"Hamlet" - kas lugu maailma või Hamleti hullusest? (1)

„ Hamlet “ – kas lugu maailma või Hamleti hullusest?
„Hamletit“ on tõlgendatud mitmeti ning Hamlet on karakterina muutunud justkui prototüübiks teatud inimlikele omadustele ja probleemidele. Igikestev tõe otsing, sisemise tegutseja ja intellekti vastuseis, moraalsed kaalutlused – kõike seda esindab selle Shakespeare’i kuulsa tragöödia nimikangelane. Inimese üldistavale loomusele kohaselt on siingi üle vaadatud näidendi tegelikust äärmuste mängust ja hullusest.
„Hamleti“ kui ühe kuulsaima kurbmängu probleemistik on kõigile üsna tuttav juba lugematagi. Kahtlemata on see üheks põhjuseks, miks olin isegi niivõrd valmis otsima raamatust inimlikkust või tavapäraseid vastuolusid ja konflikte. Kui aga murda välja sellest iganenud lugemismudelist, kerkivad esile hoopis teistsugused mõtted. Küsimustele, miks Taani prints kahetses tegemata tegusid ning unustas tehtu või miks oli niivõrd varmas unustama kättemaksu nimel Opheliat ja ema, ei leiagi lugeja vastust. Ometi on just sellised näiliselt ebaolulised olukorrad indikaatoriks tema käitumismudeli määramisel.
Printsi monoloogid olid tõestuseks sellele, et ta tema ainsaks „kohtunikuks“ oli ta ise. Ikka ja jälle laitis ta omaenda oskamatust mõtteid ellu viia, kui oleks pidanud vahest kahetsema hoopis juba tehtut: Poloniuse tapmist, Rosencratzi ja Guildensterni surmasaatmist või Ophelia hülgamist. Kuid need teod taandusid tema äärmusliku loomuse ees pisiasjadeks. Hamlet tegeles ju „suurte asjadega“, ta oli justkui romantiline sangar , kes sammus kõiki tõkestusi trotsides oma õilsa eesmärgi poole. See „üllas“ talitlusviis oligi minu arvates tema hulluse kõige ehtsamaks ilminguks.
Kindlasti teeb Hamleti mõistmise keerulisemaks asjaolu, et ta teatud seikadel ka mängis hullu . Seda oli ta sunnitud tegema nimelt selleks, et Polonius ega Claudius ei avastaks ta kahtlust vana Hamleti mõrvamise osas. Kui prints mõistis, et ta ülikoolikaaslased on samuti üle läinud võõrasisa poolele, rakendas ta ka nende seltskonnas oma näitlemisoskust ja teeskles hullushoogude all kannatamist. Just selles stseenis sulasid kaks Hamletit üheks: elu olemust otsiv mõttetark ning osav karakternäitleja. Oma kuulsas kõnes, mille alguses võrdleb ta inimest meistriteosega ning lõpus „põrmu kvintessentsiga“, tundub, et näeme endi ees Taani printsi oma kõige põlisemas loomuses. Korraga lausa ununeb, et ta oli mõistnud oma reeturlike sõprade kavatsust ning pannud end tegelikult taas hullu rolli.
Simuleeriva Hamletiga paralleelselt oli tragöödias osa ka maailma, ühiskonna hullusel. See väljendus peamiselt nende lipitsemises, silmakirjalikkuses ja autoriteeti pimesi järgimises. Keegi peale kuninga poja ei vaevunudki tolle ootamatu surma või Claudiuse häbematu abielu üle vaagima. Kõik alamast seisusest isikud võtsid seda kui kõige loomulikumat võimuvahetust. Siinkohal oleks sobilikud Hamleti enda sõnad: „Aeg liigestest on lahti – neetud rist , et minult nõuab paikapanemist!“ Hamlet seisis hulluva maailma lättel ning oli sunnitud võtma enda kaela õigluse raske taaga.
Kindlatel alustaladel seisev ühiskond oli vaid illusioon ning Hamleti ülesandeks oli see purustada. Olles mõistuselt igati tugevam kui ta ajakaaslased, oli ta võtnud endale „aja monteerija“ rolli, kuigi oli sunnitud samamoodi nagu teisedki kõndima keskaja ja renessansi piiril. Vahest oli tema hullu mängimine vaid osa aega sobitumisest ning ühildumisest nendega, kes harva ajastu „mõtleva inimese“ osa välja kandsid. Maailma hulluses pidi Hamlet säilitama enda ja samas näitlema kõigi jaburusega ühes kaasa.