Armastus (0)

Mariliis Tisler 11.B
Armastus
Olen tähelepannud mängufilmides, ilukirjanduslikes teostes, tuntud inimestest vändatud dokumentaalfilmides selliseid armastuse mudeleid : armastus esimesest silmapilgust, mis on kõige tüüpilisem kõigis eelnevates, seda tunnevad elus kõik inimesed nad kas armuvad ühte kuulsusesse või kellegisse teise keda nad väga imetlevad. Pigem on need lühiajalised suhted, sest see ei ole armastus vaid pigem kiindumus teise inimesse.
Ma arvan,et inimesed lepivad minu arvates kõige sagedamini pühendusega, sest tihti inimesed arvavad , et pühendumus ei ole suhtes tähtis vaid tähtsam sellest on armastus. Et kui armastad siis on olemas ka kõik ülejäänud komponendid, aga paraku see nii ei ole kõik kolm komponendi peavad olemas olema ühes suhtes ( kirg ,pühendumus,intiimsus).
Minu tuttavad on kasutanud kaaslase leidmiseks päris erinevaid strateegiaid alustates armastuskirjadest lõpetades ajalehte tutvumiskuulutuse lisamisega. Ma arvan, et ikka tutvumiskuulutust ajalehte lisada ei ole mõtet, sest igale inimesele on siia ilma loodud keegi ja kui ta ei ole veel tulnud siis peab teda lihtsalt veel ootama, küll ta tuleb.
Tunnen ära inimese selle järgi, kui ta on armunud, et ta on koguaeg “omas mullis´´, ta ei kuule kui temaga räägitakse, on väga õnnelik iga päev, räägib kuidas talle keegi meeldib ja sodib tema nime esitähte endale vihikusse või kuhugile lehele. Kui ma ise olen armunud, siis ma mõtlen koguaeg,et tahaks temaga koos olla, temaga rääkida, valin tihti tema numbri ilma, et mul temaga midagi rääkida oleks, kirjutan vihikusse tema nime esitähe, küsin alatihti endalt mida ma tema vastu tunnen ja kas tema on see õige.Ma tean ka seda, et kui keegi on ta nime öelnud siis hakkan punastama.Koguaeg kui temale mõtlen on mul liblikad kõhus.
Kuidas reageeriksin, kui minu hea sõbranna on esimest korda armunud ning soovib peatselt abielluda ? Hm. Ma arvan, et küsiksin temalt kohe, et oled sa ikka kindel, ise sa ei tunnegi veel seda inimest ? Ja ma arvan, et peale seda küsimust jääb ka tema mõtesse ja mõtleb, et targem oleks ikka inimest paremini tundma õppida ja alles siis abielluda, mitte kiirustada. Tean inimesi, kes on tuttavad olnud ja koos olnud 19 aastat ja alles siis abiellunud, kuna nad tahtsid teada, kas ikka on teineteise jaoks loodud ja kas saavad koos hakkama.
Ma arvan,et esimene märk armastusest on siis kui on tunne, et sa tahaksid olla ainult temaga ja sa oled enda tunnetes täiesti kindel, mitte et hakkaksid hiljem seda kahetsema, et valisid just tema ja küsid endalt, et miks ma nii loll olin ja ei võtnud endale rohkem aega, et teda paremini tundma õppida.
Ema vastas samale küsimusele: Esimene märk armastusest on siis kui on tõmme teise inimese vastu ja tunned, et tahaksid olla ainult temaga koos, teha kõike temaga koos olles.
Ma arvan,et mehe ja naise vahel on väga palju erinevusi, näiteks see, et mehed ei tea mida naised mõtlevad, tihti kui mees on naisele midagi öelnud võib naine seda hoopis teistmoodi tõlgendada ja tekivad erimeelsused, sest naise ja mehe mõtte maailm ei ole ühesugune.
Ema: Arvatavasti on mehe ja naise vahel erinevusi, kuid nimetada neid ei oska, sest ei tea mida mehed mõtlevad.
Ma arvan, et armastus ei ole abiellus kõige olulisem, pigem on oluline üksteise usaldamine ja kõigest omavahel rääkida, mitte hoida asju enda teada.
Ema : Armastus ei ole kõige olulisem, kuid oluline on ta kindlasti. Kõige olulisem on siiski üksteise usaldamine.
Olen valmis selle nimel, et armastus püsiks tegema peaaegu kõike, kuid mitte loobuma oma perekonnast, headest sõpradest ja kõigest muust mis on mulle tähtis ning oluline. Ma arvan, et armastus jääb püsima siis kui on tõeline armastus, kui mees aga ei armasta naist siis milleks loobuda asjadest, mis on palju tähtsamad, kui seda oli tema.
Ema: Selleks, et armastus püsima jääks, peab leidma kaaslase juures alati midagi meeldivat ja head, et tunne tema vastu ei kustuks.
Ma arvan,et armastatu eest tuleks võidelda ainult siis kui on vaja, sest kui kedagi tõeliselt armastad siis sa tahaksid olla ainult temaga ja kui keegi ta sinult ära näpsab, siis sul on peas mõtted, et tahaks surra jne.
Ema: Arvan,et armastatu eest tuleks võidelda siis kui on vaja, siis kohe kindlasti.
Suhtes on oluline minu arvates üksteisest hoolimine, ausus, mitte petmine ja usaldamine. Minu tähtsuse järjekorras oleks sõnad kirg, pühendumine ja lähedus nii, et kõige esimene on lähedus, siis pühendumine ja kõige viimane oleks kirg.
Ema: Kõige olulisem suhte juures on ausus ja usaldumine.Tähtsuse järjekord oleks: lähedus, kirg ja pühendumine.
Tõelist armastust minu arvates ei ole olemas,võibolla olen ma praegu veel liiga noor ja ei tea mida see tähendab, aga ma arvan, et kunagi kindlasti oskaksin sellele küsimusele anda pikema ja parema vastuse kui ma olen sed kogenud.
Ema: Tõeline armastus on siis, kui oled juba vana ja hall, kuid tunne on ikka veel nagu oleksid alles kakskümmend ja kõik ilus alles kestab.
Kokkuvõte. Leidsin erinevusi nii enda kui ka ema armastusekäsituse kohta. Kui mina ei tea veel mida tähendab tõeline armastus, siis ema juba teab seda hästi ja lugedes ema vastust jäi mulle tunne, et ema tunneb isa vastu veel praegugi seda mis kakskümmend aastat tagasi kui nad kohtusid. Kuna ma ei küsitlenud ühtegi meest antud küsitluses siis ei oska ka välja tuua meeste ja naiste erinevusi armastusekäsituses.Kuid mis mulle silma jäi on see, kus tuli panna tähtsuse järjekorda sõnad olid meil samal esimesel kohal sõna lähedus ja teised olid erinevad mul oli teiseks pühendumine, aga emal kirg ja kolmandaks oli mul kirg ja emal pühendumine. Ma ei oska öelda kust need erinevused võiksid tulla. Mõnes mõttes olid vastused ka sarnased me arvasime mõtlemad, et armastus ei ole abiellus kõige olulisem. Mina arvasin, et kõige olulisem on ikka üksteisest hoolimine, ausus, mitte petmine ja usaldamine. Ema arvas , et armastus ei ole kõige olulisem, kuid oluline on ta kindlasti. Kõige olulisem on siiski üksteise usaldamine.
Armastus on teema, millest iga inimene on jõudnud oma järeldusele, seda ei saa teistega võrrelda, iga inimese jaoks on kuskil keegi, ta võib tulla noores eas sinu ellu kuid võib tulla ka alles kuue- seitsmekümneselt.See on tunne, mida on võimatu panna sõnadesse, seda tunnevad inimesed, kes seda on tundnud või alles saavad tundma.See võib lõppeda traagiliselt kui ka abielluga, milles annate tõotuse üksteist aidata terve elu ja olla teineteisele toeks rasketel hetkedel.