Fraseologism-metafoorses sõnaühendis üksiksõnad kaotavad oma tähenduse ja ülekantud tähendus muutub põhitähenduseks. Silma torkama, süda läigib. Polüseemia-sõnade mitmetähenduslikkus. Tee(autotee, joogitee). Homonüümia- mitme sõna-keelemärgi juhuslik häälikuline kokkulangemine. 1. täielikud(tolmune tee, kuum tee) 2. osalised(sadama kai, hakkas sadama) Paronüümia- algatamine, algatus, alge, algus, alustus- niisuguseid sõnaperekondi nim. paronüümideks Antonüümia- mees ja naine, punane ja sinine, täna ja homme, hommikul ja õhtul need on vastandsõnad, tähenduse ühstunnused. Sünonüümid- vasar, haamer- kõu, äike ja pikne. Samatähenduslikud sõnad. Aitavad vältida sõnakordusi Metafoorid- sõna ülekantud tähenduses, aluseks on võrdlus. Mari on ingel ja Jüri on põrsas Fraseologism-metafoorses sõnaühendis üksiksõnad kaotavad oma tähenduse ja ülekantud tähendus muutub põhitähenduseks. Silma torkama, süda läigib.
teiste inimestega suhtlemine, sest inimene on nö karjaloom ja vajab teiste inimeste seltskonda, nende suhtlemist, nendega asjadega üle arutlemist jne, ilma teiste inimestega suhtlemiseta poleks võimalik inimestel eksisteerida ja parem kui seda on võimalik teha rääkides, mitte füüsilisi vahendeid või füüsilist teguviisi selleks kasutades. 4) Selgita järgmiseid keelenähtuseid: homonüümia, polüseemia, sünonüümia, antonüümia. Too näiteid! Homonüümia- sama kirjapildiga, kuid erineva tähendusega sõnad: Palk(puu), palk(töötasu), tall(väike lammas), tall(hobuste kodu). Polüseemia- nähtus, kus ühele tähistajale vastab mitu tähistatavat. Nt klaas. Klaasist majas on laual klaas. Sünonüümia-samatähenduslikud sõnad, kuid erineva kirjapildiga. Nt: Kamp-jõuk, pood-kauplus jne. Antonüümid- vastandsõnad nt: pikk-lühike, paks-peenike, suur-väike jne.
ortograafia • morfoloogia = sõna muutmisvõimalused • süntaksitasand = sõna süntaktilised omadused • kollokatiivsus = sõna kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega Sõnaga seotud tasandeid (2) • põhitähendus = tähendus, mis aktualiseerub, kui sõna kasutatakse tavalisel, neutraalsel viisil • kõrvaltähendused = võimalikud konnotatsioonid, muuhulgas stiilivärving • semantilised seosed teiste sõnadega = sünonüümia, antonüümia, paigutumine tähendusväljadesse • suhe välismaailma entiteediga, mida ta tähistab Sõnavara e. Leksikon • Sõnavara tervikuna seob omavahel eri tasandeid, on puutepunktiks foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, süntaksi, semantika ja entsüklopeediliste teadmiste vahel. • Sõnal leksikon muidki tähendusi: ’sõnaraamat’, ’teatmeteos’. Sõnavara ajateljel: arhaismid, neologismid • Arhaismid – vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata.
vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises, mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad, missugused seigad mõjustavad keelekollektiivide suurust ja keelte esinemistihedust. areaalne e
nt deliver a lecture, aga eesti keeles peetakse loengut). Arutlusainest: Kas kollokatsioone nõudvad valikureeglid tekitavad võõrkeelte õppimisel probleeme või ei? Mida te arvate, milliste sõnadega koos esinevad eesti keeles kõige sagedamini sõnad mees ja naine? Miks on üldse oluline kollokatsioone uurida? Semantiline võrgustik Sõnade põhitähendusi seovad kollokatsioonid ja paradigmaatilised leksikaalsed suhted (homonüümia, antonüümia, sünonüümia, polüseemia). Tähendussuhteid on F. Karlsson kirjeldanud hierarhiana ehk kahevalentsete predikaatidena, mis ühendavad kaks võrgustiku sõlme üksteisega (nt joonisel HÜPO, tähendab, et a on b hüponüüm, ATRI a on b atribuut). - Tähendusvõrgustikul on mitu n-ö sisse- ja väljapääsu. - paradigmaatilisi suhteid välj. predikaadid joonisel: HÜPO nüüm, HÜPEROnüüm, ATRIbuut, PARTonüümia,
Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud elus, meelde jätma unustama, õnnestuma ebaõnnestuma, alaline ajutine, tüdruk poiss. Teine väljendusvorm on antonüümia sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum kuum leige jahe külm jääkülm. Mõnes teoreetilises käsitluses nimetatakse seda suhet kontraarseks vastanduseks, mille alla kuuluvad relatiivsed adjektiivid, mis iseloomustavad mingit objekti teiste suhtes. Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on vastandatud ühe semantilise tunnuse
(nt käelaba kuulub käe osade hulka) Meronüümias nim osa meronüümiks ja tervikut holonüümiks. Atributsoon e atributiivne suhe - entiteedi omaduste ja entiteedi enda suht küsimus. Entiteet koosneb osadest, kuid sellel on omadused. Sünonüümia vastand on vastandlikkus. On eri liike vastandusi, kõige lihtsam neist komplementaarne vastandus (komplementaarselt vastandlikult dentonatsioonid nt mees ja naine) Vastandlikkuse teine tüüp - antonüümia e skalaarne vastandus. Nende dentonatsioonid on omadused, mida on igal konkreetsel juhul rohkem või vähem, saab moodustada võrdlusastmeid. 49. Substantiivide ja verbide grammatilisi kategooriaid. Entiteetide loomulikest om-st on tendents grammatikaliseeruda muutekategooriateks nt järgmistel: Definiitsus - tähendab vastava NP referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses ja on oluline diskursuse referentide mõistmise ja liigitamise seisukohalt.
- Kontseptuaalne semantika 80ndad - Kognitiivne semantika 90ndad: metafoorid, kognitiivne grammatika, perspektiiv, valdkondlik organiseeritus, KLASSIKALISED SEMANTIKA PÕHIMÕTTED Denotatsioon e intentsioon keele tähendussüsteemi kuuluv protentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma Propositsiin lause sündmussisu Presupositsioon eeldus peab olema tõene, et oleks üldse mingi loogiline sisu Sünunüümia samatähenduslik Antonüümia vastandtähendlikkus Homonüümia eritähenduslikkus (Laps sai kuuseks). Toimub ainult kirjalikult, sest suuliselt me paneme õigesse kohta rõhu. Monoseemia ühetähenduslikkus Ekstensioon sõna ekstensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Tähendusväli tähendusvälja moodustavad tähenduslikult seotud sõnad, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes. Suunad ja metakeel
4)Semiootilise mehhanismi töötamise vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär -- semiootiline ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luues kõrgema ühtsuse. Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele /kohandumistele/. 5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust. 6) Mida keerukama korraldusega on monaad, seda autonoomsem on ta käitumine, seda rohkem ennustamatust toob ta kogu süsteemi. Määratu informatsioonimahutavus ja piiramatud võimed iseeneslikuks arenguks. Semiosfäär Piiritletus Semiootiline ebaühtlus Tuum ja perifeeria Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas Terviklikkus, hierarhilisus
Osasünonüümia on seos peaaegu sama tähendusega sõnade vahel. Praktilise termino- loogiatöö seisukohalt on need kõige ebamugavam materjal, sest esiteks on „peaaegu” kvantifitseerimata ja teiseks võib seda osalisust olla mitut sorti. Üks tähendus võib olla teisest kitsam, tähendustel võib olla üksnes ühisosa, tähendused võivad kuuluda naabererialadele või väljendada eri vaatenurki samale nähtusele. 74 Terminoloogia Antonüümia on seos mingis olulises aspektis vastandlike tähendustega sõnade vahel, kusjuures ülejäänud tähenduskomponendid langevad kokku. Nende juures tasub tähele panna, et vastandlikud võivad tähendused olla kas mingis selgelt määratletud mõttes (valge vs must valguse peegeldamise võime alusel, kusjuures mõlemad tähistavad värvusi) või ka palju udusemalt (koer vs kass). Viimase sarnaseid vastandusi traditsiooniliselt sõnastikes antonüümidena ei esitata, kuid nende
üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses. 2) Leksikaalne ehk sõnavaraline definitsioon ehk sõnaseletus teavitab, mis viisil on mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust, vaid annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes defineeritakse termineid erinevatel viisidel, nt leksikaalse seose (sünonüümia-antonüümia) abil: peni – koer; piin – mõnu vastand; või termini sisu kaudu: kirves – tööriist puude raiumiseks või lõhkumiseks. 3) Täpsustav definitsioon määratleb mingi üldkeele termini, kõrvaldades mitmetähenduslikkust või ebamäärasust. Nt inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Inimõigused on kirjeldatud inimõiguste ülddeklaratsioonis.
üldkehtivust või kehtivust mingi teadusala ulatuses. 2) Leksikaalne ehk sõnavaraline definitsioon ehk sõnaseletus teavitab, mis viisil on mingit terminit kombeks kasutada üldkeeles. See definitsioon ei sätesta termini tähendust, vaid annab teada, mil viisil üldkeelt kasutav isik seda terminit kasutab. Seletavates sõnaraamatutes defineeritakse termineid erinevatel viisidel, nt leksikaalse seose (sünonüümia-antonüümia) abil: peni koer; piin mõnu vastand; või termini sisu kaudu: kirves tööriist puude raiumiseks või lõhkumiseks. 3) Täpsustav definitsioon määratleb mingi üldkeele termini, kõrvaldades mitmetähendus- likkust või ebamäärasust. Nt inimõigused on iga inimese sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Inimõigused on kirjeldatud inimõiguste ülddeklaratsioonis.
annaabi.ee 
