kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea. Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Publik oli nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja ("ta ütles, et kui elektri hind veel tõuseb, siis ta ei tulegi koju"), siis saal lausa hullus. Vanemuise "Lõbus lesk" oli mul siis üldse esimene operett elavas ettekandes näha ja kuulda. Ja kui hästi läheb siis ei jää esimene ilma teiseta ja teine kolmandata... Kaunid viini operetiviisid koos kevadiste armukõdinatega Pariisist on piisav põhjus veeta üks rõõmus õhtu Vanemuises
,,Luikede järv" Pjotr Tsaikovski Elamused 17. veebruaril nähtud balletist on vahvad. Koreograaf/lavastaja oli Tiit Härm, kes oli suutnud luua Pjotr Tsaikovski loodud balletist teha meeldejääva etenduse. Lisaks sellele oli veel Eldor Renter, kujundaja ja disainer välja mõelnud väga huvitava lava ja silmapaistvad kostüümid. Lisaks sai oma tööga suurepäraselt hakkama Rahvusooper ,,Estonia" sümfooniaorkester, kelle suurepärane mänguoskus tõi etendusse veel põnevust ja ilu. Enne etendust olin loomulikult kogu selle tüki suhtes vähe skeptiline, kuna eelmine kord, kui ma käisin balletti vaatamas, olles umbes 7 aastane, jäin ma poole etenduse pealt magama. Aga mida lugu edasi, seda põnevamaks läks lugu. Pinget hoidis üleval teadmine, et kolmandas vaatuses esitab Must Luik, mis on üks raskemaid partiisi baleriinide klassikalisest repertuaarist, soolotantsu, kus sooritas 32 tiiru ümber iseenda. Kahjuks pidin t...
1893. aastal tutvustas Thomas Edison rahvale kinetograafi ja kinetoskoopi. 1895. aastal leiutasid vennad Lumiereid kinesgraafi, see oli kaasas kantav, kolm ühes võimalusega: kaamera,printer ja projektor. Liumiereid näitasid Pariisis filmi, kus veovankrit vedav hobune liikus vaatajate poole. Vaatajad olid rabatud ja hämmastunud. Nende silme eest möödusid järgemööda müür, mis langes lammutajate kirkahoopide all, jaama saabuv rong, suppi sööv beebi jm. Seanss lõpeb joovastunud aplausiga. Publik on võlutud neistliikuvatest piltidest, mishaaravad elavat elu. Esimene filmilõik kestis poolteist minutit, tegemist oli tummfilmiga. Et vaatajad asjast aru saaksid, näidati tiitreid ning taustaks mängiti sobivat muusikat. Enamik tolleaegseid filme meenutasid teatritükke. Filmid olid üles ehitatud peamiselt kukkumistele ja tagaajamistele ning lõppesid siis, kui kogu võtteplats oli publiku lõbustamiseks tükkideks pekstud.
parimad palad. Nüüd tunnen minagi mõne loo raadiost ära. ,,Nii vaikseks kõik on jäänud ´´ ,,Suudlus läbi jäätunud klaasi ´´ ,,Must Ronk ´´ ,,Eesti muld ja Eesti süda ´´ ,,Eile nägin ma Eestimaad´´ jpt Kontserdil laulsid mulle juba tuttavad lauljad ja ka superstaarisaatest - Taavi Peterson ja Rosanna Lints. Mulle meeldis kõige rohkem laul ,,Eesti muld ja Eesti süda´´ Rosanna Lintsi esituses. Rahvas plaksutas mitu korda Rosannat tagasi ja tänas tugeva aplausiga. Tal oli väga tugev ja võimas hääl. Veel esinesid Liisi Koikson, Indrek Patte, Priit Võigemast ja Evelin Pang. Liisi Koiksoni esitatud laulud olid meloodiliselt aeglasemad ja rahulikumad. Näitlejad Evelin Pang ja Priit Võigemast on ka väga head lauljad. Mina ei olnud neid varem laulmas kuulnud. Soliste saatsid orkester Reaalmazoor ning ansambli kooseisus. Renee Puura - klahvpillid Indrek Patte - laul Jaanus Nõgisto - kitarr Raul Vaigla - bass Jaan Karp - löökriistad
näiteks kuulsa räpimoguli Snoop Doggi oma. Mulle väga ta lavasou ei meeldinud, sest ta midagi erilist ei teinud. Osad ,,fännid", kes olid Seani ilmselgelt mannetust esinemisest pettunud, hakkasid väljapääsu poole liikuma juba enne kontserdi lõppu. Halvaks üllatuseks oli ka, et mees lahkus peale 35- minutilist esinemist ehk 10 minutit varem kui oleks pidanud lahkuma. Ja mis kõige imelikum, ta ei laulnud mitte ühtegi lisalugu. Fännid kutsusid teda tagasi mitu korda suure aplausiga, kuid Sean ja ta produtsent olid kohe oma minibussi läinud, et Lätti sõita, kus tal järmisel päeval kontsert oli. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see 600 krooni eest ei läheks ma sellist kontserdit enam kunagi vaatama, kuna võib- olla oleks olnud parem isegi kuulata Vallikääru kandis elavate sugulaste rõdult kontserdi. Laulud olid küll head, kuid nagu eelnevalt mainitud, jättis helikvaliteet soovida
nauditavaks. Näha oli noore tsellomängija igakülgset pühendumist ja süvenemist antud teosesse. Kindlasti andis see teose terviklikule ettekandele palju juurde. Kõige rohkem meeldis mulle tsellokontserdi viimane osa ,,Finale: Allegro Moderato-andante-allegro vivo". Selles osas vaheldusid omavahel tsello ja orkestri partiid, mis lisasid teosele mängulisust, jõulisust ning hoogsust. Oli näha, et kogu publik nautis tsellokontserti väga ning tänas muusikuid pika aplausiga. Teisena esitati Johannes Brahms'i Sümfoonia nr 2 D-duur op. 73, mis koosnes neljast osast: I ,,Allegro non troppo", II ,,Adagio non troppo", III ,,Allegretto grazioso", IV ,,Allegro con spirito". Johannes Brahms kirjutas selle 1877. aasta suvel Austria Alpides puhates. Võrreldes 1. sümfooniaga, millele kulus viisteist aastat, oli loomisaeg lühike. Esiettekanne toimus 30. detsembril 1877. aastal ja see oli väga menukas.
Tolleaegne kodanlus ihkas kultuurselt kuulsaks saada ja Euroopasse jõuda. Teose „Tabamata ime“ peategelane Leo Saalep oli rahvale reklaamitud, kui kuulus ja andekas klaverikunstnik, kuigi tegelikult oli ta täiesti tavaline ja keskpärane pianist. Kuulsaks sai ta tänu oma naisele, kes tahtis kõrgseltskonnas hiilata. Selleks ostis ta ära ajakirjanikud, kes kirjutaks Leost kui professionaalsest klaverikunstnikust ja palkas isegi etendustele plaksutajaid, kes andsid oma tormilise aplausiga teistele pealtvaatajatele märku, et tegu on fantastilise etendusega. Olen kuulnud, et tänapäeval populaarse ameerika jutusaate „Ellen“ salvestuse eel palutakse saates osalejatel kunstlikult naerda ja palju aplodeerida. Nii jäätakse pealtvaatajaile mulje, et kõik on väga äge tegelikult on see ülespuhutud. Vilde näidendis „Pisuhänd“ kogus peategelane Sander kuulsust oma sõbra Tiit Piibelehe kirjutatud teosega, mida ta esitles kui enda kirjutatud teost
omane sellele ajale, vaheldusid ohtlikud duellid ja neile järgnevad suured rõõmuhetked. Eriti meeldisid mulle massistseenid ning nimelt need, kus linnatänavail tantsisid pesunaised, kes olid väga tõetruult räbalaisse riietatud. Kohati aga muutus kahjuks lavaline tegevus väga segaseks ning raske oli jälgida, mis täpselt toimub. Üldiselt jäin etendusega rahule nagu ka kõik teised saalisolijad, kes lõpus tänasid tantsijaid, orkestrit ja teisi tehnikuid tormilise aplausiga. Soovitan ka teistel nii balletihuvilistel, kui ka neil, kes väga ei hooli balletist, seda vaatama minna, sest see on väga omapärane ja loomutruu lavastus, mille teostuses peame profesionaalidele tänulikud olema, kes selle imelise loo meile tantsides jutustavad. Külmaks ei tohiks see ballett küll kedagi jätta.
Oma debüüdi koondise eest tegi Poom 3.juunil 1992.a. sõpruskohtumises Sloveenia vastu. Ta viibis platsil kõik 90 minutit. See oli koondise esimene kohtumine pärast taasiseseisvumist mäng Lõppes viigiliselt 1:1. Poom oli mängupäeval 20 aastane. Tema lahkumismäng oli 10. juunil 2009 peetud sõpruskohtumine Potugaliga, kus ta kaitses Eesti koondise väravat 30 minutit ja hoidis värava puutumatuna. Mart saateti platsilt ära väga väga suure aplausiga. Kokku tegi Poom Eesti koondises 31 nullimängu VIGASTUSED Mart Poom on käinud 7 lõikusel ja murdnud üle 10 luu.
Kontsert toimus 20. oktoober. Kontsert pidi toimuma kammersaalis, kuid sinna sisenedes teatati meile uut informatsiooni. Nimelt oli antud hetkel käimas seal küttesüsteemide renoveerimine. Seega liikusime kõrvale noortekeskuse hoonesse. Muusikaline ettekanne toimus kolmandal korrusel. Saalis oli pisut rohkem kui 30 kuulajat. Oleks võinud olla palju rohkem, sest väga põnev oli. Mõni minut pärast kella seitset õhtul sisenes meie õhtu peategelane Nevil Blumberg aplausiga ruumi. Sõnagi lausumata istus Nevil toolile võttis kitarri ning hakkas mängima. See oli siis tema poolne tervitus meile. Kontserti käik Pärast sissejuhatavat lugu, räägiti meile ühtteist akustilisest kitarrist. Akustiline muusika võimaldab olla üksinda ühes bändis. Samuti rääkis Nevil meile kui palju sõltub üks kontsert pealtvaatajatest ning lubas ka meil mingil määral teda mõjutada ja osa võtta. Kunagi ei saa
läbi mõeldud ning pakkus publikule kindlasti huvi. Ühendkoorid asusid lavale ning kandsid ette kaks lugu. Esimene neist oli lugu nimega Here's to song, mille solistideks olid eestlasest Mirjam Mesak ning külaliskoori solist Lucretia Geswint., dirigeeris Lionel van Zyl. Kontserti jäi lõpetama laul ,,Üksteist peab hoidma", kus laulu refräänides laulsid kaasa ka kõik LõunaAafrika koori liikmed. Seda laulu juhatas Lii Leitmaa. Selle loo võttis publik vastu suurima aplausiga, mis oli kõlanud terve kontserdi vältel. Sellele vastutasuks esitas ühendkoor selle loo üks kord veel. Pärast loo teistkordset kõlamist oli aplaus sama tugev, kuid märksa lühem, sest inimestel tekkis minu arvates soov koju minna. Minu arvates oli kontsert üldjoontes hästi ülesehitatud ja üldmulje jäi positiivne, kuid ma ei saa kindlasti väita, et see kuuluks mu lemmik kontserdite hulka. Nimelt muutus kontsert minu jaoks tüütavaks väliskoori esitatud Gloriate ajal
Midagi nii jubedat ja häirivat ei olnudki, mida saaks mainida. Üldiselt jäin rahule selle etendusega. Näitlejate poolt oli etendus väga meisterlikult ette kantud. Võrreldes mõne teise ooperiga, mida ma näinud olin, oli see väga hea. Ning ma ei kahetse, et seda vaatama läksin, sest need mõned tunnid mu elust, selle ooperi vaatamiseks, ei ole mingi igava etenudse peale raisatud. Ning ka publik oli sellest ooperist hästi meelestatu, sest lõpus tänati näitlejaid tormilise aplausiga ning ka peale solistide aariaid plaksutati. Ning ooperi traagiline sisu meeldis ka publikule. Kindlasti soovitan ka teistel, kes tahavad tõeliselt head ooperit näha, seda vaatama minna.
suuresti ka valikud 1939.-40. aasta kriisis. 12.märtsil 1934 toimunud riigivanema valimistel oli suurim favoriit Andres Larka , see võis aga tähendada, et valimiste teist vooru kus Päts ja Laidoner saaksid kandideerimisest üksteise heaks loobuda, ei pruugigi toimuda. Päts tahtis võimu säilitada, pidi ta kohe tegutsema. Ja küllap ta teadis, et kogu senine poliitiline eliit teda toetab. Riigikogu reageeriski Pätsi võimuhaardejärgsele esinemisele aplausiga ning võttis kiirkorras vastu kaitseseisukorra täiendamise seaduse, mis lihtsustas uue reziimi kindlustamist. Seejuures pakkus sotsialist Leopold Johanson eelnõule parandust, mis laiendanuks riigipöörajate volitusi veelgi. Tõnisson läks valitsuse loozi ja surus Pätsi kätt. Arupärimisi ei esitatud, põhiseadust rikkuva Pätsi dekreedi vastu, millega kevadised valimised ära jäeti, ei protestitud.
Georg Otsa populaarsuse kasvuga sagenesid küllakutsed. Leningradis on ta Rigolettona lavale astunud üle kümne korra lisaks veel mõniteist ''Rigoletto'' lavastust teiste linnade ooperteatreis. 1963. aastal langes ühele nädalale tervelt kuus etendust, millest kaks toimusid Leningradis. Publiku vaimustusest kõnelgu üksainus fakt: ''Estonia'' teatri külalisetendusel Leningradis 1962. aasta oktoobris kutsuti Georg Otsa A. Rubinsteini ''Deemoni'' nimiosatäitjana pärast ooperi lõppu aplausiga tagasi koguni kaksteist korda! Leningradis on Georg Ots ainuüksi Deemonit laulnud üle neljakümne korra, lisagem juurde menukad esinemised Riias, Vilniuses, Kaunases ja mujal. Verdi ooperite juurde sattus Georg Ots esimest korda üliõpilasena 1950. aastal. Kuna Germonti osatäitja ''Traviatas'' oli haigestunud, tuli etenduse päästmiseks partii ühe nädalaga selgeks õppida. See põgus kokkupuude Germontiga (Ots laulis tookord ühelainsal etendusel) ei jäänud viimaseks
Uuel nädalal võib see summa küll pisut väheneda. Sel juhul peab umbes 30 miljoni krooni võrra kosuma ka riigieelarve. Seadus, mille eesmärk on hoida riigikogu liikmete palku kuni 2011. aasta märtsis toimuvate valimisteni praegusel tasemel, läks läbi õige napilt. Veel vahetult enne hääletuse lõppu seisis tablool number 49. Lõpuks lõi spiikri haamer ära 53 poolthäält minimaalselt hädavajaliku 51 asemel, mida alla poole saali tervitas tugeva aplausiga. Võidusamba rist valmib alles veebruari lõpuks Kuigi Tallinna Harjumäe nõlvale kerkiva Vabadussõja võidusamba postament on juba paigaldatud, valmib selle otsa tulev suur rist alles veebruari lõpus ning praegu jätkatakse tseremooniaplatsi rajamisega. Kaitseministeeriumi pressiesindaja Meeli Hunt lausus, et rist on äärmiselt keerukas projekt ning palju keerukam kui sammas ise. «Seal on erinevad haarad ja siis keskel ümar ring, kus mõõgaga käsi
tegema. Pingutab end üle ja variseb kokku. Saali siseneb Clavius, kes tunnistab Galilei teooria õigeks. Vana kardinal saadetakse koju. GALILEI: Mitte mina, mõistus võitis! Inkvisitsioon paneb Koperniku õpetuse keelatud teoste nimekirja. (5. Märts 1616.) Kardinal Bellarmini maja Roomas. Seal on parajasti ball. Vestibüülis, kus kaks vaimulikku sekretäri malet mängivad ja külaliste kohta märkmeid teevad, tervitab grupp maskides daame aplausiga Galilei tulekut. Galileiga on kaasas tema tütar Virginia ja selle peigmees Ludovico Marsili. 7) Galileist on saanud vahepeal tõeline kuulsus. Isegi tema tütrele langeb osaks, võrreldes teistega, palju parem kohtlemine. Galilei õpetab sekretäre uut moodi malet mängima (suurte sammudega). Bellarmini teeb Galileile selgeks, et ta oma teooriatest lahti ütleks. Kuid talle jääb alles õigus oma uurimustöödega edasitegelemine, kuid ta ei või midagi kirikuga vastuolus
aasta, väljastades novembris nende järgmise albumi teise singli ,,After Dark". Laul debüteeris kümnendal kohal Oriconi edetabelites ja seda kasutati animeseriaali ,,Bleach" i seitsmenda hooaja avalauluna. 22.detsembril pidas AKFG live kontserdit Seoul`is pealkirjaga: ,,ASIAN KUNG-FU GENERATION Tour SUI-CUP 2007 ~Project Beef~ Live In Korea". See oli bändi esimene kontsert Koreas, peale nende esinemist viis kuud varem ,,Incheon Pentaport Rock Festival" il, mis võeti vastu innuka aplausiga välismaiselt publikult. Sellega kutsuti bändi ka järgmine kord mängima. Sel ajal kui nad esinesid Jaapani uue aasta show`l, jätkas AKFG tagasi tõmbumist ja veetis järgnevad kaks kuud töödates oma neljanda albumi kallal. 2008. aastal, veebruaris, väljastas Ajikan albumi viimase singli ,,Korogaru Iwa, Kimi ni Asa ga Furu" ennem kui sellele kiiresti järgnes album ,,World World World". Paar kuud pärast albumi väljaandmist, väljastas AKFG
Töölisteatris), siis nüüd sai neid ühe hooajaga 17. Suurim osakaal langes stalinlikus kunstidepanteonis kirjandusjumalaks tõstetud Maksim Gorkile. [---] Enim peavalu valmistasid omanäidendid. Senisele algupärandite ülekaalule järgnes nüüd tervel hooajal üksainus uus sõnanäidend, Mart Raua mannetu ,,Mõõk väravas" kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas. [---] Võõrvõimudele sai ometi probleemiks publiku oskus lavatekstist välja noppida ja aplausiga esile tõsta iga lause, mida andis kuidagi ,,vastaliselt" tõlgendada. Näiteks plaksutatud tormiliselt täiesti süütule repliigile ,,Kõige armsam on mulle ikka minu väike kodusaar" viimane sõna asendati mõtteliselt ,,kodumaaga" " (Rähesoo 2011: 230 - 232) Ka siit võib välja lugeda seda, et juba varakult hakati kallutama teatri arengusuunda. Nõukogude teatrirepertuaari sisse tuues juhtus kaks asja esiteks vähendati tunduvalt