Artur Allkisaar - lühireferaat eluloost (0)

Artur Alliksaar sündis 15. aprillil 1923. aastal Tartus. Ta õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja aastatel 1941-1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1943. aastat värvati ta sõjaväkke. Peale sõjaväge töötas ta ENSV Raudteevalitsuses ning süüdistatuna oma ametiseisundi kuritarvitamises ta arreteeriti. Pärast vangistust elas ta aasta aega Vologda oblastis kuid tuli 1958. aastal salaja Tartusse tagasi. Järgnesid rasked ajad: Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma abikaasa ja väikese poja Jürgeniga. Teda kiusati võimude poolt taga, teda laimati, vakiti maha nii luuletamises, kui selle õpetamises. tolle ajastu vaim, tunded, traagika , kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus , poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt. 12. augustil aastal 1966 suri Alliksaar vähki. Inspiratsiooni sai Alliksaar esimeste luulekatsetuste tarvis Arbujatelt ja Marie Underi loomingust. Teda on mõjutanud ka 20. aastate luule. tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. Alliksaare varasemad luuletused on kirjutatud klassikaliselt ranges vormis. 1960-ndate aastate algul loobus luuletaja traditsioonilistest vormimallidest. Tema looming on kõlarikas ja sageli metafoorne. Tema luuletused on valdavalt vabavärsilised ja moodustavad tihti suuri, hajuvate kontuuridega improvisatsioonilisi kompositsioone. Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, mälu, armastus, veri , valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Luuletaja liigub meelsasti kõlalummuses, ilmutab suurejoonelist riimileidlikkust ja loob vaimukaid liitsõnatuletisi.

• "Nimetu saar" (näidend, 1966)
  
• "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
  
• "Luule" ( koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
  
• "Väike luuleraamat " ( koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
  
• "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai , 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998 ja 2004)
  
• "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002)