LÕBUS LESK (0)

LÕBUS LESK
Operett kolmes vaatuses ühe vaheajaga
Victor Leoni ja Leo Steini libreto Henri Meilhaci komöödia L’attaché d’ambassade järgi.
Helilooja Franz Lehár
Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi
Dirigendid Endel Nõgene, Lauri Sirp
Lavastaja Jussi Tapola (Soome Rahvusooper )
Kunstnik Anna Kontek (Soome Rahvusooper)
Koreograaf Aita Vuolanto (Soome)
Valguskujundaja Tõnu Eimra
Tegevus toimub Pariisis. Krahv Danilo perekond ei luba tal lihtsa neiu Hanna kätt paluda . Hanna abiellub seepeale jõuka pankuriga, kes sureb juba pulmaööl. Temast saab rikas lesk, kellel kosilastest puudu ei tule. Danilo ei julge aga talle enam läheneda ja oma armastust tunnistada, kuna võidakse arvata, et temagi on üksnes raha peal väljas. Hannal tuleb asi endal käsile võtta… 
Loomise ajal oli opereti süžee, kus eneseteadlik noor naine lööb läbi meeste maailmas, üsna intrigeeriv. 
Esietendus toimus 30. detsembril 1905 Viinis, peaosades Mizzi Günther ja Louis Treumann. 
Eesti keeles, ingliskeelsete subtiitritega 
Esietendus 30. septembril 2011 Vanemuise suures majas , Valentina Kremen, Merle Jalakas , Simo Breede , Rasmus Kull jt
Lõbus lesk räägib ühest naisest nimega Hanna. Ta oli lihtne maatüdruk, kes armastas pontevedrolast Danilot, kuid mehe kuri onu ei olnud selle poolt, et Danilo abielluks vaese tütarlapsega ja nii jäi nende abielu katki.
Paari aasta pärast leidis naine endale uue armastuse, tema väljavalituks osutus vana ja rikas mees. Kuid mees suri paari päeva pärast ära ja naine sai endale kakskümmend miljonit. Kui ta oli raha pärinud, pidasid pankrotis pontevedrolased plaani, et keegi neist võiks abielluda Hannaga. Ja kuna Danilol oli enne suhe Hannaga, siis pidi tema teenima riigile selle rahasumma , mis oli naisel. Kuid nad ei kohtunud plaanipäraselt ja juba esimesel kohtumisel tõotas mees mitte kunagi öelda Hannale ``Ma armastan sind``. Aga tegelikult tundis mees ikkagi naise vastu midagi ja ka Hanna armastas sisimas Danilot. Nii nad keerutasid, kuni lõpuks lipsaski mehel huulte vahelt läbi lause: ``Ma armastan sind``. Siis päris mees selle kakskümmend miljonit endale ja ma oletan, et nad elavad õnnelikult elu lõpuni nagu ikka ja alati.

• 1906-1921 aastal mängiti ``Lõbusat leske`` Saksamaal, Austrias , Šveitsis ja Tšehhimaal kokku 8338 korda.
  
• Ameerikas sai ``Lõbus lesk`` nii populaarseks, et seal levis niinimetatud lese -hullus.
  
• 1994 aastal oli esitatud juba 70 000 etendust,  25. erinevas keeles.
  
• Etendus oli Adolf Hitleri lemmik operett. Seda käis ta vaatamas umbes 91 korda.
  
• ``Lõbusast lesest`` on vändatud vähemalt kuus filmi.
  

 
Ma üldiselt teatris ei käi. Ei teagi, miks. Seekord viis mind Vanemuisesse kaks asja: esiteks kingiti mulle ja mu kaaslasele teatripiletid etendusele „Lõbus lesk“ ja teine põhjus oligi tegelikult teatriretsensiooni kirjutamine. Suhtusin asja muidugi veidi ettevaatlikult.
Aga noh,  operett, see peaks ju olema küll ohutu. Puhas meelelahutus ; mida kohutavat on võimalik Leháriga teha?
Muidugi tulevad kohe meelde venelaste surematud operettfilmid. Ja eks meie Sylvad ja Hannad, Edwinid ja Danilod on ikka natike maavillasemad, mis seal salata. Tegelikult oli esimese vaatuse ajal mitu korda tunne, et käib etendus etenduses .
Aga kui itsitus kurku kerkib , siis pole ju vahet, mis on hea tuju allikas? Operetis ei muhele nagunii keegi sündmustiku üle, et “on need vürstinnad alles lehtsabad” või “vaat, mis ahnus meestega teeb”, vaid pigem võrreldakse vanade aegadega ja eeskätt lihtsalt lastakse kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea.
Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik . Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh- hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Publik oli nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja (“ta ütles, et kui elektri hind veel tõuseb, siis ta ei tulegi koju”), siis saal lausa hullus. Vanemuise “Lõbus lesk” oli mul siis üldse esimene operett elavas ettekandes näha ja kuulda. Ja kui hästi läheb siis ei jää esimene ilma teiseta ja teine kolmandata...
Kaunid viini operetiviisid koos kevadiste armukõdinatega Pariisist on piisav põhjus veeta üks rõõmus õhtu Vanemuises. Maailma operetiloomingu säravamaid teoseid, Franz Lehįri “Lõbus lesk” pakub lugu armastusest ja rahast 20. sajandi alguse Pariisist. Pariis on mulle alati kuidagi hingelähedane olnud aga ise pole sinnamaale veel jõudnud. Nii ma siis nopingi Paariisi killukesi igalt poolt, kus neid vähegi näen.
Lavalt õhkus saali tõelist operetihõngu, heas mõttes vanamoodsat, viidatud siiski Isamaale – nagu operetile kohane. Olustiku tunnetamisele aitavad kaasa stiilsed kostüümid ja lavakujundus .
Lavastaja ja koreograaf on loonud tempoka lavastuse. Esimese vaatuse kahvatuse korvavad särava orkestrivahe-mänguga kokku liidetud teise ja kolmanda vaatuse hingekriipivalt kaunid laulud ja ansamblid, lustlik Balkani rahvapidu ja melu Pariisi kabaree-restoraniks muudetud Hanna Glawari palee keldris . Haaravad fantaasiarikkad tantsunumbrid nii balletisolistidelt, balletitrupilt, tantsijaist-lauljaist grisettidelt kui ka solistidelt ja kooriartistidelt.
Etenduse võtmeks on ikkagi romantilise armastusloo peategelased.
Operetis peab nalja saama. Saab ka! Südamest naerma ajav etendus oli. Lavastuses on ka hulk toredaid väiksemaid osatäitmisi. Koori ansamblitunnetus on hea ja orkester kõlab hästi.
Kiitust väärib veel kavaraamat, kus põhjaliku info kõrval on ära toodud mõne armastatuma hiti noodid ja sõnad, et publik saaks koduteel Lehari võluvaid viise ümiseda.
Ja lõpetuseks tänas saal suure aplausiga kõiki osatäitjaid.
Koostaja : Karin Õis