nim. evolutsioonks. Väljasuremine-põhjused: Suur kasv-peetakse meelsasti jahti, spetsialiseerunud toiduvalik-eriti tundlikud keskkonnamuutuste suhtes. Aeglane sigimine-kaasneb suure kasvuga, aga ka liigisisene konkurents paaritumispartnerite pärast, asumine kürgel troofilise tasemel-tippröövloomad kannatavad rohkem bioakumulatsiooni all. Ka inimene on neid meelega hävitanud, ranged keskkonnanõuded või kitsas levila- liik satub ohtu,kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast.Kindlad rännuteed- aastad samu rännuteid kasutavate liikidele võivad saada saatuslikuks küttminie või kohalikud katastroofid. Elutsükli, struktuuri või käitumise erijooned, Liik on inimsele ohtlik-suurkiskjaid peetakse ohtlikuk ulukitele ja kariloomadele. Inimesesööjad vanad haiged loomad, kes on maitse suhu saanud.
ainete ja materjalide muundumisest tema tegevuse käigus ja nende sattumisest (paiskamisest) tagasi keskkonda. Kõik, mis võetakse loodusest, jõuab lõpuks sinna ka tagasi. Selle tagajärjel hakkavad inimkonna tegevus ja toodetud saast mõjustama ülimalt keerukaid looduslikke protsesse ja rikkuma nende senist tasakaalu. Eesti veeseaduse (1994) tähenduses on ohtlik aine element või ühend, mis mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustab või võib põhjustada ohtu inimese tervisele ning kahjustab või võib kahjustada teisi eluorganisme või ökosüsteeme. Inimesed on tootnud üle saja tuhande erineva kemikaali, s.t. aine, mida looduses ei esine. Enamuse kemikaalide kohta pole meil informatsiooni, kuidas nad 3 looduskeskkonnas liiguvad: kogunevad, hajuvad või kuidas ja kas nad mõjuvad elusorganismide, s.h. inimese, tervisele
Millistel liikidel on oht välja surra? 1. Suur kasv peetakse meelsasti jahti. 2. Aeglane sigimine elevant kannab 18 kuud, sinivaal saab suguküpseks 25 aastaselt ja sünnitab ühe järglase 2..5 a. vahedega. 3. Spetsialiseerunud toiduvalik Hiidpanda sööb ainult bambusevõrseid, teo- harksaba sööb ainult Pomacea perekonna tigusid. 4. Asumine kõrgel troofilisel tasemel tippröövloomad 3. Või veelgi kõrgemal tasemel tiiger, hunt, ahm, hülged, merikotkad jne. Kannatavad bioakumulatsiooni all. 5. Ranged keskkonnanõuded või kitsas levila Liik satub ohtu kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast (kasvukohast). Liblikaid ohustab lagendike, niitude ja karjamaade hävimine. Valgeselg-kirjurähn on hävimisohtu sattunud surnud ja surevaid puid sisaldavate lehtmetsade taandumise tõttu. 6. Kindlad rännuteed aastaid samu rännuteid kasutatavaile liikidele võivad saatuslikuks saada küttimine või kohalikud katastroofid. Valgeid-toonekurgi
Põllumajanduslikule reostusele tundlike piirkondade kaitseks määratletakse Veeseaduse alusel Eestis nitraaditundlikud alad. Nendel aladel on sõnniku ja mineraalväetiste kasutamine piiratum ning arvesse tuleb võtta erinõudeid Valgalalt võib veekogudesse ning põhjavette sattuda ka palju teisi aineid, mis võivad kahjustada ning tekitada reostust veekogudes ja põhjavees. Paljud sellised ohtlikud ained võivad oma mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustada ohtu inimeste tervisele, kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme. Sellised ohtlikud ained on kasutuses näiteks taimekaitsevahendites, neid hoitakse kemikaalide hoidlates, neid võib esineda erinevates seadmetes ning neid kasutatakse paljudes tööstuslikes tootmisprotsessides. Keskkonnaministri määruse alusel on kinnitatud ohtlike ainete nimistud, mis jaotavad need ained kahte nimistusse
bioloogilistes süsteemides inimmõju tagajärjel. Mõjutatud keskkond - Sotsiaalmajandusliku ja biofüüsikalise keskkonna osa, mis on muutunud inimmõju taga järel. Bioakumulatsioon aine kontsentratsiooni kasv organismides võrrelduna selle aine kontsentratsiooniga keskkonnas. ( Keemilised ühendid akumuleeruvad organismides kui on kogunetud ja ladustunud organismis kiiremini kui ainevahtuse käigus lagunenud või eristunud. ) Biokontsentratsioon - Eriline bioakumulatsiooni protsess kui aine kontsentratsioon organismis on kõrgem kui selle aine kontsentratsioon organismi ümbritsevas õhus või vees. (Enamasti puudutab organismile võõraid aineid/ühendeid.) Biomagnifikatsioon - Protsess, mille tulemusena on kõrgema toiduahela taseme organismis aine akumulatsioon suurem kui toidus olev kontsentratsioon (aine on üha suurema kontsentratsiooniga liikudes kõrgemale toiduahelas).
Hiidpanda sööb ainult bambusevõrseid. Teo-harksaba (kull) sööb ainult Pomacea perekonna tigusid, mida ta kaevab karbist välja oma konksukujulise nokaga. Elab Põhja-Ameerikas Florida mäestikualadel. Ka paljud putukaliigid on spetsialiseerunud konkreetsele taimele ussikeelest sõltuv pisiliblikaliik. 4. Asumine kõrgel troofilisel tasemel tippröövloomad 3. või veelgi kõrgemal tasemel tiiger, hunt, ahm, hülged, merikotkas, rabapistrik, valgepea-merikotkas. Kannatavad rohkem bioakumulatsiooni all. Ka inimene on neid meelega hävitanud kui ebasoovitavaid. 5. Ranged keskkonnanõuded või kitsas levila Liik satub ohtu kui ta sõltub mingist harvemaks muutuvast elupaigast (kasvukohast). Liblikaid ohustab lagendike, niitude ja karjamaade hävimine. Endla Reintam, 2008/2009 80 Valgeselg-kirjurähn on hävimisohtu sattunud surnud ja surevaid puid sisaldavate lehtmetsade taandumise tõttu. 6
annaabi.ee 
