Praktiline töö · Avasin kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus hakkas aeglaselt tilkuma keeduklaasi. · Reguleerisin kolonni voolutuskiiruseks ligikaudu 1ml/min · Kui vedeliku tase langes geeli pinnani sulgesin kiiresti väljavooluava. · 1ml pipetiga sisestasin ühtlaselt geeli pinnale uuritava proovi, mis koosnes: 1. Dekstraansinisest 3mg/ml 2. Müoglobiinist 6mg/ml 3. ONP aspartaadist 0,3mg/ml · Kolonn oli eelnevalt täidetud elueerimislahusega mille pH = 7,5 ja koosnes: 1. 20mM Tris/HCl 2. 0,15M NaCl · Kandsin pipeti abil proovile umb. 1ml voolutuslahust ja lasin sellel täidisesse imbuda, sama protsessi kordasin veel korra. · Voolutasin kolonni 1ml/min ja kogusin fraktsioonid 2ml kaupa katseklaasidesse. · Mõõtsin kõigi fraktsioonide neeldumismaksimumid spektrofotomeeril. Eelnevalt oli kolonnist jõdnud
kurnatus, unetus, nägemise probleemid, kuulmise kaotamine, südame kloppimine, raskused hingamisel, ärevushood, kõnehäired, maitsemeele kaotamine, mälukaotus, liigestevalu ja palju muud. Järgnevad kroonilised haigused ägenesid aspartaami manustamisega: ajukasvajad, multiskleroos, kroonilise väsimuse sündroom, Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi, lümfoom, sünnidefektid, suhkruhaigus ja mõned teised. Aspartaam koosneb kolmest kemikaalist: aspartaadist, fenüülalaniinist ja metanoolist. Seega saab aspartaami liigitada vaid keemiliste mürkainete hulka. Vaatleme lähedalt aspartaami koostisaineid: Aspartaat (aspartaat hape) 40% koostisest samuti sisaldub aspartaadis glütamaat hape. Mõlemad ained põhjustavad tõsiseid neuroloogilisi häireid ja tervet müriaadi muid sümptoome. Liiga palju glütamaati või aspartaati tapab teatud aju neuronid ja laseb ajurakkudesse üleliia kaltsiumit
meetod, mis baseerub segus olevate ainete molekulmasside erinevusele.Geelkromotograafias viiakse protsess läbi kinnises süsteemis-kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurjusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulide dimensiooniga. Geelkromotograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist,agaroosist või polüakrüülamiididst. Kolonni lastakse mingi segu(minu segu koosnes: dekstraansinisest,müoglobiinist, DNP-aspartaadist). Kolonni alumisse ossa pannakse klaasvill(takistus).Kogu töö põhimõte on selles, et kolonnist väljuvad ained oma molekulmasside järgi, see tähendab, et molekulid, mis on liiga suured, et mahtuda geeli pooridesse, tulevad kolonnist läbi esimesena. Kõige väiksemad molekulid aga takistuvad pooridesse, ning väljuvad geelist viimastena.Katse käigus pidi lisama kolonni pidevalt elueerimisvedelikku (kasutasin
20.65 30.65 40.65 50.65 60.65 70.65 80.65 90.65 Eluaadi maht, ml Esimesena väljus dekstraansinine, mille kontsentratsioon on üsna väikene. Kuna see väljus esimesena, siis on ka tegu kõige suurema molekulmassiga ainega. Teisena väljus müoglobiin, mille kontsentratsioon on juba ligikaudu 10 korda suurem. See väljus kolonnist teisena, mis tähendab, et selle molekulmass on väiksem dekstraansinisest, aga suurem DNP-aspartaadist. Viimasena väljus DNP-aspartaat, mille kontsentratsioon on enam-vähem sarnane müoglobiinile. Viimasena väljununa on selle aine molekulmass kõige väiksem. Eluaadi maht kuni dekstraansinise kõrgeima kontsentratsioonini (kaasa arvatud on) Vxmin = Vv = 24,65 ml Eluaadi maht kuni valgu kõige kõrgema kontsentratsiooniga (kaasa arvatud) väljumiseni Vx=44,65 ml Eluaadi maht kolonnist viimasena väljunud kõrgeima kontsentratsiooniga (kaasa
fraktsioonide elueerumis-mahud, milles vastava aine kontsentratsioon on kõige kõrgem. Töö käik: Märkisin üles kolonni iseloomustavad suurused. Avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahusel lasin voolata kolonni kuni vedeliku tase langes täidise pinnani. Samal ajal reguleerisin kolonni voolukiirus umbkaudu kiiruseni 0,7-1,0 ml/min. Segu doseerisin kolonni 0,5 ml. Segu koosneb 2 mg/ml dekstraansinisest; 1,5 mg/ml müoglobiinist ja 0,3 mg/mlDNP-aspartaadist. Kui proov oli liikunud täidisesse lisasin pipeti abil geeli pinnale väikese kogus voolutit ja lasin sellel sisse imbuda. Siis kandsin geeli pinnale suurema kogus voolutuslahust, lisasin seda pidevalt vastavalt vajadusele. Avasin väljavoolu ning hakkasin koguma voolutit, kuni kõige kiiremini liikuv lahuse komponent jõudis kolonni alaossa. Ühendatud fraktsiooni mahu mõõtsin pärast. Alustasin eluaadi kogumist 2 ml mahuga fraktsioonidena. Elueerimise lõpetasin, kui väljus
4C aminohapped oksaloatsetaadiks 5C aminohapped α-ketoglutaraadiks Kõik 20 aminohapet liiguvad uuel kujul tsitraaditsüklisse. 12. Kirjeldage puriin- ja pürimidiinnukleotiidide biosünteesi. Puriin sünteesiks kasutatakse glütsiini, aspartaati, glutamiini, CO2, formüüljääki. Tegu on de novo sünteesiga. Esiteks sünteesitakse Riboos-5-fosfaadist Fosforibosüülpürofosfaat (PRPP), mille külge ehitatakse fragmentide liitmisega Puriintuum. Pürimidiin sünteesitakse Aspartaadist, C₂ ja N₃ tulevad Karbamoüülfosfaadist. Sünteesitakse eraldi terviklik Pürimidiintuum ja see kantakse PRPP'le 13. Kirjeldage organite metaboolset spetsialiseerumist. Organite metaboolsed aktiivsused erinevad sõltuvalt biomolekulide kasutamisest. Ajukoes pole energiavarusid (pidev glükoosiga varustamine) 60% glükoosist kulub ajus. (60-70% sellest Na-K potentsiaali hoidmiseks) Skeletilihastes on 75% glükogeenist. Aktiivses lihases tekib palju püruvaati
Maksimaalne elueerimismaht Vxmax= Vt-Vg => 83,41-8,341 = 75,069 Fraktsioonide üldarv n= Vxmax/2 => 42,84/2 = 37,5 Katseklaasistatiivi asetati 38 katseklaasi nummerdatult. Seejärel avati kolonni väljavooluava ja reguleeriti kiirus optimaalseks (2 ml fraktsiooni kogumiseks kulub 2-3 minutit). Kui vedeliku tase kolonnis langes täidise pinnani, suleti kolonni väljavooluava ja kolonni sisestati pipetiga 0,5 ml uuritav proov, mis koosnes dekstraansinisest, müoglobiinist ja DNP- aspartaadist. Seejärel lisati vooluti, mis tagas, et uuritava proovi imendumise geeli. Kui proov oli imendunud, siis lasti voolutil tilkuda kolonni ühtlase kiirusega. Uuritavas segus olid kõik komponendid värvilised, seega oli komponentide lahutamine visuaalselt jälgitav. Senikaua, kuni kolonni alaossa pole veel jõudnud kõige kiiremini liikuv komponent, väljub kolonnist puhas vooluti, seda ei pea 2 ml fraktsioonidena koguma, kuna see poleks otstarbekas
maksimaalne elueerimismaht Vxmax = Vt Vg = 75,407,54 = 67,86 ml. Fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; n = V xmax/2 = 67,86/2 = 33,93. Avasin kolonni vooluava ning täidise kohal olev voolutuslahus hakkas aeglaselt mööda kolonni liikuma. Vedeliku tasemel lasin langeda kuni täidise pinnani, sulgesin kolonni vooluava ning panin peale uuritavat proovi, mis koosnes: dekstraansinisest, müoglobiinist ja DNP-aspartaadist. Dekstraansinine väljub minimaalse väljumismahuga ning tänu sellele on komponentide lahutumine paremini jälgitav. Kolonni voolutamine Võtsin uuritavat proovi 0,5 ml ning lasin sel voolata geeli pinnale võimalikult ühtlaselt. Seejärel avasin voolutusava ning kuni alaossa jõudis kõige kiiremini liikuv osa, milleks on dekstraansinine, väljus kolonnist puhas vooluti, mille kogusin ühendatud fraktsioonina (16,75 ml). Seda kogusin sinnamaani, kuni nägin kolonnis, et
kontsentratsioonida fraktsiooni eluaadi maht , mis on veidi suurem, kui katseliselt saadud tulemus. Tulemuste erinevus arvutusliku ja katselise vahel võis tulla kas arvutustel tehtud ümardustest või kogenematusest antud katse meetodi läbiviimisel. Liikuvustegur : Järeldused: Antud laboratoorse töö käigus lahutasin kolmekomponentse uuritava lahuse geelkromatograafia meetodit kasutades. Uuritav segu koosnes dekstraansinisest, müoglobiinist ja DNP-aspartaadist. Kõige väiksema molekulmassiga neist oli dekstraansinine, mis väljus kolonnist esimesena, ja kõige suurema molekulmassiga neist oli DNP-aspartaat, mis väljus kolonnist viimasena. Liikuvusteguri väärtus tuli arvutuslikult 0,185, mis jääb ilusti ettemääratus vahemikku .
3) Laktaadi kuhjumine Ammoniaagi taseme kontroll: 1) Salvestamine Gln ja Ala vormis 2) Kasutamine aminohapete sünteesiks 3) Ammoniumsoolade teke 4) Kasutamine karbamiidi sünteesis Karbamiidi süntees Karbamiidi süntees on inimkehas ammoniaagi detoksikatsiooni põhiline rada. Karbamiid on aminohapete metabolismi põhiline lõpp-produkt. Trans- ja desamiinimine võtab aminohapetelt aminorühma: karbamiidi üks lämmastik pärineb ammoniaagist, teine aga aspartaadist (algselt mõlemad on pärit glutamaadist). Karbamiidi süntees toimub maksas ureeatsüklis. Transporditakse verega neerudesse ning väljutatakse uureaga. Tsükli käigus toimub ületoksilise ammoniaagi detoksikatsioon karbamiidiks. Sünteesi esimesed reaktsioonid toimuvad mitokondri maatriksis, edasised aga tsütoplasmas. Karbamiidi sünteesi allosteeriline võtmeregulaator on N-atsetüülglutamaat. Neerupuudulikkus ja neerukivid
Moodustusid mikrokerad e. nn ürgrakud. Kui S. Fox kuumutas aminohapete segu laavatükil, siis moodustusid polüpeptiidid (proteinoidid), mis kokkupuutel külma veega moodustasid mikrokerasid. Proteinoidid moodustavad vees teatud tingimustel valgulise membraaniga ümbritsetud kerakesi ehk ürgrakke (protocells). Mikrobioloogia I 2017 • Pindaktiivsed peptiidid, mis koosnevad 4-10 glütsiinist (hüdrofoobne aminohape) ja kahest aspartaadist (hüdrofiilne aminohape) assambleeruvad vees neutraalses keskkonnas nanotorudeks ja nanokerakesteks. Nanotoru elektronmikrosk oobis Mikrobioloogia I 2017 • Lühikesed pindaktiivsed peptiidid (üks ots hüdrofiilne, teine hüdrofoobne) on võimelised moodustama membraani ja
Siis tekib tsükliline imidisoolrühm. Seejärel toimub süsinikuaatomite lisamine imidasoolrühmale ning kõige lõpuks toimub imidasoolkarboksülaadi fosforüleerimine ja väljatõrjumine aminorühma poolt. 3 Purimidiinnukleotiidide biosüntees. Pürimidiintuuma C2 ja N3 aatomid tulevad karbomoüülfosfaadist, ülejäänud aspartaadist. Erinevalt puriinnukleotiidide de novo sünteesist sünteesitakse eraldi terviklik pürimidiintuum ja seejärel kantakse fosforibosüülfosfaadile, misjäel tekib vaheühend orotidiinmonofosfaat. Selle baasil sünteesitakse uridiilmonofosfaat. Uridiilmonofosfaadi baasil sünteesitakse tsütosiintrifosfaat. 13. Kirjeldage organite metaboolset spetsialiseerumist. Organite metaboolsed ekstiivsused erinevad sõltuvalt sellest, milliseid biomolekule nad kasutavad energia allikatena.
Puriintuuma ülesehitamine: 1. Glütsiini lisamine fosforibosüülamiini aminorühmale 2. Formüülgrupi ülekanne glütsiinijäägile 3. Amiidrühma fosforüleerimine ja konverteerumine amidiiniks 4. Tsüklilise imidisoolrühma teke 5. Süsinikuaatomite imidasoolrühmale lisamine 6. Imidasoolkarboksülaadi fosforüleerimine ja väljatõrjumine aminorühma poolt Purimidiinnukleotiidi biosüntees Pürimidiintuuma C2 ja N3 aatomid tulevad karbamoüülfosfaadist, ülejäänud aspartaadist · Erinevalt puriinnukleotiidide de novo sünteesist sünteesitakse eraldi terviklik pürimidiintuum ja seejärel kantakse PRPP-le: · Tekib vaheühend orotidiinmonofosfaat 13. Kirjeldage organite metaboolset spetsialiseerumist. V: Organite metaboolsete aktiivsuste erinevused tulenevad nende poolt kasutatava energiaallika erinevusest. Aju glükoos; Skeletlihas glükoos, rasvhapped, ketokehad; Südamelihas rasvhapped. Maks varustab kogu keha energiaga pm
pürimidiinide oma mitte. Rakkudele on energeetiliselt ratsionaalne säästa lämmastikaluseid edasisest degradatsioonist ning lülitada nad uuesti nukleotiidide sünteesi. Puriinide ja pürimidiinide sünteesi erinevused: pürimidiine ei sünteesita nukleotiidide derivaatidena. Pürimidiinide puhul sünteesitakse lämmastikalus enne kui lisatakse riboos-5-fosfaat. Pürimidiinringi kõik 4 C ja 2 N aatomit pärinevad karbamoüül-P ja aspartaadist. 2. Puriini ringsüsteem ehitatakse üles riboos-5-P baasil. IMP insuliin-5'-monofosfaat, tema baasil sünteesitakse AMP ja GMP. Sünteesis kasutatavad aminohapped: Glu, Gly, Gln, Asp. AMP süntees: (1) 6-O asendamine aspartaadiga (2) fumaraadi mittehüdrolüütiline eraldamine. GMP süntees: (1) oksüdatsioon C2 juures (2) Amiidi-N ülekanne glutamiinilt. 3. Puriinide 'säästmine' reaktsioone katalüüsivad fosforibosüültransferaasid
1. ammoniaagi salvestamine Gln ja Ala vormis. 2. ammoniaagi kasutamine asendatavate aminohapete biosünteesiks. 3. ammooniumisoolade teke. 4. ammoniaagi lülitumine karbamiidi biosünteesi. Karbamiid on ammoniaagi väljutamise põhitee. Karbamiidi biosüntees. Karbamiid (uurea, kusiaine) on aminohapete metabolismi peamine lõpp- produkt. Karbamiidimolekuli lämmastik pärineb otseselt ammoniaagist ja aspartaadist. Karbamiidis salvestatud lämmastiku allikaks on glutamaat. Karbamiidi biosüntees on maksas toimuv rada, mida nimetatakse uuretsükliks (Krebs-Hensleit´i tsükkel). See tsükkel muudab liigse toksilise ammoniaagi neutraalseks vesilahustuvaks karbamiidiks. Biosünteesi kaks esimest reaktsiooni toimuvad mitokondrite maatriksis, ülejäänud kolm aga tsütoplasmas. 1. tsükkel algab ATP arvel makroergilise karbamoüülfosfaadi tekkega NH3 ja
inhibiitoriteks aga GTP ja NADH. 5. Püridoksaalfosfaadi struktuur, funktsionaalsed rühmitused. Kofaktor transamineerimise reaktsioonis. Funktsioneerib vaheühendi kandjana. Vit B6. 6. Erinevad lämmastiku metabolismi jääkproduktid eluslooduses. Karbamiid, NH4+, kusihape 7. Karbamiidi molekuli lämmastiku ja süsiniku aatomite päritolu. Uurea tsükli adaptermolekul. Miks võime seda molekuli nimetada katalüsaatori funktsiooni kandvaks N üks lämmastiku aatom tuleb aspartaadist, teine NH 4+-st. C CO2-st 8. Uurea tsükli ensüümid ja vaheühendid. ATP tarbimine. Reaktsioonide rakusisene lokalisatsioon. Uurea tsükli toimumisks on vajalikud 5 reaktsiooni. Karbamoüülfosfaadi süntetaas I on mitokondriaalne ensüüm, mis katalüüsib karbamoüülfosfaadi teket ammooniumist ja vesinikkarbonaadist. Selle reaktsiooni tulemusena toimub ammooniumi fikseerimine. Karbamoüül fosfaadi süntetaasi I reaktsioon on kogu uurea tsükli jaoks kiirust limiteeriv etapp.
Mõlemad ained mõjuvad taimsetele patogeensetele seentele kasvu pärssivalt. Samuti on leitud, et 2- fenüületanool pärsib Aafrika unetõve tekitaja Trypanosoma elutegevust. Endofüütsed aktinomütseedid on tuntuimad antibiootikumide tootjad. Näiteks Streptomyces sp NRRL 3052, mis on Austraalias kasvava taime Kennedia nigriscans endofüüt, toodab munumbitsiine, mis on uue põlvkonna antibiootikum. Olemuslikult on munumbitsiin peptiid, mis koosneb treoniinist, aspartaadist, glutamaadist, valiinist ja proliinist. Varieerides aminohapete vahekordi on võimalik munumbitsiini varieerida ning varieerida ka sihtmärkorganisme, millele antibiootikum mõjub. Munumbitsiin toimib nii taimepatogeenidele kui ka inimese ohtlikele patogeenidele nagu Staphylococcus aureus'e MRSA tüvedele, Bacillus anthracis'le, Mycoacterium tuberculosis'e multiresistentsetele tüvedele ning isegi Plasmodium falciparum'le (malaaria tekitaja). Veel on leitud, et endofüütsed
annaabi.ee 
