August gailiti novellianalüüsid (4)

Ristisõitjad
Kirjanik kujutab oma novellis vastikut ja masendavat maailma, kuhu preester on oma ameti tõttu juhtunud. Tema ülesandeks on surmaminejatele jutlust pidada või nende pihtimust kuulata. Tegevus algab agulis, rõhutud ja räpases meeleolus. Eemal suitses vabrik, mille tolm kattis nii taimed kui lapste näod, nii aknad kui terved tänavad. Ilm oli veel palav ja see lisas olustikule veel ebameeldivaid külgi.
Preestri esimene käik oli Anna Raudani juurde. Kuigi nimi on üsna keskpärane, mõjub see isikupäraselt ja kõlavalt- täpselt Gailiti stiil. Surija , lämbuvalt köhides ja abipaluvate silmadega , püüdis rääkida preestrile ruttu, ruttu oma rohketest lastest ja suurest armust, tahtis kõik hingelt ära saada. Kui naine lõpuks hinge heitis, andis abikaasa preestrile raha, ise tigedalt urisedes taevasõidupileti rahast, kuid preester lükkas põlastusega käe eemale ja käskis hoolitseda koolnu laiba eest ning läks majast välja. Kogu situatsioon kajastas inimeste ääretut vaesust ja viletsust.
Preester leiab kiiresti kosutust eelnenud vastikust situatsioonist, kui läheb mere äärde jalutama . Ta unistab oma kihlatust, kelle nimi on Inriid Agne. Taas üks huvitav nimi. Kui ta jalutuskäigult koju jõuab, ootab teda seal vangiametnik ja käsib tal kaasa tulla. Preestril on paha tuju, ta vihkab hukkamõistetuid, aga kuna teda on oodatud ja tegemist on ülimalt pakilise hukkamisega, siis preester ei saa ennast välja keerutada. Hukkamõistetu nimi oli Jaan Randus, preester oli temaga lapsepõlvesõber olnud. Iseloomustus Jaanist , kui noorest poisist, kes kaitses linde ja üleüldse loomi, mõjus üsna grotesksena, kui see sama mees oli nüüd kuulutatud üliohtlikuks kurjategijaks.
Kui preester vangi juurde jõudis, tahtis ta hakata kohe palveid lugema hakata, aga teine katkestas teda, ta ei tahtnud palveid, ta tahtis ainult pihtida ja võita aega koiduni, sest siis võidaks tema hukkamist edasi lükata.
Terve vestlus ei avalda, miks Jaan Randus hukka on mõistetud, kuid vihjeks annab autor nii palju, et ta on väsinud möllust, kahtlustamisest, varjamisest, kas ka põgenemisest? Jaan kirjeldab sõja-aastaid ja kuidas need tema psüühikale mõjunud on. Ta on vihane ja kurb elu pärast: „Elame vaid tänapäeva sensatsioonile, ealgi hingamata täie kopsuga.“
Ta räägib sellest, kui mõttetu on ühe sõduri, ristisõitja tähtsus, tema tähtsus. Jaani armastus kodumaa vastu, vaprus ja julgus selle eest võidelda osutuks tarbetuks, sest keegi seda ei austanud. Kuigi Jaan räägib kuidas ta surma ei karda , hiljem sõites hukkamiskohta, haarab teda paanika . Tegelikult oli kogu vestlus(võiks öelda ka monoloog) väga seosetu ja paaniline. Jaan üritas leida kiiruga mingi mõtte enda elule või mingi tähenduse oma olemasolule aja jooksul, mil valvuritel sai kõrini tema järgi ootamisest.
Kohtumised Anu Raudani ja Jaan Randusega mõjusid preestrile laastavalt, ta tundis ennast nii halvasti, et kogu tema minevik on olnud kui raske unenägu ja ta seadis eesmärgiks leida uue tee ja uue tõe. Tema selgushetk mõjus üsna nagu püänt, sest eelnevalt võis aru saada, et ta on rahul jumala teenimisega.
Peetrus Kuppelvaar
Novelli algus oli juba kergelt koomiline . Kui Peedu talu peremees lõpuks ometi hinge heitis, ei suutnud poeg säärast õnne uskuda . Just nimelt õnne, sest isa oli põikpea, ihnuskoi ja karmi käega. Peetrus ehk mõtles, et on Jaagust erinev, aga need, kes koolnut tundsid, nägid kohe ära, et poeg on isa suust kukkunud. Peetrus Kuppelvaare hakkamist täis suhtumine mõjus mulle koomiliselt- ei sallinud pikka juttu , tahtis matused ülejala kiiresti ära teha ja taas tööle minna. Ju siis isa oli nii kuri ja võimukas, et Peetrus ei pidanud teda endale põhjustatud kannatuste pärast kalliste matuste vääriliseks. Pealegi, tema surma sai nii kaua oodatud, et Peetrus tahtis aega raiskamata oma plaane ellu viia.
Kõigepealt läks ta Ränireeki tallu , et omale naine võtta. Peetrusel polnud aega passida, talu läheb perenaiseta päris hukka ja usaldusväärseid inimesi ka nappis. Peetrus küsis Ränireekilt kaugelt karjudes kas tema tütar Kadri on nõus mehele tulema . „Kui ei, siis pole mõtet hobustki õue pöörata,“ ütles Peetrus Kuppelvaare. Kadri oli häbelik, ei julgenud silmigi tõsta, jäi isa kõrvale seisma, sõrmede vahel põlleäärt vedades. Ränireek tutvustas tütrele olukorda ja juba oligi nagu asi otsustatud- Peetrus haarast tüdrukult pihast kinni ja ratsutati õpetaja juurde.
Nüüd oli Peedu talus perenaine - rõõmus, õnnelik, jooksis ja talitas väsimata, kuigi ei kuulnud mehelt ühtki lahket sõna. Peetrus Kuppelvaar oli vali, tal polnud vähematki õrnust, vaatles naist kui lihtsat tööriista, kiirustas ja hurjutas teda samuti kui teenijaid. Poeg oli täpselt samasugune nagu tema isa Jaan. Kuid esimese abieluaasta lõpuks jäi Kadri haigeks ja Peetrus sai selle peale hirmus vihaseks. Naine oli nüüd ju tarbetu ja isegi kui terveks oleks saanud, poleks temast täit elujõudu ja töölooma. Seni kui Peetrus naise surma ootas, käis ta juba Paaslangil uut vaatamas.
Paaslangil läks üsna libedalt, kuigi Peetrus sealse peremehe oma sõimlemisega välja vihastas. Nüüd oligi uus pereanaine Peetrusega Kadri surma ootejärjekorras. Kui Kadri sellest teada sai, tegi ta ise endale lõpu- jõi äädikhappet.
Veidi aja pärast oli uus perenaine Salme Peedul, kuid too astus roostetanud naela otsa ja heitis voodi. Peetrus sai naise peale vihaseks, lubas peksa anda, kui surra kavatseb. Salme palus arsti, õpetajat, kuid oli töö aeg ja Peetrus ei raatsinud päeva niisama viita. Kolmandal ööl Salme surigi.
Peetrus Kuppelvaar oli päris tusane ega teadnud kuhu nüüd kosima minna, sest jutt tema talu naistest, kes surid kui kärbsed, levis kiiresti. Peetrus valis välja koolmeistri tütre Liida, kuid temaga kaasnes suur suguvõsa ja mitmed asjatamised ja tingimused. Pulmad peeti uhked ja põhjalikud, Peetrus ootas vaid nende lõppu, et saaks jälle kord töö juurde, nüüd on perenaine ka kodus.
Esimesel hommikul aga Liide ei viitsinud voodist tõusta ja hakkas kohe Peetrusele vastu. Oleks kõike muud oodanud pärast kahe naise surma, aga mitte laiskust. Peedul käisid külalised- sugulased, tuttavad, sõbrannad, kelle pärast igapäev tapeti kana , part või kalkun . Peetrust vihastas kohutavalt selline käitumine, sest temale ei meeldinud lõbustused, tantsimine , seltskond- tema tahtis vaid tööd teha ning ükspäev suures vihahoos lõi ta Liidel vere välja.
Kuid Liide polnud mingi lihtne tüdruk, keda saab lüüa ja vait panna, vaid jonniva isiksusega. Krabas Peedult kättejuhtuva varanduse ja põgenes koju tagasi. Kui Peetrus keskkööl koju jõudis oli ta pigem õnnelik kui kurb. Hiljem läks Almusele, et Liidest lahutust saada, kuid see polnud nii lihtne, sest peksu eest taheti teda kohtusse kaevata. Kuid lõppuks, kui Peetrus Kuppelvaar pakkus lahutuse eest viissada rubla , kullast käevõru, lehma ja väikest orelit hakati asja kaaluma. Siiski otsustati Peetrusele lahutus anda.
Koduteel nägi ta popsi kena tütart ja otsustas tolle ära võtta. Pops polnud nii vaimustusest sellest ideest kui tütar. Teel kirikusse vaatles Kuppelvaar esimene kord lähemalt enda kõrval istujat. Oli tundmus nagu oleks ta kõrval midagi vääruslikku ja kallist. Ta tahtis lausuda midagi lahket, ei osanud, andis siis hobusele piitsa ja ütles:“ Vaata, et sa vankrist maha ei kuku , tee on nii auklik!“ See oli küll kõige lahkem lause Peetrus Kuppelvaare suust terve novelli jooksul.
Kuid kirikuõpetaja protesteeris abielu vastu. Isegi Peetruse ülestunnistused, et eelmised naised viidi tallu kui tööloomad, aga selle tahab endale ikka päris naiseks ei mõjunud kirikuõpetajale. Ja Peetrus ja Minna pidid tühjalt ära minema. Tagasiteel peatas Peetrus hobuse, palus naisel oodata ja läks kirikusse ja lausus seal:“Issand Jumal, hoia seda popsi tütart ning ära lase tal ära surra või kuidagi teisiti raisku minna!“ Rohkem ta midagi öelda ei osanud, arvates, et on kõik teinud, mida tarvis ja läks naise juurde tagasi, et sõita rõõmsalt Peedu poole.
See oli vist armumine esimesest silmapilgust. Gailit ehk mõtles seda novelli kirjutades, et mõni naine polnud jumala tahtest mõeldud Peetrusega abielluma ja nii kaua kuni ta valesi otsuseid tegi, läks ka kõik rappa. See, et Gailit jätab Minna suhtes tuleviku lahtiseks, annab vihje sellele, et küllap kõik õnnestus.
Kogu novell on kergelt koomiline ja rõõmsameelne, vaatamata naiste ja isa surmale .