Inimnoka pikkus on keskmiselt 6,4...6,8 mm, kolmanda seljalooge laius keskmiselt 4,8 mm, kubitaalindeks 45...50%. Ühepäevane töömesilane kaalub 110 mg, viljastamata mesilasema 185 mg, viljastatult 250 mg. Mesilasema munevus munemise kõrgperioodil on 1700...2000 muna ööpäevas. Kraini leskede turjavärvus on hall või tumehall. Emad on keskmise suurusega kuni suured ning võrdlemisi pika elueaga. Emade värvus kõigub helepruunist kuni tumepruunini. [http://www.estbee.eu/touaretus/kraini-aretusprogramm-touaretus] Kraini mesilaste heaks omaduseks on nende rahulikkus. Pesast välja võetud kärgi katavad nad ühtlaselt ja mesilasema jääb kärjele püsima. Üksteise suhtes on nad sõbralikud kui pered ühendatakse. Uute saagiallikate otsimisel on nad väga ettevõtlikud. Kui teised mesilastõud püsivad halva ilmaga tarus, siis kraini mesilased lendavad ikkagi korjele. Neile on iseloomulik enne taru lennuavast sisenemist hõljuvad nad taru ees, neil on
veterinaarkeskuses. 2. 5 3. 4. 6 5. 7 6. Kokkuvõte 8 7. Kasutatud kirjandus 1. Raamatud Riis, M.; 2013, Mesiniku aabits, Print Best, 7 lk 2. Internetis olevad elektroonilised allikad (Higguchi, A.; Bowman E. jt, 1984. DNA sequences from the quagga, an extinct member of the horse family.) http://estbee.eu/touaretus/buckfast-aretusprogramm/ 8. Lisad Foto 1. 9
valem h2=g2/2p näitab,mil määral erinevused isendite genotüüpides peegelduvad nende fenotüübi väärtuste erinevustes.varieerumine 0 ja 1 vahel. geneetiline korrelatsioonikordaja- nähtus, mille puhul ühe tunnuse muutusega kaasneb teise (korreleeruva) tunnuse muutus Mis asi on aretusväärtus? põllumajandusloomalt tema järglastele edasiantav geenide väärtus, mis avaldub järglaste keskmises toodangus tema eakaaslastega võrreldes Mis asi see aretusprogramm üleüldse on (mis punktid/küsimused püütakse aretusprogrammis ära määratleda)? Aretusprogramm on teatava tõu kohta koostatud dokument, millest selguvad aretuse eesmärk, aretusmeetodid, aretusedu saavutamise abinõud ja aretusprogrammi täitmiseks vajalik aretusloomade arv. Aretusprogrammi osadeks on: 1) tõuraamatusse või aretusregistrisse kandmise alused ja tõuraamatu või aretusregistri pidamise kord;
uuesti tiineks jäädes hakkab toodang stabiilselt langema ning tiinuse lõpus kui lehm jääb kinni ei anna ta enam piima vaid kogub end järgmiseks laktatsiooniperioodiks. Kuna lehmad saavutavad oma parimad tootmistulemused alles kolmandal laktatsioonil on tootja jaoks oluline, et loomad saaksid järglasi ning jõuaksid vanusesse millal on nende piimajõudlus suurim. 9 Kasutatud kirjandus ETKÜ. 2010. Eesti holsteini tõu aretusprogramm http://www.etky.ee/est/aretus2.php?id=33 Viimati külastatud 9.12.2014 JKK, 2013a. Karjade võrdlus. 2013. Karjade võrdlus. https://www.jkkeskus.ee/jkk/piimaveised/piimaveiste-j%C3%B5udluskontrolli- lisateenused/karjade-v%C3%B5rdlus.html Viimati külastatud 9.12.2014 JKK, 2013b. Aastaraamat 2013. Lk. 17. https://www.jkkeskus.ee/assets/tekstid/aastaraamatud/aastaraamat_2013
tõuraamat. Seetõttu paljude tõuaretusühingute nimes ongi termin "Herdbook" või "Herdbuch". Sageli loetakse tõu algusaastaks esimese tõuraamatu publitseerimisaastat. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. 72. bioloogiline mitmekesisus 73. ohustatud tõud Eesti hobune on kantud ohustatud tõugude loetellu ning ÜRO FAO maailma ohustatud tõugude nimekirja. · Eesti maatõug - Tunnistati ohustatud tõuks, koostati säilitus- aretusprogramm 2012. aastani. Eesti raskeveo hobune Vantüübiline tori 74. tõugude klassifikatsioon · . Tõud jagunevad eri tootmissuundade vahel, kuid igal tõul on omapärased tunnused, mis eristavad teda: populatsioonide suhteline suletus (osaline avatus) on selle tagatiseks. · Et tõulised omadused määravad produktiivloomade (-lindude) pidamise majandusliku efektiivsuse, tuleb aretajatel teha sihikindlat tööd aretusväärtuse suurendamiseks.
Kui 2000. a tuli Eestis ilmale 118, siis 2004. a 178 eesti tõugu varssa. Sellele on aidanud kaasa alates 2001. a eesti hobuste pidajatele makstav keskkonnatoetus, aga kindlasti ka eesti tõu populariseerimine ja rahva elujärje paranemine. ÜRO Toidu- ja Põllumajanduse Organisatsioon (FAO) kuulutas 1993. a eesti hobuse ohustatud tõuks. Kümme aastat hiljem Säreveres toimunud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi üldkoosolekul kinnitati eesti hobuse säilitus-aretusprogramm, mis koostati aastateks 2003- 2010. Säilituse ja tõuaretuse eesmärk on kohaliku aborigeense hobuse säilitamine koos sellele omase kindla põlvnemise, välimiku ja mitmekülgse töövõimelisusega. Programmi on kaasatud kõik tõuhobused, kes on kantud tõuraamatusse. Praegu hõlmab tõupopulatsioon umbes 650 hobust. Sedamööda, kuidas inimeste jõukus kasvab, tuleb ka hobuseid juurde. Praegusel ajal peetakse
Üheaegselt peeti silmas liha- ja piimajõudlust. 70ndate lõpuks oli näha, et taani punane ei suuda konkureerida mustakirju tõuga. 15. Maailma pruunid veisetõud Pruunidest tõugudest omavad tähtsust sviitsi ja dzörsi tõug. Vastupidavad kombineeritud jõudlusvõimetega loomad levisid teistesse maadesse, sealhulgas ka Ameerika. Euroopas jätkati piima- lihatüübi kujundamist. USA-s suund piimatüübi kujundamisel. Sviitsi tõug range aretusprogramm viis kiiresti hea piimalehma kujundamiseni. Pruunide tõugude säilitamise eesmärgil hakati Euroopa tõuge kaasajastama ameerika sviitisi tõuga. Ameerika sviitisd olid suurekasvulised, hea formaadi, tugevate jalgade ja hea udaraga loomad. Punastele tõugudele arvestatavaim aretuskomponent. Dzörsi tõug Aretuslikus mõttes pole õige käsitleda kui pruunide tõugude sugulastõugu. On üks vanimaid ja unikaalsemaid tõuge, kelle aretuses pole teisi tõugusid kasutatud
On hiljavalmivad. Viatka hobune Kiire sammu ja traaviga. Kasutati troikade ees. Bolessi hobune stepi hobuse baasil. Obi on rohkem metsa tüüpi. Sematukai smuuti hobune on leedu tõug. On kujunenud soisel alal. Soome hobune omab suurt veojõudu, elava temperemendiga. On valitud soome rahvusloomaks. 29.03.07 Tori hobune samast eesti hobuse suunast aretatud. Esimene periood 1856-1880. Katsetusi oli neli, aga tegelikult oli kaks voolu. Ta säilitusprogramm, Tb aretusprogramm. Tori hobusel 2 suunda: universaalne ja ratsatüüp. Teine pool oli Middendorff, kes pooldas eesti hobuse parandamist raskeveohobustega. Esimene pool oli soome hobusega katsetamine. Soome hobusega ei õnnestunud. Ardenniga läks ka aia taha. Neljandaks üritati ristata eesti hobust ka Norra hobusega, aga ka see ei õnnestunud. Teine periood oli 1880-1908. eesti märasid paaritati anglo-araabia, orlovi traavli, inglise täisverelisega, ida-Preisi jt täkkudega
Standardi kohaselt ei tohi valge värvus levida kere tagaosale. Hämpsiri sead on suure kasvuintensiivsusega, käsutavad efektiivselt sööta, tapmisel annavad pikki lihaselisi, õhukese pekiga lihakehasid. Sigadel on hästi arenenud selja pikim lihas ja eriti lopsakad on singid. Lihakeha kvaliteet on hämpsiritel üks paremaid ameerika tõugude seas. Hämpsiri tõug kujunes välja Ameerika väikestes farmides ja et farmeritel puudus alguses kindel aretusprogramm, siis ei saavutatud pikka aega vajalikku edu. Tõug hakkas massiliselt levima 20. sajandi 40.-60. aastatel, kui Ameerikas hakati tegema tõugudega võrdluskatseid ja heade lihaomadustega hämpsirid hakkasid üha enam uut turgu vallutama. 1970. aastal loendati juba 130 000 tõusiga. Jõudluskontrolli alusel tehtava aretustöö tulemusena on hämpsirid viimastel aastakümnetel 28
Enamlevinud on mittekirurgiline meetod, kus siiratav embrüo viiakse kõrresüstla abil rektaalse kontrolli all läbi emakakaela emakasarve tippu. Embrüosiirdamise tulemuslikkust hinnatakse retsipientide tiinestumise ja elusalt sündinud vasikate arvu järgi. Eestis saadakse doonorlehmalt ligikaudu 5 embrüot, millest 2-3 kinnitub emakasse. Osa neist hävib ja järele jääb 1-2. Teoreetiliselt on ühelt lehmalt võimalik ET abil saada kuni 20 vasikat. 87. Aretusprogrammide põhialused Aretusprogramm on tegevuskava või süsteem, mis määrab kindlaks aretusalaste andmete kogumise ja registreerimise põhimõtted ning aretusväärtuse hindamise kriteeriumid, mis on aluseks järgmise põlvkonna vanemate valikul. Aretusprogrammide koostamine on mitmeastmeline protsess, kus tuleb arvestada paljude erinevate teguritega. Seepärast peab aretusprogrammide koostamine olema hästiorganiseeritud ja terviklik protsess. Aretusprogrammide koostamine jaguneb kaheksaks
Kuna aga tegemist on vaid Kihnu saare lammastega, siis on õigem hakata neid lambaid nimetama kihnu lammasteks või kihnu maalammasteks. Kihnu lammaste kasvatajaks on praegu Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatav Anneli Ärmpalu Idvand, kes on karja loonud algselt Kihnu lammaste baasil. Kui on soov tegeleda sellistega lammastega, kes vastavad vähem tänapäeva kultuurtõugudele, siis on võimalik selliseid lambad koondada, välja selgitada nende jõudlusnäitajad, luua aretusprogramm, aretada ja valida neid vastavas suunas, et nendele loomadele kinnistuksid tõule iseloomulikud tunnused. 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui
annaabi.ee 
