„Inimene on see, kelleks ta end ise teeb.” (0)

„Inimene on see, kelleks ta end ise teeb.” (J.-P. Sartre) Meie   ümber   on   palju   erinevaid   inimesi   ning   kehadega   igati   võrdne   arv   on   ka   inimloomusi   ja
mõttemaailmu. Kõik isiksused siin ilma peal on aga erinevad, alati kellegi kindla isiku poolt loodud,
ilma kõrvalise abita, ei saa ju keegi muuta kellegi teise olemust ilma, et too mõistuse- ja mõtte
omanik selles protsessis kuidagi kaasa lööks. Iga inimene kujundab ise ja ainult ise oma tulevikku,
inimene on see, kelleks ta end ise teeb. Kogu inimese olemus, tema „ise”, on peidus tema mõtetes ja tunnetes. Kui keegi aina kahtleb ning
mõtleb iseendast vaid negatiivsetes toonides, siis ei lähe mööda palju aega kuni ta sisemus ka
päriselt tema mõttekujutlusele vastab. Õnneks aga kehtib sama põhimõte ka positiivse mõtlemise
puhul. Näiteks seni kuni A. Camus`e teosest   „Katk” tuntud doktor Rieux päevast-päeva südant
valutas  seoses  katku  ja   tulevikuga  ei   läinud   ta  olemine   kuidagi   paremaks,   vastupidi,  kurnavad
tööpäevad   kipusid   tast   ka   viimse   jõunatukese   välja   pigistavat.   Hiljem   aga,   kui   ta   turjale   oli
kuhjunud   juba   nii   palju   päevi   muret     ja   mõtteid,   muutus   see   kurbus   justkui   suure   rõhu   all
ükskõiksuseks - ta meeleolu ei olnud enam nii all kui katku algfaasis, ei saa öelda ka et ta nüüd
rõõmus oleks olnud, aga ükskõiksus oli miski, mis tal enam katkust hoolida ei lasknud ning ta
sisimas rahulikumaks ning ta südame kõvemaks tegi. Tihtilugu aga ei suuda inimesed ennast kellekski ega millekski kindlaks vormida, palju lihtsam on
ju ennast mingisuguse nii öelda valmis vormi külge pookida, mis jätab sulle küll vormis kindla kuju
võtmiseks suured vabadused aga paneb kenasti ja turvaliselt paika välimised piirid ehk persooni
uskumised   ja   tegemised.   Üheks   selliseks   vormiks   on   näiteks   usk,   mida   juba   eelpool   mainitud
raamatus kehastas suurepäraselt kirikumees Paneloux. Ta keeldus uskumast et jumala kindel soov
on koos täiskasvanutega  ka laste  surm.  Ta  oli ju  ise maininud, et  katk tuli linnale  karistuseks
sealsete inimeste pattude eest, samas aga, nagu nagu nad kõik ühel nõul olid, ei saa väikestel lastel
patte olla, olgugi et viimaseid suri koos täiskasvanutega läbisegi nagu inimesi ikka. Paneloux aga ei
paistnudki hoolivat sellest suurest vastuolust, tuli see ju jutuks vaid korra. Tema toetus kenasti oma
usule   ning   lootis   Jumala   armule   ning   iseenda   hinge   puhtusele.   Kahjuks   aga   ei   olnud   katk
karvavõrdki seotud jumalaga ning viis kaasa ka tema. Alati ei pruugi aga inimene ennast ise alateadlikult paremuse ja heaolu poole suunata, inimesest
võib   saada   ka   iseenda   vang   ning   seda   just   eelpool   mainitud   omaenda   halbadesse   mõtetesse
takerdumise tagajärjel. Kaudselt võivad isiksust sellise protsessi puhul mõjutada teda ümbritsev
keskkond   ja   inimesed.   Suurepärase   näitena   võib   tuua   raamatutegelase   Cottardi,   kellega   lugeja
tutvub  peale tema ebaõnnestunud enesetapukatset. Cottardile meeldis katk, kuna ta oli hingel lasus
mingisugune   teadmata   süü   ning   kuna   katku   ajal   oli   politsei   ning   teiste   ametivõimude   tegevus
häiritud võis ta rahulikult, vahistamist kartmata hingata. Mida suurema hooga aga katk raugema
hakkas, seda närvilisemaks läks taas Cottard, kuna lähemale tuli hetk, kus tema arust pidi taastuma
ametivõimude töö sujuvus ning see tähendas talle teadagi mida – vabadusekaotust. Need mõtted
viisid ta katku lõpupäevil sellisele meeleheitele et ta vististi hulluks läks ning linnaväravate avamise
päeval end oma korterisse barrikateeris ning valimatult aknast revolvrit paugutama hakkas. Viimane
teguviis äratas muidugi politsei tähelepanu ning tema suurim hirm sai teoks – ta viidi väevõimuga
oma korterist minema. Eks meil kõigil ole oma head ja vead kuid alati tuleb endas üles leida see parim ning seda parimat
paisutada seni kuni see on täitnud kogu su olemuse, kõik on meie enda kätes ning nagu ka Paul-Erik
Rummo on öelnud: „Iga mees on oma saatuse sepp ning oma õnne valaja:”