välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes eselonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites
Moldovas. Eestist plaaniti välja saata ligi 15 000 inimest "Troikad" Eesmärk: eemaldada "vaenulikud" inimkategooriad Juuniküüditamine Peredele loeti ette määrus Küüditavaid otsiti taga 16. juunini 17. juunil alustasid looma vagunid teekonda Siberi suunas. Juuniküüditamise tagajärg Küüditati üle 65 000 inimese Eestist ligi 10 000, pooled mehed Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. Naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Juuliküüditamine 30.juuni 3.juuli 1941 LääneEesti saared Saaremaalt viidi ära 654 inimest Mehed Patarei vanglasse Naised Harku vangla abimajandisse Märtsiküüditamise algus 25.29. märtsini 1949 Lõpule viia 1947. aastal alanud kollektiviseermine Nõrgestada relvastatud vastupanuliikumist Tuli välja saata 87 000 inimest Leedust 25 500, Lätist
Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Algul sõitsid A- ja B- vagunid ühes eselonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941.
Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vagunites raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks. Algul sõitsid mõlemad vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada. naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine
mälestussambaid, põletati raamatuid, suleti enamik ajalehti ja ajakirju, keelustati seltsitegevus. 1941. aastal 14. juunil algas massiküüditamine, mis toimus korraga kõigis kolmes Balti riigis korraga. Eestist deporteeriti umbes 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagritesse, 8 naised, lapsed ja vanurid aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Enamik 1940/1941 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal. 9 Lisad Pilt 1 (www.google.ee) Pilt 2 (www.google.ee) Pilt 3 (Eesti ajalugu II, lk 82) 10 Kasutatud allikad Pajur A., Tannberg T. (2006). Eesti ajalugu II: 20. Sajandist tänapäevani. Tallinn: Kirjastus Avita. Juunipööre. https://et.wikipedia.org/wiki/Juunip%C3%B6%C3%B6re (20.04.16).
2. Eesti Vabariigi kodanike ja elanike vangistamine NKVD vangistas 1940. aastal peaaegu 1000 ning NKVD ja NKGB vangistasid 1941. aas- tal peaaegu 6000 Eesti Vabariigi kodanikku ja elanikku. Enamik neist inimestest mõisteti süüdi ja saadeti NSVLi vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri, või hukati surmaotsuste alusel Eestis või NSVLis, kui surmaotsus võeti vastu pärast sõja algust ja/või kui vang oli Eestist ära viidud. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. aastal arreteeritutest vähemalt 250, ligi 500 suri vangistuses, 1941. aastal arreteeritutest hukati üle 1600 ja peaaegu 4000 suri vangistuses. NSVLi poliitika sihtmärgiks oli eelkõige Eesti ühiskonna eliit: vangistati riigi- ja omava- litsustegelased, väljapaistvad majandus- ja rahandustegelased, sõjaväelased, Kaitseliidu ak- tiivsed liikmed, jõukamad talunikud, vabade kutsete esindajad jt. Mõned näited: ajavahemikul 1918–1940 oli Eestis riigivanema (1938–1940 presidendi) ametis 11 meest
Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud naasta oma kodukohta. xviii. Noorte salaorganisatsioonid Relvastatud vastupanu kõrval oli näha põrandaalused noorteorganisatsioonid, mille liikmed olid enamasti üliõpilased ja keskkooliõpilased.. Nende tegevus oli sõjajärgsetel aastatel ulatuslik. 9 aasta jooksul leiti natuke üle 800 osalist. Suurem osa neist arreteeriti otse koolipingist ja suurem osa arreteeritutest läks kohtu ette. Mõned mõisteti õigeks, kuus said surmanuhtluse, millest kolm teostati ära. Enamus tegevusest toimus Tallinas ja Harjumaal ning Tartu- ja Virumaal. Samal ajal, kui metsavennad olid enamasti maha surutud, tegutsesid noorte salaorganisatsioonid ikka edasi. Organisatsioone iseloomustas range distsipliin, põhikir, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskuju võeti metsavendadest, iseseisvusaegsest kirjandusest ja mälestustest.
liikmed olid enamasti üliõpilased ja keskkooliõpilased. Nad võtsid aktiivsest vastupanust osa relvade kogumise, lendlehtede levitamise või nõukogude monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks. Mitmed organisatsioonid kasutasid nime SMV (Sini-Must-Valge). 9 aasta jooksul leiti natuke üle 800 osalist. Suurem osa neist arreteeriti otse koolipingist ja suurem osa arreteeritutest läks kohtu ette. Mõned mõisteti õigeks, kuus said surmanuhtluse, millest kolm teostati ära. Enamus tegevusest toimus Tallinas ja Harjumaal ning Tartu- ja Virumaal. Võimud ei suutnud noorte salaorganisatsioonide tegevust maha suruda. Selle aegseid organisatsioone iseloomustas distsipliin, põhikiri, vandetõotus, käsitsi kirjutatud lendlehed ja relvade kogumine. Eeskujuks oli metsavendade tegevus. Noorteorganisatsiooni kandpind jäi siiski tagasihoidlikuks. 1960. aastate algul surus
4/5 Eesti endistest riigipeadest, 2/3 endistest ministritest o sh 10/11 viimastest ministritest, 1/2 VI Riigivolikogu liikmetest 1/2 Riiginõukogu liikmetest 3/8 Riigikohtu viimasest koosseisust 1/2 kõige kõrgematest riigiametnikest 1/2 viimastest maavanematest 1/6 vallavanematest Enamik 1940–41 arreteeritutest hukkus lähima paari aasta jooksul ja ainult üksikutel õnnestus sõjajärgsetel aastatel kodumaale naasta. Arreteeriti ja deporteeriti 1940: juunis 32, juulis 123, augustis 117, septembris 132, oktoobris 166, novembris 192 ja detsembris 276 inimest. 1940 jooksul kokku 1038 inimest. Kokku arreteeriti nõukogude võimu poolt 1940 juunist kuni 1941 oktoobrini 5000–8000 inimest. Umbes 2000–2200 inimest mõrvati Eestis, ülejäänud viidi Venemaale.
mõjutab poliitikas tehtavaid otsuseid ja kontrollib riiki. (sinna kuuluvad haridusasutused, usuorganisatsioonid, seltsid, korteriühistud jne) 2) 1941.aasta ja 1949.aasta küüditamised. Sarnasused ja erinevused. 1941.aasta küüditamine - u 10000 asumisele 25.aastaks, eesmärk genotsiid (rahvas hävitada), täisealised mehed saadeti vangilaagreisse, naised, lapsed ja vanurid saadeti aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Ametnikud, sõjaväelased, intelligents. Enamik 1940/41 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal. Tegemist oli poliitilise repressiooniga vallutatud alade elanike vastu eesmärgiga kõrvaldada ''vaenulikud'' inimkategooriad ja lülitada need territooriumid kiiresti tasa ülejäänud NSV Liidu osadega. 1949. aasta küüditamine - 20722 inimest asumisele, suurem osa olid naised ja lapsed, märtsiküüditamise teravik oli suunatud maaelanikkonna vastu, et saavutada hirmutamisega nende ''vabatahtlik'' ühinemine ning ühtlasi võtta toetuspind
Tegemist oli sadade tuhandete inimestega. Ei tulnud senised kohtuorganid enam asjadega toime. Oblastites-linnades jne loodi troikad, kuhu kuulus kohalik parteijuht, kohalik Nõukogu juht ja kohalik julgeolekuboss, need hakkasid ise langetama kohtuotsuseid. Ei olnud mingit staatust ega haridust, oma parima äranägemise korras langetasid karistusi, k.a maha laskmine. Lisaks sellele, kuna tegemist oli sadade tuhandete inimestega, ei olnud võimalik mõista kohut ükshaaval. Seetõttu klopsiti arreteeritutest kokku väljamõeldud kooslused, salajased org-d, süüasjad, mõisteti kohut nimekirja alusel. Mitusada inimest ühe suletõmbega määrati sageli surma. Eelistatud karistuseks kõigile rahvavaenlastele kujunes maha laskmine. Paremal juhul võis asendada 10-aastase sunnitöökaristusega. Järk-järgult hakati kaasama ka rahvavaenlasteks tunnistatud isikute perekonnaliikmeid. 1937 keskel anti välja
annaabi.ee 
