Lasteekraani Muusikastuudio hooaja avakontsert (0)

Retsensioon
Lasteekraani Muusikastuudio hooaja avakontsert
24. septembril 2008. aastal käisin Estonia kontserdisaalis Lasteekraani Muusikastuudio avakontserdil. Kontserdil astusid üles Lasteekraani muusikastuudio mudilas-, laste-ja noortekoor. Mudilaskoos koosneb 58-st 8-12 aastased tüdrukust, kelle dirigent on Lii Leitmaa. Lastekoor koosneb 36-st 11-12 aastasest tüdrukust, kellel peale kooritundide on lisaks ka soolo-ja tantsutunnid ja kellest peaaegu kõik käivad ka muusikakoolis . Nende dirigendid on Lii Leitmaa ja Külli Kiivet. Noortekoor mudilaskoor koosnes esimese ja teise klassi õpilastest, mudilaskooris aga tegutsevad on aga välja kasvanud 1993. aastal Lasteekraani Muusikastuudios tööd alustanud mudilasrühmast ning seal laulab 30 15-18 aastast neiut. Selle paljukordselt auhinnatud koori dirigent on samuti Külli Kiivet.
Peale Lasteekraani muusikastuudio kooridele oli Lõuna-Aafrika Vabariigist esinema tulnud ka Eastern Cape Children `s Choir. Koor asutati aastal 1982 ja koosneb 60-70 poisist ja tüdrukust, kes on vanuses 10-15 aastat. Koori juhatab Lionel van Zyl. Nende kodulinn on Port Elisabeth ning novembris tuli välja nende kuues CD „On Wings of Songs “. Koori Euroopa turnee tõttu jõudsid nad ka Eestisse, tuur on sellele koorile juba üheksas.
Kontserti algus kujunes väga lapsemeelseks ning armsaks tänu noorema mudilaskoori laste tantsule. Koolieelne Mudilaskoor esitas lood „Sügis“ ja „Mõmmi laul“. Järgnevaid koore tutvustas õhtujuht Eve. Mudilaskoor esitas järgnevaks ka laulud „Mis on mõisa metsa taga“ ja „ Italia “.
Nende lugude puhul oli kõik väga selgelt arusaadav ning minu arvates meeldis publikule, ning mulle endalegi oli meelt mööda kogu esitatud kava. Järgnevaks kõlasid Lastekoori esituses lood „ Gloria “, „Modaalsed Etüüdid“ ja „Leelokõnõ Laulukõnõ“. Pärast Lastekoori lõpetamist asusid lavale Noortekoori liikmed. Koor esitas Külli Kiiveti juhtimisel 4 laulu, millest mulle meeldis enim „Gloria“. Oma lavalise etteaste lõpetas koor ennem vaheaega tantsuga. Pärast turgutavat vaheaega, mil inimesed vahetasid muljeid kontserdi esimesest poolest algas kontserdi teine osa märksa kiiremate ning välismaiste lauludega Lastekoori esituses. Solistiks oli Sylvia Krupp. Pärast õhtujuhi Eve lühitutvustust The Eastern Cape Childresn`s koorile algaski külaliste etteaste. Selle koori solistiks oli mustanahaline nooruke tüdruk Lucretia Geswint, kelle hääle ulatus oli minu arvates nii suur ning võimas. Väga huvitav oli kuulata, kuidas välismaa koor laulis , kuid kahjuks esitasid nad enamik oma lugudest arvatavasti oma rahvuskeeles, millestki keegi aru ei saanud. Lionel van Zyl’i juhatamisel esitati selle koori esituses ka minu teada 2 inglisekeelset lugu. Oli hea vahepeal ka midagi lugudest mõista, kuid koori miinuseks tooksin välja selle, et liiga palju oli lugusid nimega „Gloria“. Kontserdi lõpp faas oli minu arvates väga hästi läbi mõeldud ning pakkus publikule kindlasti huvi. Ühendkoorid asusid lavale ning kandsid ette kaks lugu. Esimene neist oli lugu nimega Here ’s to song, mille solistideks olid eestlasest Mirjam Mesak ning külaliskoori solist Lucretia Geswint., dirigeeris Lionel van Zyl. Kontserti jäi lõpetama laul „Üksteist peab hoidma“, kus laulu refräänides laulsid kaasa ka kõik Lõuna-Aafrika koori liikmed. Seda laulu juhatas Lii Leitmaa. Selle loo võttis publik vastu suurima aplausiga, mis oli kõlanud terve kontserdi vältel. Sellele vastutasuks esitas ühendkoor selle loo üks kord veel. Pärast loo teistkordset kõlamist oli aplaus sama tugev, kuid märksa lühem, sest inimestel tekkis minu arvates soov koju minna.
Minu arvates oli kontsert üldjoontes hästi ülesehitatud ja üldmulje jäi positiivne, kuid ma ei saa kindlasti väita, et see kuuluks mu lemmik kontserdite hulka. Nimelt muutus kontsert minu jaoks tüütavaks väliskoori esitatud Gloriate ajal. Oleks piisanud ühest „Gloria“- nimelisest teosest, kuid kahjuks oli see teisiti. Õnneks lõpetati kontsert kahe huvitava teosega , mis parandas mu tuju sellest kontserdist märkimisväärselt. Lemmik lauluks sellel kontserdil sai mulle lugu nimega „Üksteist peab hoidma“. See oli kõige südantsoojendavam lugu, mida ma selle kontserdi ajal kuulsin. Ma arvan, et publik jäi kontserdiga samuti rahule, kuid väikestel lastel, kelle õde või sugulane laval laulis, muutus enesetunne pärast paarikümmet minutit rahutuks, nad hakkasid oma vanemate süles siplema ja tõmbasid aegajalt publiku tähelepanu lavalt endale. Lõppkokkuvõtteks ei kahetse ma kohe kindlasti, et ma sellele kontserdile läksin, sest tore oli kuulata eesti keelseid laule ning näha ka välismaist koori. Selline ühistöö näitab, et muusika ühendab erinevaid piirkondi ning isegi, kui keelt ei mõisteta, tehakse lauldes üksteisele vajalikud asjad selgeks.