50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-09-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AngelOfMercy
Õppematerjali autor
Essee Mis on õnn? "Happiness is a direction, not a place" - Sydney J. Harris. Kõik inimesed soovivad olla õnnelikud, kuid tihti ei teata, mis see õnn tegelikult on. Sellel sõnal ei saagi olla ühtset definitsiooni, sest õnn ei saa olla mingi üks kindle asi. Ometigi otsitakse õnne, püütakse seda saavutada ja sellest iga hinna eest kinni hoida. Tihti ei taibata aga seda, et selline pühendumus õnnelik olemisele ei pruugi tegelikult õnnelikuks teha. Läbi aegade on spekuleeritud selle üle, kas raha võib teha inimese õnnelikuks või mitte. Ka sellele küsimusele ei saa olla kindlat vastust. Ma arvan, et mingil määral on tänapäeval kõigil raha vaja, et olla õnnelik. Aga kui palju seda vaja on...see sõltub juba inimesest
tema oli unistanud teistsugusest kodust. Noorik lootis suurt laant harjumuspärase eluga ning kus võiks rõõmust laulda, mitte aga soist maad, mis noorele naisele hingelähedane polnud. Veed Krõõda silmist hakkasid voolama juba oma esimest last kandes, kui tema meele tegi kurvaks Andrese kurjustamine. Pisarad jätkusid, mil Andres enam naise kurvastuse vastu huvi ei tundnud, naist justkui ei märganudki. Laste sündides, kui tavaliselt on inimesed täis õnne ja armastust, oli Krõõt õnnetu, et ei sünnitanud Andresele poega, sest tütarde üle Andres rõõmu ei tundnud. Andres ootas, et sünniks kohapärija, mistõttu Krõõt tundis end süüdi, et ei sündinud poisslaps. Perenaisel polnud unistusi, oli vaid teadmine perenaiseks olemisest, kellel on kanda rasked kohustused. Andrese püüdlused parema elu poole ei viinud teda sihile. Unistus helgest tulevikust Vargamäe Eesperes jäigi unistuseks, sest looduslikud olud ei lasknud mehel teha
Andres armastas oma maad ja tööd, kuid tema liigne töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu nii naise, lapsed, pere, kui ka vabaaja ja lõõgastumise. Temast sai tõsine ja kinnine peremees, kelle jaoks töö on tähtsaim asi. Andresel oli Vargamäest oma kindel ettekujutus ja terve oma elu püüdles ta selle eesmärgi poole. Armastusest maa vastu kujunes hoopiski võitlus maaga ja seepärast ei kaasnenud tema tööga õnne. Töö võttis naeratuse Andrese naiste ja laste nägudelt. Naeratusega ringi jooksnud lapsed hakkasid peitma oma heameelt isa eest, kuna teadsid, et ta ei kiidaks seda heaks. Krõõt muutus vaguraks naiseks, kes kuulas koguaeg mehe sõna ega julgenud kunagi vastu hakata, isegi kui töö käis üle jõu. Rasketel aegadel käis ta nutmas ema kirstu juures. Ka Andrese teine naine, Mari kaotas oskuse elust rõõmu tunda, kui oli saanud perenaiseks. Suureks kasvades
Miks Vargamäelased õnne ei leidnud? Vargamäe asus keset rabasi ja soid, seal kasvasid vaid üksikud kidurad männid ja karjamaadki olid suurelt osalt vee all,see tegi põlluharimise väga raskeks. Selline ümbruskond jättis jälje kõigile Vargamäe elanikele, võib-olla oli sellepärast raske Vargamäelastel oma õnne leida. Krõõdaga esmakordselt Vargamäele tulnud Andres ei näinud Vargamäed sellisena nagu see oli, vaid nägi seda, milline peaks Vargamäe tulevikus välja nägema. Kellelgi ei lasknud ta puhata, kõige vähem endal ja oma naisel, kes pidi väga palju vaeva nägema, et aidata oma meest teel tema unistuste täitumise poole. Pealegi ei saanud Vargamäel kunagi töö otsa, ikka tulid uued hädad ja uued takistused. Andrese jaoks oleks ehk õnn olnud see, kui Vargamäe
Miks Vargamäelased õnne ei leidnud? Erinevatel inimestel on elus erinevad eesmärgid, erinevad unistused ja lootused, erinevad arusaamad ning ideaalid. Kuid üks asi on ühine kõigil kõik me otsime õnne. Mõned teadlikult, teised mitte. Kuid keegi meist ei taha oma elule tagasi vaadates tunda muud kui õnne, rahulolu ja heameelt ning tunda, et oleme oma elu õigesti elanud. Nii oli ka kõigi Vargamäelastega. Kui Andres esmakordselt koos Krõõdaga Vargamäelt üles läks, oli ta täidetud unistuste ja lootusetega. Ta arvas, et see on just see koht, kust ta oma õnne leiab. Kahjuks läks vastupidi, elu Vargamäel ei kujunenud õnnelikuks. Ajapikku kadusid sealt naer ja rõõm, perenaised nutsid ja peremees kalgistus ning noored pidid oma õnne salajas hoidma.
Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha
peremeest Andrest. Andres tegi tööd rõõmuga, ning see tegi teisi inimesi näiteks tema naabrimeest Pearut kadedaks. Pearu jälgis aegajalt Andrest kellel kogu aeg olid käed jalad tööd täis kuid tema oli pigem kõrtsis sakste toas või kusagil küla peal ajas kasvõi mustlastega juttu aga tööd tegi ta niivähe kui võimalik. Töökas oli ka Andrese naine Krõõt ka temal jagus alati tööd. Töö tõi Vargamäele õnne ja edu kuid seda siiski mitte kogu aeg, näiteks kui Krõõt oli peale viimast sünnitust väga nõrk, teadis ta, nurgavoodisse minnes et siit ta enam ei tõuse, nii ka oli. Enne Krõõda surma mõistis Andres, et töö ei pruugi siin ilmas kõike head tuua. Andrese unistus oli kõik mis Vargamäel oli muuta paremaks, ta tegi selle nimel tööd ja nägi vaeva, kuid vahel ei olene kõik inimesest endast, vaid saatusest. Vargamäel lõi välja naabrite vaheline kadedus
Rõõm ja mure Vargamäel Maailmas on alati kaks poolt kokku loodud. Taevas ja maa, vasak ja parem, rõõm ja mure.Vargamägi ei erinenud selles mõttes mitte millegi poolest tervest maailmast. Sealgi nuteti raskuste tõttu, aga nuteti ka seepärast, et aastate eest lahkudes ei nähtud õnne, mida alles tagasi tulles mõisteti. Kuid Vargamäelaste õnnelikud hetked olid loetud ja muret sealjuures tuli pisku õnnega tihtipeale kahekordselt. Miks nii ? ,, mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, laste käes ? ,, Nii unistas noor Andres, äsja saabunud ja entusiastlik. See oli suur unistus, mille teostamisest sai tema elu eesmärk. Ta hingas, joobus ja elas Vargamäest, mille soiste aladega ta võitles ja mida samal ajal armastas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid