Agnostitsism- suhtumine, mis väldib nii uskumist kui ka uskumatust, jaatust kui ka eitust, hoidudes otsustusest. Analüüs- viis taotleda millegi sügavamt mõistmist seda osadeks jagades Analüütiline filosoofia- filosoofiline vool, mis näeb eesmärki mõistete, väidete, meetodite, argumentide ja teooriate selgitamises hoolika analüüsi teel. Analüütiline väide- väike, mille tõesuse või vääruse saab kindlaks teha väite enda analüüsimisega. Antinoomia-võrdväärsetest eeldustest tulenevad vastuolulised järeldused. Antropomoftsism- inimese omaduste omastamine, millegi mitteinimlikule, nt ilmastinähtustele. Deduktsioon-järeldus üldiselt üksikule Induktsioon- järeldus üksikult üldisele Determinism- seisukoht, et miski ei saa toimuda teisiti, kui see tegelikult toimub Eeldus- arutluse lähtepunkt. Iga arutlus peab lähtuma vähemalt ühest eeldusest ja seetõttu ei saa ta eeldusi tõestada.
Lõpp ja algus olid üksteisele väga lähedal. Uus algus oli oodatud, aga ka hirmutav. Kõlapinda leidis ka Nietzsche õpetus Dionysosest: 'tragöödia sünd vaimust', mida samastatakse veneliku stiihiaga. Poetiseeriti dionysoslikku - tundelist, joovastuslikku. Olulised olid ka erinevad antinoomiad, nt kaos ja kord, aga Nietzsche ei kandnud neid üle ajaloole nagu venelastel kombeks oli (Dionüüsosliku ja apollonliku antinoomia kannavad Ivanov ja Merekovski üle Ida ja Lääne vastandusele.), samuti puudub tal dionüüsosliku paatose massiliikumine. Nietzsche oli pigem individualist, luges masse nõrkade pelgupaigaks ja kohati isegi hoiatab masside eest. Räägitakse Venemaast kui noorest kultuurist ja vaevamata kultuurimälust. Näiteks veel Bloki "Humanismi häving" väidab, et 19. sajandiga lõppevat humanismi ajastu, viimasteks kandjateks nimetab Goethet ja Schillerit
(transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et hinge surematusele, maailma tekkimise ja jumala olemasolu idee on vasturääkivad ning tunnetatamatud, s.t selles suhtes on tunnetuse võimalused piiratud. Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia teine osa on eetika, praktilise mõistuse sfäär, mille allikad, erinevalt teoreetilistest („puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus. Inimene kuulub ühelt poolt nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise
Analüütilise puhul tuleb Vernunft Verstandi vahele ja ütleb, etkui sa oled A on A teinud, siis oled sa samaaegselt ka A on B teinud. Filosoofia ei tohi alata Grundsatziga. (Aga samas Hegel teeb seda ikkagi) Kantile on synteetilised Urteiled olulised. Vist mingid aprioorsed asjad . Bezogensein seotudolemine Need kaks mõtteviisi peaksid kuidagi üksteist implitseerima Ungleichheit Antinoomia - kahe loogiliselt tõestatava otsustuse vasturääkivus Kui ma ütlen A on B, siis mõtlen ma notwendigerweise A on mitte A Absoluut ei ole identne ainult mitte iseendaga, vaid ka veel millegagi (vist A on B-ga ) Absoluudile on vajalik enese olemasoluks objektide olemasolu Einheit von Entgegengestzte zu verstehen . Absoluut on iseendaga identne, aga seoses Absoluudiga on mei lvjaa mõelda ka objektidemaailmale. On vaja mingit Differentsi
pole kogeda – kogemuse väline. Seda ütleb lause „avardab kosmoloogiline idee tingitu seost tema tingimustega…“ (tsiteerida!). Matemaatilised ja dünaamilised tingimused – vaata kategooriate tabelit! Prg. 51. minema väljapoole kogemust, et leida absoluutsed tingimused. Üldine põhimõte jaotatakse neljaks vastavalt neljale kategooriale (lk 111). dialektika näivuse-loogika ehk näivuse vasturääkivus. Neli antinoomiat ja neli antiteesi. Antinoomia tähendab, et seadusevastasus. Millist seadust valitses traditsioonilises metafüüsikas kui tõesuse kriteerium? Kanti terminoloogias kujutas endast aprioorset analüütilist teadmist. Puhtas mõistuses on mõisted, mis on kogemusest sõltumatud – nt ideed. Analüütiline tähendas seda, et predikaat sisaldub subjekti-mõistes. Mis on seaduseks? Analüütiliste otsustuste seaduseks on vasturääkivuse-seadus (kui on vasturääkiv, siis ei kehti). Tuleb enda mõistusest võtta
ega arvutustest, vaid mitte-empiirilistest arusaamadest. 2. TÕDE 1. Mida võib silmas pidada mõistega ,,tõeteooria"? (vähemalt 3) teooria tõest endast, teooria tõe kriteeriumist, teooria sellest, mida tähendab omada tõe mõistet 2. Milles seisneb nn tõekandjate küsimus? Tõesust omistatakse eelkõige keelelistele ühikutele, selleks, et keeleväliste asjadega seoses saaks üldse tõest rääkida, tuleb nende kohta midagi kõigepealt väita. 3. Milles seisneb valetaja antinoomia (paradoks)? Kui mõista tõde vastavusena tegelikkusega, siis võib jõuda järgmise antinoomiani: Väide ,,Ma valetan." on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt; aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan. 4. Iseloomustage tõe vastavusteooriat ja esitage vähemalt kaks etteheidet sellele! Midagi on tõene siis, kui ta vastab reaalsele olukorrale või faktile maailmas, KUID:
klassifitseerimine sõltub pisidetailist (legaaldefinitsioonid tuleb eraldi välja tuua). Mõnikord tuleb õige normi leidmiseks lihtsalt teada, kuidas praktikas seda liiki (piiripealseid) olukordi käsitletakse. Õigus ei koosne ainult normidest, vaid ka printsiipidest, presumptsioonidest, institutsioonidest, protseduuridest, praktikast jne. Kui üks faktiline olukord on sobitatav mitme õigusnormi teokoosseisu alla, räägitakse konkurentsist. Konkurentsi liigid: 1 Antinoomia (normide vasturääkivus), kui võimalike normide õiguslikud tagajärjed erinevad ja on lepitamatud (ei saa koos eksisteerida, välistavad üksteist). Kui ei õnnestu antinoomiat lahendada, ei saa ühtki vasturääkivat normi kohaldada. NB! Spetsiaalnorm omab kehtivuseelist üldnormi ees ja uuem norm vanema ees (materiaalderogatsioon). 2 Kumulatiivkonkurents – juhul, kui tagajärjed erinevad, aga on lepitatavad.
2. TÕDE 1. Iseloomustage vähemalt kolme asja, mida võib tähendada ,,tõeteooria"! 1)Teooria tõest endast 2)Teooria sõna "Tõene" tähendusest 3)Teooria tõekandjatest (faktid? maakaardid?) 2. Miks ei saa kivid ja autod olla tõesed? Sest filosoofias omistatakse tõesust eelkõige keelelistele ühikutele. Et keeleväliste asjdega (majad, kivid) seoses saaks tõest rääkida, tuleb nende asjade kohta midagi väita. 3. Milles seisneb valetaja antinoomia (paradoks)? Väide Ma valetan on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt, aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan. Tuleb välja, et väide p on tõene siis ja ainult siis, kui väide p on väär. 4. Iseloomustage tõe vastavusteooriat ja esitage vähemalt kaks etteheidet sellele! Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema')
2. TÕDE 1. Iseloomustage vähemalt kolme asja, mida võib tähendada „tõeteooria“! Teooria sellest mis teeb tõesed väited tõeseks, teooria fraasi ''on tõene'' funktsioonist, teooria sõna''tõene'' tähendusest. 2. Miks ei saa kivid ja autod olla tõesed? Sest nende asjade kohta pole midagi väidetud. Selleks, et saaksime rääkida nende asjade tõesusest tuleks nende kohta midagi väita. 3. Milles seisneb valetaja antinoomia (paradoks)? Valetaja paradoks on paradoks, mis tekib, kui mingi propositsiooni kohta jõutakse järeldusele, et ta on tõene parajasti siis, kui ta ei ole tõene. Kui ma ütlen: "Praegu ma ei räägi tõtt," pidades silmas hetke, mil ma seda ütlen, siis võib küsida, kas ma seda öeldes räägin tõtt. Uurime seda arutledes. Oletame, et ma räägin tõtt. Siis peab olema tõsi, et ma ei räägi tõtt, seega ma ei räägi tõtt. Kui aga oletada, et
taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. 2. Milles seisneb nn tõekandjate küsimus? Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Väärad ideed on need, mida ei saa. See on tõene, mis on meile kasulik. Absoluutselt tõene on olemas, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda 3. Milles seisneb valetaja antinoomia (paradoks)? Väide. Ma valetan on tõene siis ja ainult siis, kui ma tegelikult valetan; aga kui ma nüüd tegelikult valetan, siis ma räägin ju tõtt, aga kui ma tegelikult räägin tõtt, siis ma valetan. Tuleb välja, et väide p on tõene siis ja ainult siis, kui väide p on väär. 4. Iseloomustage tõe vastavusteooriat ja esitage vähemalt kaks etteheidet sellele! Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria kohaselt on tõene väide, mis on vastavuses tegelikkusega.
Mõnikord tuleb õige normi leidmiseks lihtsalt teada, kuidas praktikas seda liiki (piiripealseid) olukordi käsitletakse. Õigus ei koosne ainult normidest, vaid ka printsiipidest, presumptsioonidest, institutsioonidest, protseduuridest, praktikast jne. Kui üks faktiline olukord on sobitatav mitme õigusnormi teokoosseisu alla, räägitakse 258 konkurentsist. Konkurentsi liigid: 1 Antinoomia (normide vasturääkivus), kui võimalike normide õiguslikud tagajärjed erinevad ja on lepitamatud (ei saa koos eksisteerida, välistavad üksteist). Kui ei õnnestu antinoomiat lahendada, ei saa ühtki vasturääkivat normi kohaldada. NB! Spetsiaalnorm omab kehtivuseelist üldnormi ees ja uuem norm vanema ees (materiaalderogatsioon). 2 Kumulatiivkonkurents juhul, kui tagajärjed erinevad, aga on lepitatavad. Kohaldatakse kõiki tagajärgi koos
annaabi.ee 
