Ärkamisaeg (0)

19. sajandi teisel aastakümnel (1819 a) muutus
põhjalikult Eesti põlisrahva õiguslik olukord, sest
talupojad vabanesid pärisorjusest.
Sellega kaasnes eestlaste iseteadvuse tärkamine ja
rahvustunde kasv.
Eestikeelse kirjaoskuse üldine levik lõi eeldused
kogu rahvust hõlmava ühtse suhtlusruumi tekkeks,
sest oli võimalik kirjasõna levimine (ajalehed,
raamatud jne).
Vallad vabanesid mõisade eestkoste alt ja eestlased
hakkasid iseseisvalt korraldama vallaelu (valima
vallajuhte, koosolekuid pidama, kohut mõistma jne).
Asutati palju uusi seltse (põllumeeste seltsid,
"Vanemuise" selts Tartus, "Estonia" selts Tallinnas,
Aleksandrikooli selts jne).
Valla ja seltsitegevus oli oluliseks sammuks
omariikluse tekke poole, sest see õpetas ühistegevust ja
levitas rahvuslikkuse ideid.
Vändra köster ja kooliõpetaja Johann Voldemar
Jannsen (1819 1890) hakkas välja andma eestikeelseid
raamatuid, mis said väga populaarseks.
Ta asutas eestikeelse ajalehe Pärnu Postimees
(1857), milles toetas rahvusliku eneseteadvuse kasvu ja
haris inimesi igakülgselt.
1864. aastal asus Jannsen Tartusse ja andis välja uue
ajalehe Eesti Postimees. Tal oli toimetajana abiks tema
vanem tütar Lydia, kes luuletajanimega Koidula sai
tuntuks oma rahvuslike värssidega.
1865. aastal loodi Jannseni eestvedamisel Tartus
laulu ja mänguselts Vanemuine, mis sai eeskujuks
paljudele sarnastel seltsidele üle kogu Eesti.
1869. aastal korraldati Tartus Jannseni juhtimisel pidu,
kuhu kutsuti laulu ja pillikoore üle kogu Eesti I
üldlaulupidu.
Peol oli erakordselt tugev rahvuslik värving, lauldi
rahvuslikke laule, rõhutati rahvuslikku ühtekuuluvust.
Öeldi, et maarahvas laulis Tartus end eesti rahvaks.
Jakob Hurt (1839 1907) oli pärit Põlvamaa koolmeistri
perekonnast ja õppis Tartu Ülikoolis usuteadust.
Oli üks rahvusliku liikumise juhte, emakeelse kooli
eestvõitleja ja haritlasi koondava Eesti Kirjameeste
Seltsi president.
Eesti Kirjameeste Selts tegi ära suure töö eesti keele
ja ajaloo uurimisel, rahvaluule ulatuslikul kogumisel ja
nn. uue kirjaviisi propageerimisel. See kirjaviis on meil
kasutusel tänini.
Carl Robert Jakobson (1841 1882) oli pärit Torma
kooliõpetaja perekonnast.
Andis välja eestikeelseid kooliõpikuid.
Rahva seas sai laiemalt tuntuks Vanemuise seltsis
peetud "Kolme isamaakõnega", kus ülistas eestlaste
tublidust; kujunes rahvusliku liikumise juhiks.
1878. aastal asutas ajalehe Sakala, kus kutsus
võitlusele mõisnike ülekohtu vastu.
Jakobson ründas ka kirikuõpetajaid, kuid Hurt pidas
kirikut eesti rahvale olulisekse. Meeste tüli lõhestas
rahvuslikku liikumise ühtsust.
Peale I üldlaulupidu hakati Tartu ülikoolis korraldama
eesti üliõpilaste kogunemisi.
Loodi Eesti Üliõpilaste Selts, mida saksa üliõpilased
ei tunnustanud ja taga kiusasid.
EÜS valis oma lipuvärvideks sinimustvalge.
Lipp õnnistati Otepää kirikus 4. juunil 1884 a.
Peagi sai sinimustvalge lipp laiemalt tuntuks ja muutus
kogu Eesti sümboliks.
Rahvusliku teatri ajaloo alguseks peetaks 1870, mil
Tartu "Vanemuises" etendus Lydia Koidula "Saaremaa
onupoeg".
See etendus pani aluse järjepidevale eesti teatrile,
mis esialgu tugines asjaarmastajatel.
1871. aastal toimus esimene eesti teatrietendus
Tallinnas "Estonias", seejärel paljudes Eesti linnades ja
ka maakohtades.
1880. aastal algas Eestis venestusaeg, millega Vene
tsaarivõim püüdis vähendada baltisaksa mõisnike võimu
Eestis.
Koolid ja riigiasutused muudeti venekeelseks, hakati
aktiivselt levitama vene õigeusku.
Venestuspoliitika takistas igati rahvuslikke
organisatsioone ja ajakirjandust.
Sai selgeks, et Eesti rahvusliikumine ei saa oma
võitluses baltisaksa mõisnike vastu tuge Vene
tsaarivõimult nagu algul loodeti.
Vahtre, L. 2000. Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn:Virgela.
Laar, M., Tilk, M., Hergauk, E. 1997. Ajalugu 5. klassile.
Tallinn: Avita.
kuulamast!