häirimatu (,,ataraxia"). Tuleb hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ("epoche", ,,peatus") ning saavutada sel teel hingerahu ("ataraxia"). Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikkud. 2.2 Akadeemiline skepsis Akadeemilise skepsise rajajaks loetakse Arkesilaos Pitanest (u. 318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses. Tõenäosust pidas Arkesilaos tegeliku elu jaoks piisavaks tõekriteeriumiks ning seda väidet arendas süstemaatiliselt edasi peamiselt Karneades, kelle ajal saavutab akadeemiline skepsis oma kõrgpunkti.
Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis peaks see olema seda kõigile, nii nagu lumi on kõigile külm. Ei ole olemas head ning paha, mis seda oleks kõigile järelikult pole ka midagi ieenesest head ega paha". Teistest antiikaja skeptikutest on tähtsaimad Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos, kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest
nende lühikesed selgitused. Nendeks viieks eri vormiks võib nimetada teoreetilist, praktilist, eetilist, religioosset ning teaduslikku skeptitsismi. Kolmandas peatükis on veidi laiemalt välja toodud skeptitsismi perioodid ning nende silmapaistvamad esindajad. Esines kolm põhilist perioodi, millest esimene oli antiikne skepsis, milles figureerisid Pyrrhon Elisest ning Phliuse Timon. Teiseks oli akadeemiline skepsis, mille silmapaistvamateks viljelejateks olid Arkesilaos ja Karneades. Viimaseks perioodiks oli noorem skepsis, mida esindas kõige märkimisväärsemalt Ainesidemos. Neljandas peatükis kirjutab autor skeptikute kümnest kõnekujundist ehk troobist ning toob iga troobi kohta välja ka lühikese selgituse. Referaadi koostamisel on kasutatud kokku viite allikat. Nendest neli moodustavad raamatud ning üks on internetiallikas. 1 SKEPTITSISMIST ÜLDISELT Skeptitsism on mõtteviis, mis seab argumenteeritult kahtluse alla mingi valdkonna
Kolmas teema on otse eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte. Skeptikute tee hingerahuni erineb nõndaks kardinaalselt epikuurlaste omast, kes pidasid arukaks ja tulemuslikuks teeks hingerahuni teadmiste omandamist maailma kohta. Skeptikud on eetilises plaanis järjekindlalt relativistlikud (Tartu Ülikooli Eesti Kirjandusmuuseum, 2013) Akadeemiline skepsise esimene kuulsam skeptik oli Aiooliast pärinev Arkesilaos, kes toetab Pyrrhoni ja järglaste skeptitsismi ja kahtleb radikaalsena ka kahtlemise õigsuses. Kuulsaim selle perioodi skeptik oli Karneades Küreenest. Tema kuulsaim järeldus on: igasugune tõene teadmine on võimatu ning mõeldamatu. Tõed on vaid tõe nägu tõenäolised kolmel astmel. Ühed kujutlused on iseenesest tõenäosed, teised osutuvad tõenäosteks tänu sarnasusele teiste samasugustega ja on seetõttu vasturääkivatud; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlaks
väidetes ühinesid nad peripateetikute ja platoonikutega Epikurose vastu, ründasid teda äärmise teravusega ja isegi laimasid. Idealistlik on stoikute õpetus hinge surematusest. Diadohhide riikide ja hiljem Rooma impeeriumi kõrgemal seismisele rahvuslikest erinevustest vastas nende teostumatu unistus maailmariigist. Kolmas suur Aristotelese järgne filosoofiasuund on skeptitsism. Mõnd aega oli see valdav ka Platoni akadeemias. Kuigi skeptikute (peamised esindajad Pyrrhon, Arkesilaos, Karneades ja Ainesidemos) tõestusviisid ei ühtinud, oli neil ühine põhiseisukoht: tõene tunnetus on võimatu, seepärast peab inimene hoiduma igasugusest otsustusest. Kui ollakse sunnitud tegutsema, siis piisab tõenäosuse, tavade ja harjumuste järgimisest. Sellise otsustustest hoidumise (epoche) ihaldusväärne eesmärk on apaatia ja ataraksia. Seega kummutasid skeptikud põhimõtteliselt Sokratese ajast alates üldiselt tunnustatud
7 · Me võtame vastu vaid seda, kuidas asjad meile näivad tähenduses. Püha Augustinus kirjutas hiljem teose Contra olevat. Academikos. · Filosoofia: · Silmapaistvad esindajad on Arkesilaos (315-241) ja · Me ei või kunagi öelda, et see või teine asi on nii. Me Karneades (213 128), kes kritiseerisid eriti stoikute võime vaid öelda, et see või teine asi näib meile sellisena kindlaid tõekriteeriume. või teistsugusena. · Keskmine periood ehk akadeemiline skeptitsism
homöomeeriaist. Ülim hüve on nauding. Kõik olendid väldivad kannatust ja taotlevad naudingut. Hiljem kaldus Akadeemia skeptitsismi. SKEPTITSISM Pyrrhon Elisest (360-270eKr). Skeptik ei usu, et üldse mingi kindel tulemus on võimalik, ta loobub ta seisukoha võtmisest. Ta ei eita ega jaata, vaid ütleb, et ei ole võimeline otsustama. Me ei või kunagi öelda, et asjad on nii, vaid need näivad meile sellistena. Tuleb hoiduda otsustustest ning sel teel on võimalik saavutada hingerahu. Arkesilaos (315-240 eKr.) muutis Platoni akadeemia kaheks sajandiks skeptitsistlikuks. Väga kuulus skeptik oli Karneades (214-120 eKr.), kes kritiseeris muuhulgas ka müstilisi õpetusi ja astroloogiat. 11 EPIKUURLASED Epikuros Samoselt (~341-270 eKr). Atomist, kes eitas absoluutset paratamatust, kuna aatomid võivad liikumises ka kõrvale kalduda. See võimaldab ka inimese tahte vabaduse. Ka inimene ja tema hing koosnevad vaid aatomitest. Tuleb elada väärtuslikku elu
Me võtame vastu vaid seda, kuidas asjad meile näivad olevat. Skepsis on side otsusest loobumise ja hingerahu vahel. Õnnelikuks eluks on vaja jõuda selgusele kolmes küsimuses: 1)millised on asjade omadused; 2)kuidas asjadesse suhtuda; 3)mis kasu see suhtumine toob. Õnneliku elu jaoks on vajalikud apaatia (meelekindlus) ja ataraksia (hingerahu). Keskmine periood ehk akadeemiline skeptitsismkeskuseks Platoni akadeemia. ARKESILAOS (u.315-241 e.Kr.) & KARNEADES (u.213-128 e.Kr.) - kõik on arvamus, kuid ühed arvamused on tõenäolisemad kui teised. Hiline skeptitsismAINESIDEMOS Knossosest: tropide õpetus (kr. tropos - kõnekujund). SEXTUS EMPIRICUS (u.200 p.Kr.): püüab anda skeptitsismile empiirilise kuju. Arstiteadus tuleb rajada kogemustele. EPIKUURLASED EPIKUROS (341-270e.Kr.): selle suuna rajaja. Sündis Samosel vaeses perekonnas. Tegi kaasa Aleksandri sõjakäigu itta, masendub peale Makedoonia
pertinens; forma est notio cuius differentia ad caput generis et quasi fontem referri potest. /…/ (7, 31)4 3 Skeptitsism on filosoofiline õpetus ja tunnetusteoreetiline printsiip, mida iseloomustab kahtlemine teadmiste usaldusväärsuse ja objektiivse tegelikkuse tõese tunnetamise võimalikkust. Skeptitsismi kui filosoofilise õpetuse rajas kreeka filosoof Pyrrhon (u 365-275 eKr). Tuntumad skeptikutest on Platoni akadeemia filosoofid Arkesilaos (315-241 eKr) ja Karneades (214-129 eKr) ning hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos (1 saj eKr) ja Agrippa (1-2 saj). 4 Cicero, M. T. Topica (Die Kunst, richtig zu argumentieren). Hg. Bayer, K. Bayer, G. – Tusculum, Darmstadt, 1994. äärenr 5, 26; 28; 7, 30; 31. /…/ Definitsioon on lause, mis seletab defineeritavat tulenevalt selle mõistest. On olemas kaks definitsiooni põhiliiki: üks käib nende asjade kohta,
mõistulugu) ja "Phaidroses" rakendatakse ideeõpetust juba kõigis peamistes filosoofia valdkondades.Hilisematest teostest on tuntumad "Parmenides", "Politikos" ("Riigimees"), "Timaios" ja "Nomoi" ("Seadused"). Platoni rajatud Akadeemia ajalugu jagatakse 3 perioodi: 1. Vana akadeemia Platoni surmast a-ni 260 e. Kr. 2. Keskmine akadeemia 260 e. Kr.- uue ajaarvamise algus, platonism asendub skepsisega. Esimene selle ajajärgu juhataja Arkesilaos. 3. Noorem akadeemia uusplatonism. Vana akadeemia esimene juhataja pärast P. surma 347-339 oli P. õepoeg ja õpilane Speusippos. Kerged pütagoorlaste mõjud, P.õpetusele midagi uut ei lisanud. Eetikas toonitas range loobumuse põhimõtet. Lõpetas enesetapuga. Järgnesid Xenokrates, Polemon, astronoom Eudoxos, matemaatik Philippos, Krantor ja Krates. Herakleides rajas Pontosesse oma kooli, eemaldus platonismist pütagoorlusse. Keegi neist ei saavutanud Platoni
annaabi.ee 
