Arvustus “Vabariigi kodanikud” (0)

Arvustus
“Vabariigi kodanikud”
Valisin vaatamiseks “Vabariigi kodanikud”, mida vaatasin internetist. Tegemist on Aarne Rannamäe juhitava vestlussaatega, kus päevakajalistel teemadel kalkuleerivad sõnakad Eesti inimesed erinevatelt elualadelt. Ka televaatajad saavad e-posti teel või telefonitsi arutelus oma sõna sekka öelda.
“Vabariigi kodanikud” seekordseks saate teemaks olid elulooraamatud . Käsitleti selle üle, miks elulooraamatud tänases Eestis nii populaarsed on ja kas raamatul ja raamatul on vahe.
Stuudios oli kirjastaja ja raamatute koostaja Enno Tammer, ajakirjanik ja kirjastaja Marii Karell , kirjandusteadlane Janika Kronberg ja hiljuti oma elulooraamatut esitlenud näitleja Anne Veesaar .
Saate jooksul tõusid esile mitmed küsimused. Hiljuti oma raamatut esitlenud näitleja Anne Veesaarega seoses tekkis küsimus, miks näitleja tegi elulooraamatu. Sellele oli Anne vastanud sellega, et ühel hetkel oli mitu kirjastust sama ettepanekuga tema juures ja näitleja võttis ühe ettepanekutest lihtsalt vastu.Ameerikas kirjutatakse tihtipeale inimese teadmata temast elulooraamatu, seega parem olnuks ise asjast teadlik olla. Veel käidi kaameraga linnas kahes suures raamatupoes: Apollos ja Rahvaraamatus. Küsiti inimeste eelistusi raamatute ostmise suhtes. Tuli välja, et elulooraamatud on küllaltki populaarsed. Neid ostavad aga peamiselt vanemad inimesed ning ajaloohuvilised. Mõningaid elulooraamatud ei huvitanud. Helistaja Rass oli tõstatanud küsimuse, mida elulooraamat õigupoolest tähendab. Saatekülalise Marii arvates oli keeruline defineerida seda. Elulooraamat on näiteks sinu lemmikkuulsuse raamat, kust sa saad temast põhjaliku ülevaate. Kust ma aga tean, et kõik tõde on? Saatekülalised arutlesid, et seda ei saagi täpselt teada.
Minule jättis kõige sümpaatsema mulje kirjandusteadlane Janika Kronberg. Janika tundus tolerantne. Ta seletas saates olnud küsimusi ilusti, ilma otseselt kellelegi näppu näitamata, lahti. Kõige vähem meeldis kirjastaja ja raamatute koostaja Enno Tammer. Enno paistis pessimistlik ja natuke teisi liiga halvustav. Seda teemat oleks võinud arutlema kutsuda veel mõne noortele tuntud kirjaniku nagu Helga Nõu või Aidi Valliku , sest nemad oleksid vestlussaatesse võibolla veidi fantaasiat ja põnevust rohkem sisse toonud.
Mida elulooraamat tähendab? Minu arvates on elulooraamat infokogum ühest tuntud inimesest, tema arengust. Seal leidub huvitavaid punkte erinevatest seikadest. Kui iseendal elu enam eriti värviküllane ei tundu, siis oleks üpris hea mõte lisada juurde vürtsi elulooraamatu lugemisega. Olen nõus Mariiga, kelle arust elulooraamat on justkui portree raamat. Sa saad selle isiku kohta, kellest jutt tehtud, oluliselt rohkem teada kui artkilitest, mis piirduvad vaid umbes kolme tuhande tähemärgiga. Elulooraamat on inimesest, keda sa pead kuulsaks, tähtsaks oma elus ja sa soovid tema kohta rohkem teada saada. Raamatu objektiivuses annab kahelda. Ajakirjanik teeb oma tööd: ta küsib inimese käest, kellest raamatu teeb, küsimusi. Inimene võib vastata talle valesti aga ka õigesti. Samuti ühel päeval rääkida ühte asja, teisel päeval hoopis midagi muud, kas siis tahtlikult või mõnel muul põhjusel.