Arthur Coleman Danto teemaline referaat (0)

Eesti Kunstiakadeemia
Disainiteaduskond
Klaasikunst- ja disain , III kursus
Mai Schults
Arthur Coleman Danto
Referaat
Tallinn
2012
Sisukord
SISSEJUHATUS 2
Kriitikust 3
Tuntuimad teosed 3-5
KOKKUVÕTE 6
Kasutatud kirjandus. Kasutatud pildiallikad 7
Sissejuhatus
Mis on kunst ? Küsimus, mille üle on palju arutletud, kuid kindlat arvamust ei ole siiani kujunenud.
Selles referaadis tutvustan tänapäeval populaarset kunstikriitikut ja filosoofi, kes arutleb kunsti ja selle olemuse, progressi teemadel . Referaat keskendub kriitiku elule ja tutvustab põgusalt tema käsitletavaid teemasid , mis on mingil määral seotud ka meie näitusega „... on vaataja silmades“.
Kriitikust
Arthur C. Danto sündis Ann Arboris, Michiganis aastal 1924 ning kasvas üles Detroidis. Pärast kaheaastast teenistust USA armees, läks Danto Wayne´i Osariigi Ülikooli ja pärast seda Kolumbia Ülikooli. Aastast 1949 kuni 1950 õppis ta Pariisis Fulbright stipendiumiga ja aastal 1951 naases Kolumbiasse, et õpetada. Seal on ta hetkel ka emeriitprofessor filosoofia alal.
Alates aastast 1984 on Danto olnud ajakirja The Nation kunstikriitik ning lisaks kõigile tema kirjutatud filosoofia raamatutele, on ta ka avaldanud mitmeid kunstikriitika esseesid.
Arthur Coleman Danto on Ameerika kunstikriitik ja filosoofia professor, Üheks Danto keskseks eesmärgiks tema esimese 30-karjääriaasta jooksul oli muuta kasutuskõlblikuks Hegeli, Nietszche ja Sartre ideed. Tema kirjutised neist on selgepiirilised ning sageli kriitilised. Ta on kaasa löönud väga paljudes alades, kuid siiski jäänud kirglikuks kunstiarmastajaks ja kunstnikuks. Ta läks New Yorki filosoofiat õppima just siis, kui selles linnas kerkisid esile uuenduslikud saavutused kunstimaailmas.
Tuntuimad teosed
Tuntuimad teosed Arthur Danto poolt on “Kunstimaailm” ja “Kunsti lõpp”. Esimene essee —”Kunstimaailm”— ilmus 1964. aastal. See kirjutis sai hiljem alustalaks kunsti defineerimisele institutsiooni poole pealt. Küsimusele “Mis on kunst?” on üritatud pidevalt vastust leida ning ka siinpuhul on need definitsioonid jagatud konvensionaalseteks ja mitte konvensionaalseteks. Esimene hülgab formaalsed , ideelised pooled, teine kasutab neid defineerimiseks. Selles essees on Danto valinud konvensionaalse poole defineerimiseks. Seal ründab Danto Socratest ja Platonit, kes nägid kunsti kui looduse imitatsiooni. Kui see on õige, siis sel juhul peaks nägema igasugust peegeldust kunstiteosena, mis ilmselgelt on vale. Paljud kunstikud proovisid tol ajal tõesti loodust imiteerida, kuid fotograafia leiutamisega saabus lõpp taolisele eesmärgipärasusele kunstis ning seeläbi tõestab see seda, et kunst ei saa olla looduse peegeldus . Impressionistide tulekuga vajas kunstiinstitutsioon uusi definitsioone kunstile, kuna nende maalid ei näinud välja realistlikud ning tõetruuduse tagaajamine polnud ka nende eesmärk. Siinkohal kaob Danto arvates ära järjekordselt imitatsiooni pool ning kerkib esile reaalsuse pool. (Robert Rauschenbergi rippuv voodi seinal näitab, et tegemist ei ole enam imiteerimisega, vaid objekti enda olemusega).
Arthur Danto rõhutab selliste teoste puhul sõna “on”, mis teeb olemasolevast objektist või teosest kunsti.
“Miski on kunstiteos siis, ja ainult siis, kui sellel on teema, millega ta peegeldab mingisugust hoiakut või mõtet. Omab miskit, mis haarab vaataja endase ja täidab tühja augu.” Andy Warholi töö “Brillo Box” tõstatas võtmeküsimuse: mis teeb pappkasti koopiast — mida kasutatakse pakendamiseks — kunstiteose ning seejärel esitledes seda muuseumis või galeriis, kuigi pakendi enda koht on tegelikuses poeriiulil? See on filosoofiline küsimus, kuid samas osa kogeda pappkasti kui kunstiteost kunstiarmastajal. “Kunstimaailm” pakub sellele vastuse. Danto arvates on tavapärased objektid saavutanud võimaluse olla kunst, kuid samas on see vajalik ka uuele ajale. Arthur arvab, et filosoofia peaks aksepteerima, mitte parandama kunstimaailma fenomeni. Täpsemini läbitöötatud positsioon avaldub “The Transfiguration of the Commonplace”(1981) kirjutises. Kunstiajalugu ja kunstiteooria aitavad kaasa eksperimentaalsete objektide omadustele. Nähes sarnasusi Danto fookusele kunstimaailma praktika ja oma isikliku vaatepunkti vahel, kus kunstnikud , kriitikud ja kuraatorid deklareerivad, milliseid objekte tuleks võtta kui kunstiteoseid, koostas George Dickie institutsionaalse kunstiteooria. Siin aga erinevad Danto ja Dickie vaated. Näiteks võtmeidee Danto, kuid mitte Dickie kirjutises on mõte, et kunst kehastab selgesti tähendust, või vähemalt kehastab küsitavust olles seotud varasema kunstiajaloo käiguga. Objektidel, mis on kunstiteosed ja objektidel, mis seda ei ole, oskame vahet teha sellepärast, et me teame, kuidas korrektselt kasutada sõna “kunst” või fraasi “kunstiteos”.
Raamatus “Kunst on surnud” võtab Danto ette moodsa kunsti ajaloo, mis peaks andma vastuseid üldise kunsti identiteedi ja natüüri kohta. Meie ajal on kunst saavutanud filosoofilise eneseteadlikuse, mis pigem tunnistab, kui varjab oma eneseteadlikust. Kuid jälitates oma enda olemust, ületab kunst oma piirid ning ta muundub filosoofiaks. See tähendab, et aina vähem oluliseks muutub teose esteetiline ilu ning selle mõistetavus. Teos vajab lahti seletamist. Dante sõnul tänu sellele agressiivsele käitumisele tunnistab kunst iseenda lõppu, keerates selja sellele filosoofilisele mõttele, milline kunst peaks olema. Seega on kunstil õigus määrata iseennast erinevate väärtuste süsteemi, kui valides ning kummardades üht ja ainsat väärtust, mis ainulaadne on. Danto teooria kunsti lõpust on pigem kogemuslik, kui normatiivne . Ta seletab, kust kunst on tulnud ja miks, mitte ei näita teed, kuhu kunst peaks minema. Milliseid põhimõtteid peaks suunama kunstikriitikut praegusel ajastul? See küsimus huvitab ka Dantot ennast, kuna tema teine roll on olla kunstikriitik.
Üldiselt on Danto kunstikriitika ülesanne mõista kunsti protsessi, mitte hinnata esteetilisi tulemusi. Mõned filosoofid süüdistavad teda selles, et ta segab kokku oma kunstifilosoofia ja kunstikriitika stiili ning seeläbi alandab esteetilisi väärtusi kunsti kaalutlemisel. Teised aga kiidavad teda väljatöötamisel kunstiteoorias, kus kriitika on tihedalt seotud. Danto üritab pigem seletada, kui tüürida kunsti suunda. Kunstikriitika, nagu Danto oma praktikas seda mõistab, toob esile kriitika mõne objekti sisulise külje poole pealt ning kuidas see objekt ennast oma kunstilise olekuga presenteerib.
Kokkuvõte
Tuleb täheldada, et Danto teooria kunsti surmast tõstab üles väga palju küsimusi . Aastasadu on ilu olnud kunstiloomingu üks olulisematest komponentidest, ilu on olnud nii vahend kui ka eesmärk. Kas kaasaegses kunstis on esikohal idee, sõnum, mida kunstiteosega öelda tahetakse? Kas kunst on tõesti kaotanud oma esteetilise ilu ja tehnilise teostuse? Kas viga on taotluses või kunstnike tehniliste võimete piirides?
Kas võib arvata, et just normatiivse ilu taandumine kunstist on põhjustanud ka võõrandumise rahva ja kunstimaalima vahel?
Kasutatud allikad
1. http://www.columbia.edu/cu/philosophy/fac-bios/danto/faculty.html
2. Danto C. Arthur, The Journal of Philosophy, 1964
3. http://www.thenation.com/authors/arthur-c-danto
4. Danto C. Arthur, The Philosophical Disenfranchisement of Art, 2004
5. http://www.uh.edu/~cfreelan/courses/1361/Danto.ht m
6. http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Danto
7. Danto C. Arthur, After The End of Art, 1995
Kasutatud pildiallikad
http://www.flowersgallery.com/uploads/fg8142.jpg