Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja avakontsert (0)

Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja avakontsert
Vanemuise kontserdimajas
18. septembril 2009. a.
Käisin reedel, 18. septembril Vanemuise kontserdimajas kuulamas Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja avakontserti. Kavas oli Antonin Dvorak ’i Tšellokontsert h- moll op. 104 ja Johannes Brahms’i Sümfoonia nr 2 D- duur op. 73.
Vanemuise Sümfooniaorkester asutati 1908. aastal Samuel Lindpere eestvedamisel. Ajalooliseks traditsiooniks on saanud, et teatri muusikalavastustes osalemise kõrval annab Vanemuise Sümfooniaorkester ka sümfooniakontserte. Orkester on esinenud ka mitmetes Euroopa riikides.
Esimesena esitati Antonin Dvorak’i Tšellokontsert h-moll op.104, mis koosnes kolmest osast: I „ Allegro “, II „ Adagio , ma non troppo “, III „Finale: Allegro Moderato -andante-allegro vivo“. Dvorak kirjutas seda kontserti New Yorgis aastatel 1894-1895. Kontserdi esiettekanne toimus 19. märtsil 1896 Londoni Queen ’s Hallis. Vanemuise Sümfooniaorkestrit dirigeeris hooaja avakontserdil teatri muusikajuht ja peadirigent Mihkel Kütson. Tšellol mängis soolot Indrek Leivategija, kes alustas tšelloõpinguid 5-aastaselt H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis Reet Metsa tšelloklassis, mille lõpetas 2005. aasta kevadel. Alates 2008. aastast mängib Indrek Bayeri Ringhäälingu Sümfooniaorkestris.
Tšellokontserti alustas sümfooniorkester, millele esimese osa keskel lisandus Indrek Leivategija meisterlik tšellosoolo. Tšellosoolod muutsid kontserdi huvitavaks ja nauditavaks. Näha oli noore tšellomängija igakülgset pühendumist ja süvenemist antud teosesse. Kindlasti andis see teose terviklikule ettekandele palju juurde. Kõige rohkem meeldis mulle tšellokontserdi viimane osa „Finale: Allegro Moderato-andante-allegro vivo“. Selles osas vaheldusid omavahel tšello ja orkestri partiid , mis lisasid teosele mängulisust, jõulisust ning hoogsust. Oli näha, et kogu publik nautis tšellokontserti väga ning tänas muusikuid pika aplausiga.
Teisena esitati Johannes Brahms’i Sümfoonia nr 2 D-duur op. 73, mis koosnes neljast osast: I „Allegro non troppo“, II „Adagio non troppo“, III „Allegretto grazioso“, IV „Allegro con spirito“. Johannes Brahms kirjutas selle 1877. aasta suvel Austria Alpides puhates. Võrreldes 1. sümfooniaga, millele kulus viisteist aastat, oli loomisaeg lühike. Esiettekanne toimus 30. detsembril 1877. aastal ja see oli väga menukas.
Enne Brahms´i sümfoonia ettekandmist esitleti Vanemuise sümfooniaorkestri uusimaid liikmeid – 4 metsasarve. Uute pillidega esitati lühike pala pillide heade kõlaomaduste demonstreerimiseks.
Brahms´i sümfoonia kaks esimest osa tundusid mulle veidi pika ja väsitavana. Seevastu kolmas osa oli kiire ja huvitav ning justkui äratas eelmiste osade uinutavast meeleolust. Kõige rohkem meeldisidki mulle selles teoses kaks viimast osa.
Kontserdil esitatud mõlemad teosed olid meistelikult ettekantud ning nauditavad. Üldmuljena meeldis mulle siiski rohkem Antonin Dvorak´i Tšellokontsert, mille muutsid meeliköitvaks ning huvitavaks tšellomängja poolt esitatud soolod. Kuigi külastasin sümfooniaorkestri kontserdit esimest korda elus, olid muljed head ning kavatsen ka edasipidi mõnele kontserdile minna. Ei oleks uskunud, et raadiost kuulatuna igavana tunduv klassikaline muusika võib kontserdil sellise elamuse pakkuda.