"Ja päike tõuseb" E. Hemingway (0)

„Ja päike tõuseb“ (1926)
Ernst Hemingway esikromaanis “Ja päike tõuseb„ on mitmeid erineva käitumisharjumusega ja taustaga inimesi, kuid ühiseks jooneks võib pidada ajastut , kus nad elasid. Sõja tegevusest otseselt ei mainita, kuid teose tegevus toimub peale Esimest maailmasõda Euroopas nii Prantsusmaal kui ka Hispaanias, kui külastatakse härjavõitlust.
Oma juhtumistest jutustab Jake Barnes, kes veedab aega sõprade-tuttavatega.
Inimesed elavad rutiinis. Päevast päeva käiakse restoranides, kohvikutes , pubides ja tellitakse veini, konjakit ja muid alkohoolseid jooke . Üldse juuakse hästi palju. Hispaanias fiestal juuakse ja pidutsetakse järjest mitmeid päevi.
Kõik mured uputatakse alkoholiklaasi ning alkohol mõjub mõnele isegi julgustavalt.
Hemingway teoses “Ja päike tõuseb„ pole inimestelt iseloomu, kui välja jätta Cohn , kes polnud kokku puutunud sõjaga. Need, kes olid kogenud sõja õudsust, ei suutnud enam ennast väljendada, peites tundeid paksu nahakihi alla. Tegelased lähevad vooluga kaasa, loobuvad pingutustest ja tõelisusest. Elul pole enam mõtet ning ainus, mis veel elus hoiab on meelelahutus ja alkohol .
Hemingway võrdles sõda fiesta pidustustega. Mõlemad on midagi ebareaalset, kus inimesed kaotavad reaalsuse taju – mõtlemata tagajärgedele.
Hemingway on väga palju kirjutamata jätnud. “Ja päike tõuseb„ pole keeruka sisuga teos. Vaadates tegelasi, pühendavad nad oma päevad pidudele ja joomisele. Teose autor pole sõna otsagagi maininud põhjusid, miks inimesed rutiinis elavad. Lugeja peab ise selle välja mõtlema.
Üks Hemingwayle iseloomik tunnus oli nii-öelda jäämäe printsiip, mis tähendab, et palju olulisem jäetakse välja ütlemata, kirjutatakse ridade vahele.
Romaan on pilguheit niinimetatud kadunud sugupõlvele, mis kannatab Esimese maailmasõja armide all. Raamatu peategelaseks on Jake Barnes ja ta sõbrad-tuttavad, kelle elu möödub lõbutsedes, juues ja pidutsedes, kuid mis on ometi kantud sügavast isiklikust traagikast. Sisemine valu hoitakse aga endas - mured juuakse maha, et mitte mõelda. Neil puudub võime luua tugevaid sidemeid , ning isegi millestki sügavamalt hoolida . Tegelaste vahelised kõnelused on justkui sunnitud ja monotoonsed, kasutatakse pidevalt samu fraase. Inimesi (antud raamatus Robert Cohni), kes on sõjast enamasi mõjutamata jäänud põlastatakse, peetakse hulludeks, sest nad on veel võimelised pühenduma ja tõeliselt armastama . Romaani sõlmpunktiks on fiesta Pamplonas, mis toob peategelaste suhtetesse suuri muudatusi.