Sünonüümid- vasar, haamer- kõu, äike ja pikne. Samatähenduslikud sõnad. Aitavad vältida sõnakordusi Metafoorid- sõna ülekantud tähenduses, aluseks on võrdlus. Mari on ingel ja Jüri on põrsas Fraseologism-metafoorses sõnaühendis üksiksõnad kaotavad oma tähenduse ja ülekantud tähendus muutub põhitähenduseks. Silma torkama, süda läigib. Polüseemia-sõnade mitmetähenduslikkus. Tee(autotee, joogitee). Homonüümia- mitme sõna-keelemärgi juhuslik häälikuline kokkulangemine. 1. täielikud(tolmune tee, kuum tee) 2. osalised(sadama kai, hakkas sadama) Paronüümia- algatamine, algatus, alge, algus, alustus- niisuguseid sõnaperekondi nim. paronüümideks Antonüümia- mees ja naine, punane ja sinine, täna ja homme, hommikul ja õhtul need on vastandsõnad, tähenduse ühstunnused. Sünonüümid- vasar, haamer- kõu, äike ja pikne. Samatähenduslikud sõnad. Aitavad vältida sõnakordusi Metafoorid- sõna ülekantud tähenduses, aluseks on võrdlus. Mari on ingel ja Jür...
teiste inimestega suhtlemine, sest inimene on nö karjaloom ja vajab teiste inimeste seltskonda, nende suhtlemist, nendega asjadega üle arutlemist jne, ilma teiste inimestega suhtlemiseta poleks võimalik inimestel eksisteerida ja parem kui seda on võimalik teha rääkides, mitte füüsilisi vahendeid või füüsilist teguviisi selleks kasutades. 4) Selgita järgmiseid keelenähtuseid: homonüümia, polüseemia, sünonüümia, antonüümia. Too näiteid! Homonüümia- sama kirjapildiga, kuid erineva tähendusega sõnad: Palk(puu), palk(töötasu), tall(väike lammas), tall(hobuste kodu). Polüseemia- nähtus, kus ühele tähistajale vastab mitu tähistatavat. Nt klaas. Klaasist majas on laual klaas. Sünonüümia-samatähenduslikud sõnad, kuid erineva kirjapildiga. Nt: Kamp-jõuk, pood-kauplus jne. Antonüümid- vastandsõnad nt: pikk-lühike, paks-peenike, suur-väike jne.
• kirjapilt = sõna õigekiri e. ortograafia • morfoloogia = sõna muutmisvõimalused • süntaksitasand = sõna süntaktilised omadused • kollokatiivsus = sõna kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega Sõnaga seotud tasandeid (2) • põhitähendus = tähendus, mis aktualiseerub, kui sõna kasutatakse tavalisel, neutraalsel viisil • kõrvaltähendused = võimalikud konnotatsioonid, muuhulgas stiilivärving • semantilised seosed teiste sõnadega = sünonüümia, antonüümia, paigutumine tähendusväljadesse • suhe välismaailma entiteediga, mida ta tähistab Sõnavara e. Leksikon • Sõnavara tervikuna seob omavahel eri tasandeid, on puutepunktiks foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, süntaksi, semantika ja entsüklopeediliste teadmiste vahel. • Sõnal leksikon muidki tähendusi: ’sõnaraamat’, ’teatmeteos’. Sõnavara ajateljel: arhaismid, neologismid • Arhaismid – vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata.
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi ...
nt deliver a lecture, aga eesti keeles peetakse loengut). Arutlusainest: Kas kollokatsioone nõudvad valikureeglid tekitavad võõrkeelte õppimisel probleeme või ei? Mida te arvate, milliste sõnadega koos esinevad eesti keeles kõige sagedamini sõnad mees ja naine? Miks on üldse oluline kollokatsioone uurida? Semantiline võrgustik Sõnade põhitähendusi seovad kollokatsioonid ja paradigmaatilised leksikaalsed suhted (homonüümia, antonüümia, sünonüümia, polüseemia). Tähendussuhteid on F. Karlsson kirjeldanud hierarhiana ehk kahevalentsete predikaatidena, mis ühendavad kaks võrgustiku sõlme üksteisega (nt joonisel HÜPO, tähendab, et a on b hüponüüm, ATRI a on b atribuut). - Tähendusvõrgustikul on mitu n-ö sisse- ja väljapääsu. - paradigmaatilisi suhteid välj. predikaadid joonisel: HÜPO nüüm, HÜPEROnüüm, ATRIbuut, PARTonüümia,
Vastandusseose puhul annab lekseemide omavahel vahetamine hoopis teistsuguse tähenduse, sest lekseemid, mis on vastandusseoses, ei saa samaaegselt teatud denotaadiga seostuda. (Kui X on a, siis ei ole ta b). Vastandusseosel on neli väljendusvormi: kontradiktsioon (vasturääkivus), mille moodustavad kontrastsõnad, mis tähistavad polaarseid vastandusi, nt surnud elus, meelde jätma unustama, õnnestuma ebaõnnestuma, alaline ajutine, tüdruk poiss. Teine väljendusvorm on antonüümia sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum kuum leige jahe külm jääkülm. Mõnes teoreetilises käsitluses nimetatakse seda suhet kontraarseks vastanduseks, mille alla kuuluvad relatiivsed adjektiivid, mis iseloomustavad mingit objekti teiste suhtes. Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on vastandatud ühe semantilise tunnuse
(nt käelaba kuulub käe osade hulka) Meronüümias nim osa meronüümiks ja tervikut holonüümiks. Atributsoon e atributiivne suhe - entiteedi omaduste ja entiteedi enda suht küsimus. Entiteet koosneb osadest, kuid sellel on omadused. Sünonüümia vastand on vastandlikkus. On eri liike vastandusi, kõige lihtsam neist komplementaarne vastandus (komplementaarselt vastandlikult dentonatsioonid nt mees ja naine) Vastandlikkuse teine tüüp - antonüümia e skalaarne vastandus. Nende dentonatsioonid on omadused, mida on igal konkreetsel juhul rohkem või vähem, saab moodustada võrdlusastmeid. 49. Substantiivide ja verbide grammatilisi kategooriaid. Entiteetide loomulikest om-st on tendents grammatikaliseeruda muutekategooriateks nt järgmistel: Definiitsus - tähendab vastava NP referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses ja on oluline diskursuse referentide mõistmise ja liigitamise seisukohalt.
Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendust...
4)Semiootilise mehhanismi töötamise vältimatuks tingimuseks on, et teda peab ümbritsema semiosfäär -- semiootiline ruum. Astub suhetesse teiste monaadidega, luues kõrgema ühtsuse. Sõltub sellest, kuivõrd sooduvad/soodumatud on nad vastastikustele konvergentsidele /kohandumistele/. 5) Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäien-davuse, struktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust. 6) Mida keerukama korraldusega on monaad, seda autonoomsem on ta käitumine, seda rohkem ennustamatust toob ta kogu süsteemi. Määratu informatsioonimahutavus ja piiramatud võimed iseeneslikuks arenguks. Semiosfäär Piiritletus Semiootiline ebaühtlus Tuum ja perifeeria Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas Terviklikkus, hierarhilisus
silmaarst. Mida sellistega sõnastikus või tõlkes teha? Ilmselt sõltub see olukorrast (nt sõnastiku täpsusastmest), aga kindlasti tasuks asuda mingile läbimõeldud ja selgele seisukohale. Ei ole kuigi informatiivne panna sõnastikku kirja, et kaks sõna on sünonüümid ja samas ei ole ka. Mõiste- ja tähendusseosed 81 Lühidalt • Sõnade vahel on tähendusseosed: sünonüümia, ekviva- lents, osasünonüümia, antonüümia, hüponüümia, meronüü- mia. Näiteks sõnad must ja valge on antonüümid. • Mõistete vahel on mõisteseosed: ülem- ja alammõiste seos, soomõiste ja liigimõiste seos, tervikumõiste ja osamõiste seos. Näiteks must ja valge kui värvid on vastandid. • Sõnadest rääkides on oluline omada seisukohta, millest räägime: kas häälikkujust, häälikkujust koos tähendusega või häälikkujust koos selle ja tähenduse vahelise seosega.
SEMANTILINE KOLMNURK: TEEMA 1!! 1 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tšcnh, mis tähendab mõtlemise või arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates tähendustes: • sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi tööpõhimõte; • mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh selliseid, mida varem ei teata; • teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma mõtteid väljendada; • loogika kui teadus (õpetus, filosoofia vms), mis uurib keeles väljenduva mõtlemise kõige...
1 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tscnh, mis tähendab mõtlemise või arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates tähendustes: · sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi tööpõhimõte; · mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh selliseid, mida varem ei teata; · teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
